Kuu aega veganina: miks võib süüa lehma, aga mitte koera?

Linda Pärn. Foto: Erakogu

Üle poole novembrist on möödas ja loomset toitu ei ole vegan väljakutses osalev Sõbranna toimetaja Linda Pärn jätkuvalt puutunud. Kuna eelmine, pisut kriitiline postitus tabas mõne lugeja närvi, on aeg vastata ebamugavatele küsimustele.

Möödunud korral kirjutasin ausalt, et ei pea veganlust jätkusuutlikuks ja see riivas mõnda lugejat, kes kirjutasid mulle väga pikki kirju ja esitasid küsimusi sotsiaalmeedias. Püüan neile vastata, kuid toonitan siiski, et minu arvamust ei maksa liialt hinge võtta. Saan aru, et söömine on väga isiklik teema igaühele - me kõik sööme -, aga siin on tegu ainult minu arvamuse ja kogemusega.

Esiteks on mulle ette heidetud, et ma pole kiire elustiili tõttu piisavalt süvenenud, mistõttu olen «omnivooride poole kaldu». Lisaks hakati liialt kinni sellest, kui ma mainisin, et ise väga süüa ei tee ja tõdesin, et olen veidi valmistoitu ostnud. Selle valmistoidu all pidasin silmas mõnda köögiviljakotletti ja vegan-valgubatoone, mitte taimseid viinereid jms jama. Ma ei ole ka vegantoitu kuidagi maha teinud, ainus, mis mulle ei tõesti meeldi, on tofu. Aga söökidest lähemalt allpool.

Lisaks sooviti, et ma puudutaks loomade ära kasutamise teemat ja selgitaks, mis vahet on minu jaoks lehmal ja koeral.

Tõtt-öelda olen seda teemat seni teadlikult vältinud, sest näen, et minu arvamus võib jälle väga kergesti kellelegi haiget teha. Ma ei hakanud seda ekserimenti tegema selleks, et olla veganite suhtes lugupidamatu, mistõttu pean oma sõnu väga hoolikalt valima ja see on keeruline. Suurem osa veganitest ei ole oma toitumist muutnud mitte tervise, vaid moraalsete väärtuste põhjal, uskudes, et loomad ei eksisteeri inimeste heaks ega tarbeks. Veganlusele vastandub karnism. Loomad Nimel saadab iga päev uudiskirju ja ühes on selgitatud karnismi tähendust: «Loomsete toodete tarbimine ei ole loomulik ega ka paratamatu, sest see tuleneb samuti ideoloogiast ning veendumuste süsteemist – karnismist. Karnism on nähtamatu veendumuste süsteem või ideoloogia, mis ajendab inimesi teatud loomi sööma.»

Niisiis - miks võib süüa lehma, aga mitte koera? Mulle tundub, et see piir on iga inimese enda seada ja kuigi meile meeldivad täpsed määratlused, siis ei ole seda siin lihtsalt võimalik paika panna. Inimeste ja loomade elu on niivõrd läbi põimunud, et loomse toidu söömine on sellest vaid üks pisike osa. On neid, kes peavad lehma pühaks ning ka neid, kes peavad neid lemmikloomadena ja jooksevad karjaga aasal võidu. Samas on kaugeil mail neid, kes söövad isegi koeri ja ei tunne end seepärast halvasti.

Lugesin selle küsimuse ette seltskonnas, kus oli ka teadlane, kes muuhulgas küsis, miks me keedame vett, kui see tapab mikroorganisme ja mille poolest veriloomad paremad on? Ma olen täiesti nõus, et lihatööstust tuleb ohjata, liha tuleb vähem süüa ja loomi paremini kohelda, aga ma ei ole nõus, et liha seepärast üldse ei tohi süüa. Või mett, muna ja piima. Kui saaks seda teha mõistlikus koguses ja loomulikumalt, oleks kõigi elu parem ja inimesed tervemad. Selge see, et ma oma koera ära ei söö, aga minu silmis on küülik ka rohkem toit kui lemmik. Julm, ma tean.

Mulle kirjutas üks vegan, kes tunnistas, et teeb seda «isekatel põhjustel», sest peab silmas eelkõige oma tervist. Tundsin tema kirjelduses tuttavaid mõtteid ja kuigi entusiastlike veganite pikad-pikad kirjad on varustatud ohtrate linkidega artiklitele ja videotele sellest, kuidas kala on mürgine ja taimetoitlus ravib nädalaga südamehaigusi, siis olen nende allikate suhtes skeptiline ning otsustasin eksperdilt nõu küsida, mismoodi või kas üldse see eksperiment võiks minu tervisele hakata - seda paremaks või halvemaks tehes.   

Üks toit ei ole halvem kui teine

Tervise Arengu Instituudis töötav kutsetunnistusega toitumisnõustaja Kristin Salupuu oli meeleldi valmis kaasa mõtlema ja tunnistas, et selline tähtajaline eksperiment pole kõige parem mõte juba seetõttu, et selle lõppemisele võib järgneda kompenseerimine. Kuigi ma olen tublisti reeglitest kinni pidanud ja öösiti praest und ei näe (erandi olen teinud vaid veinile, sest ülla-ülla, kõik veinid ei olegi vegan!), siis ootan ikkagi juba kuu lõppu ja olen toidule mõtlemisest tüdinenud. Loodan, et oskan pärast mõistuse juurde jääda ja pean piiri, kuigi ega ma praegugi näljas ei ole.

Seda, et mul kuu ajaga B12-vitamiinipuudus tekiks, Salupuu ei usu, sest kehal on omad varud, millest võib piisata isegi aastateks. Lõpptulemus, et kui hästi või halvasti loomse toidu vältimine mulle mõjub, sõltub peamiselt minu varasemast menüüst ja sellest, kas ma söön praegu paremini, sama hästi või hoopis halvemini kui enne. Andsin toitumisnõustajale oma endisest ja praegusest menüüst umbmäärase ülevaate, mille peale ta tõdes, et mul on ilmselt omad lemmiktoitud, mida söön teistest rohkem ja seetõttu võib mu toidulaud jääda ühekülgseks. See on ka põhjus, miks veganlus ei pruugi tervisele hästi mõjuda, sest inimene peab sööma mitmekülgselt ja pole toitu, mis oleks teistest halvem.

Sain Salupuult veel palju häid nõuandeid ja nippe, kuidas oma toitumist parandada ka siis, kui eksperiment läbi. Näiteks soovitas ta vältida toidu praadimist, sest praadimisel väheneb osade vitamiinide sisaldus ja toitu võivad tekkida ebasoovitatavad ühendid, ning soovitas loobuda valgubatoonidest. Lisaks tõdes ta, et normist kõrgem kolesteroolitase ei ole alati seotud ainult toiduga, vaid ka pärilikkuse ja stressiga. Isegi kolesterooli ei tohiks täielikult vältida, sest inimene vajab teatud määral ka seda.

Positiivselt lõpuni

Kuu alguses olin elevil ja ootasin väljakutset. Nüüd hakkab veganlusest pilt selgemaks saama ja kuigi ma olen enda üle uhke, et olen «reeglitele» kindlaks jäänud, siis ootan vaikselt lõppu. Nähes seda, kui kaugele annab minna ja kui palju selle teema puhul on võimalik üle mõelda, siis loodan vaid, et inimesed oskavad ortoreksiast hoiduda ja iga hinna eest loomset vältides omal juhet kokku ei aja.

Mainisin, et olen joonud veini, mis ei olnud vegan. See tuli mulle üllatusena, aga paljude veinide filtreerimisel kasutatakse loomseid koostisosi (kalaliimi, želatiini, albumiini või kaseiini). Veel pole ma kirjutanud, et võtan edasi D-vitamiini kapsleid, mis on tehtud kalaõlist. Kõik muu, mis ma olen söönud, on tõesti vegan.

Olen söönud mitmesuguseid pajaroogasid, burritosid ja vrappe, pastasid, misosuppi, seeni, ube ja läätsesid, aurutatud köögivilju ja igasugu salateid, erinevaid putrusid ja smuutisid, avokaadoga seemneleiba, maapähklivõid ja arvatavasti liiga palju pähkleid, sest need on mu lemmikud. Kui olen kodust pikaks ajaks eemale läinud, siis pistnud omale kotti mõne puuvilja ja vegan-valgubatooni.

Avastasin, et guacamole on väga hea suupiste, eriti leivakrõpsudega. Magusaisu korral olen söönud tumedat šokolaadi ja veganjäätist. Üks hea avastus oli soodsad sojahelbed, millest annab väga erinevaid sööke teha. Burgerit ka, muide.

Möödunud nädala jooksul käisin väljas söömas kahel korral ja sain väga erinevad kogemused. Ma ei arvanudki, et saan vegantoitu BabyBack Ribs & BBQ restoranis, kus on väga lihane Ameerika köök. Otsustasime sinna minna laste ja mängunurga pärast. Menüüs ei olnud mitte ühtegi taimetoitu, vegansöökidest rääkimata. Pidin võtma salati ja liha ära kinkima. Aga ma ei kobise, sest teadsin, kuhu lähen. Märksa positiivsem kogemus oli Trikster Tihases, kus on menüüs konkreetselt vegantoite ja veidi valikut ka. Miku kikerherneburger ja bataadifriikad olid tõesti imehead ja lisandiks võetud hummus samuti. Kui on selliseid söögikohti, siis on veganina täitsa mõnus väljas söömas käia. Saab isegi ideid, milliseid sööke katsetada.

Söön ja mõtisklen edasi ning kirjutan uuesti järgmisel nädalavahetusel. Seni ootan ikka lugejate kirju aadressil linda.parn[ät]postimees.ee.