Loore Linnu elu mängureeglid: kuidas õppida kuulama sisetunnet?

Foto: Pexels / CC0 Licence

Sügaval meie sees on tarkuseallikas, mida nimetatakse intuitsiooniks. Küllap oled kogenud elus hetki, mil oled hüüdnud: «Ma teadsin seda!», «Ma ju ütlesin!». See teadmine lihtsalt on tulnud kusagilt, mitte keegi pole sulle seda ette öelnud. Aga veel rohkem on hetki, mil sa oled seda kusagilt tulnud teadmist ignoreerinud. Ja asjad ei ole alati läinud nii, nagu sa oleksid soovinud. Siis oled sa lasknud käiku mõistuse ja mitte kuulanud sisemist nõuandjat. 

Sisetunne annab alati märku, kui on midagi läinud valesti. Seda võib ka südametunnistuseks nimetada, kuidas õigem tundub. Sest oma sügaval sisimas tead sa alati, kui oled kellelegi haiget teinud, millal oleks vaja vabandada. Mõistus ütleb: sa ei saa ju teisiti käituda, sest ta solvas mind. Aga tegelikult sa sisimas tead (ausõna, tead!), et teed teisele ka natuke ülekohut. Sa tead, et solvaja on ka kõigest üks kaheksast miljardist inimesest, kes võitleb oma võitlust siin eluteel, kes alles õpib oma õppetunde, kellel on ka oma heitlused ja vaevad. See muidugi ei õigusta kellegi solvamist, ma tean. Aga vaatenurka muutes võid teha väga palju head, jättes näiteks solvangule vastamata. Suur lahing võib ära jääda, isegi sõda lõppeda. Aga enamasti ei talita inimene sisetunde järgi ja asjad võivad minna käest. Ometi on väga sügaval sisimas sul olemas teadmine, kuidas oleks õige. Ja paljud suhteprobleemid laheneksid...

On aeg õppida. Õppida pole kunagi hilja ja õppida on tore. Meid ümbritsev on materiaalne ja me oleme harjunud usaldama pigem mõistust ja loogikat, arvestama pigem tegelikkust. Muidugi, mõistuse hääl on alati realistlik ja ka seda tuleb kuulata, mõistus pakub ideid ja ka pööraseid ideid, mis tuleks läbi testida, et aru saada, mida tasub ette võtta, millest hoiduda, mis on meile parim.

Kuidas alustada?

Alguses on vaja keskendumist. Tähtis on mitte lasta mõtetel ringi tormata nagu perutavatel hobustel, vaid püüda nad ükshaaval vaigistada, sest intuitsioon ei hakka rääkima läbi müra. Sageli ei ütle sisetunne sõnagi, vaid jääbki tundeks, öeldakse, kõhutunne. Mõtted aga vaterdavad kogu aeg, katkematult.

Sisetunne on nagu õrn tuuleke, selline tasane ja samas kindel, see on intuitiivne teadmine. Et seda ära tunda, tulebki hetk võtta ja vagusi olla. Olla midagi tegemata ja püüda teha pea mõtetest tühjaks. See ei tähenda, et kuulad mõtteid, seda, mis toimub peas – seal toimub lakkamatu müra. Sisetunde kuulamine on midagi muud, see on äratundmine, mis tuleb vaikusest. Sa ei pea minema kuhugi erilisse kohta, vaid püüdma leida korrakski kontakti iseendaga, keskenduma, küsimuse esitamise kaudu saad juba sammukese edasi.

Hiljem, kui oskus on juba omandatud, tulevad lahendused olukordadele lihtsalt, nad tulevad kusagilt. Algul, kui hakkad sisehäälele tähelepanu pöörama, võib see olla nagu uus segaja, kes papagoina kordab: «Jälle läks see nässu», «Ma teadsin seda, et ei tule välja», «Ma ju ütlesin, ei saa nii!».

Läheb lihtsamaks, kui hakkad kuulama sisemisi nõuandeid selle kohta, KUIDAS peaks tegutsema, milliseid otsuseid tegema, samme astuma. Muidugi ei tähenda see tuleviku ennustamist. Tähelepanu all on hoopis tähtsamad asjad. Sellest on abi elutähtsate otsuste langetamisel, õige käitumisviisi leidmisel, suhteprobleemide lahendamisel.

Enne tegutsema asumist peaksid laskma oma sisemisel minal «üle vaadata», kuidas ta reageerib otsusele tegutseda, kas kõhutunne ütleb pigem ei või pigem jah. Mina soovitan seda kõhutunnet kuulata, see ei valeta kunagi.

Iseendaga dialoogi

Sinu tarkuseallikas reageerib alati vastuvõetud otsusele. Kujutle, et su kõrval on väike laps, kellele tuleb kõik ära seletada. Kujutle, et ta küsib: «Miks sa seda teed? Kas seda on vaja? Milleks sa seda teed?» Ja sul tuleb neile küsimustele vastata. Aga tegelikult oled sa ise nii küsija kui ka vastaja. Ja ühtäkki avastad, et sa tead ise kõige paremini, miks ja kuidas on hea – nii sulle, teistele kui maailmale.

Kui sa teaksid, kui palju lihtsam on lahendusi leida, kui võtad vähekeseks aja maha, vaatad lakke ehk istud vagusi, tühjendad mõtetest pea, ja esitad küsimuse – iseendale. Ning ootad vastust.

Kõik vastused on meis endis olemas. Keegi ei näe meie sisse paremini, kui meie ise. Kõige selgemaid vastuseid annab meie sisemine mina, ta teab sinust kõiki fakte, tunneb sinu varasemaid tegusid ja kogemusi, läbielamusi, mõistab tundeid, teab, mis sinus ja sinuga toimub – kellelgi ei ole rohkem andmeid sinu kohta kui sul endal. Seega ei ole paremat nõuandjat vaja. See nõuandja oled sina ise.