Õpetaja käed jäävad lühikeseks: mida teha koolieelikuga, kes ei kuula sõna?

FOTO: Vida Press

«Koolieelikute rühmas oleme hädas lapsega, kes pahandades millegi või kellegi peale - näiteks ei ole alati esimene - lubab endale hoolimatut käitumist. Lööb uksi kinni, lükkab toole pauguga ümber,» kurdab murelik õpetaja Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Kõige selle juures ei ole ta nõus õpetajaga rahumeelselt oma tunnetest rääkima, jookseb eest ära ja näitab keelt. Laps nõuab, et peaksin ainult temaga lauamängu mängima, ähvardab ja kamandab teisi lapsi. Vigu ei tunnista iial. 

Lapsevanem ütleb, et see on minu probleem, sest kodus ta selline ei ole. Kuidas kehtestada piire?»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Marge Vainre:

«Mul on hea meel, et soovite õpetajana lapse käitumist mõista. Mõistan, et olukorra teeb keeruliseks see, et laps ei ole valmis rahumeelseteks kõnelusteks ja käitub jätkuvalt väljakutsuvalt. Lisaks pole ka lapsevanem just koostööaldis. 

Ma usun, et teie töös aitab probleemsete olukordadega toimetulekule kaasa suhtumine, et iga laps on omamoodi ja kui ta käitubki sobimatult, siis see räägib enamasti ikka mõnest raskusest tema jaoks. Võib ju olla, et ta ei oskagi sellest rääkida. Teie saate aidata tal endas toimuvat sõnastada, kasutades aktiivset kuulamist. Kui ta ise ei oska tundeid väljendada sõnaliselt, siis teie saate püüda sõnastada neid tema eest (nt sa oled pettunud, et sul ei õnnestunud esimene olla). Seejärel on oluline, et ta ise räägiks edasi ja teie ei arvusta seda, mida ta ütleb ja tunneb, ei manitse, ei anna hinnanguid – olete vaid peegliks, kes lubab tal tunda just seda, mida tunneb. Kui aga laps teeb kellelgi liiga, siis sekkuge, öeldes, millist käitumist te ei salli (kehtestav mina-sõnum), kuid ka seejärel on jälle oluline ära kuulata laps ja tema vaatenurk olukorrale, st jälle olla hinnanguvaba kuulaja. See võib vahel olla üsna keeruline, eriti kui olete ise ka juba pahaseks saanud. Sel juhul öelgegi otse, et teid uste paugutamine pahandab. 

Lisan veel ühe lugemissoovituse: B. Furman «Põngerjaõpetus». Autor lähtub sellest, et kui laps käitub murettekitavalt, siis see tähendab, et ta ei oska teisiti ning annab soovitusi, kuidas last kaasata uute oskuste õppimisele. Nii võite lapsega koos arutada, mida ta võiks teha iga kord, kui ta pahaseks saab või kuidas anda teada sellest, et ta tahab teistega koos mängida (ilma kamandamata). Mõni oskus võib olla väga keeruline, sel juhul saab seda teha väiksemateks osadeks. Teie saate olla teejuhiks, kes märkab iga väikest edusaamu ja annate talle positiivset tagasisidet. Just tunnustus võib olla muutuste võti. Lapsed saavad palju kuulda, mida ei tohi ja millega rahul ei olda, kuid nad ei saa täiskasvanutelt piisavalt õpetust, kuidas tohib käituda, kui nad on pahased, vihased, kui nad ei saa, mida tahavad või kuidas tulla toime ebaõnnestumistega. Seetõttu on ümbritsevate täiskasvanute enda eeskuju ja tagasiside väga vajalik ja eelkõige sel kujul, kuidas on kohane käituda.

Kindalasti tuleb lapsele uute oskuste õpetamisel kasuks lapsevanemate kaasamine ja hea koostöö nendega. On loomulik, et vanemad pelgavad negatiivset tagasisidet, mida nad õpetajatelt saavad. Ja nii võib ollagi, et nad on juba ette kaitsepositsioonil. See aga teeb kahtlemata teie töö keeruliseks. Hea algus koostööle häälestuseks on see, kui annate neile teada mõnest edusammust, sellest, mis on olnud päeva jooksul hästi, paremini kui eelmine päev ning uuriksite, mida nemad teisiti teevad, et kodus probleeme ei esine. 

Soovin teile jätkuvat heasoovlikkust lapse toetamisel ja kannatlikku meelt.»

Tagasi üles