Fitnessimodell Kaisa: «Mul pole lapsi – laske mind maha!»

«Ma olen 26 ja mul ei ole lapsi – laske mind maha palun! Martin Helme siin esines mingi aeg sõnavõtuga, et 27-aastane lastetu naine on ühiskondlikult kahjulik element. Kurb, sest ma saan pooleteist kuu pärast 27 ja mul pole vähimatki plaani veel lapsi saada. Hei, Helme! Ma olen värdjas!» 

Fitnessimodell Kaisa kirjutab oma blogis, kuidas ühiskondlik surve tema viimsegi kannatuse on katkema pannud. Lapsed siin ja lapsed seal, aga miks ei võiks Kaisa hetkel vaid enda peale mõelda?

«Kui ma kunagi 9. klassi lõpuaktusel küsisin ühe klassiõe käest, millised on ta edasised plaanid, siis ta vastas mulle päris konkreetselt: «Võtan endale rikka mehe, jään koduseks ja saan lapsi.» Ma jäin teda sõna otseses mõttes mokk töllakil vaatama ega osanud too hetk midagi vastu öelda. Praeguseks on ta lapsi saanud küll, aga puudu on see rikas mees ja tööl peab ta samuti käima.

Ma ei ole kunagi unistanud sellest rikkast printsist valgel hobusel, kodus istumisest ja pere loomisest. Mulle pole kunagi lapsed tundunud nunnud ja ma ei ole mitte kunagi suutnud ennast ette kujutada koduperenaisena. Jah, tuleb tunnistada, et teismelisena ma olin täiesti veendunud, et 25. eluaastaks elan ma enda majas linnast väljas, mul on 2 last ja tore mees. Noh, unistuste mees mul on, enda korter ka, aga 25-aastaselt lasin ma hoopis endale tissid panna. Praegusel hetkel unistab mu mees sellest majast linnast väljas, aga minule tundub õudne elada kuskil tsivilisatsioonist eemal. Kui mu mees mu kätt palus, siis teate, mis oli mu esimene hirm? Et nüüd hakkavad kõik ootama neid lapsi, sest ega me kõik ju abiellume laste pärast ja ühe naise elu tipphetk on laste saamine. Ilma lasteta ei saa olla õnnelik! Pole võimalik!

Mul on selles suhtes jopanud, et mu mees on ainult 23-aastane – just! Ära küsi! Ma isegi ei suuda uskuda, et ta nii noor on. Aga ka temale tundub, et tal on veel terve rida tähtsamaid asju, millele panustada kui laste saamine. Meile mõlemale meeldivad sõprade põnnid. Korraga täpselt 4 tundi ja kõige rohkem siis, kui nad uksest välja jalutavad. Lapsed on täiega toredad, kui neil on hea tuju ja energiat palju. Aga reaalsus ongi see, et see kestab 4 tundi korraga ja siis tuleb looduskatastroof.

Don´t get me wrong! Ma olen täiesti kindel, et ma kunagi ka need lapsed saan, aga mis kuradi jant sellega on, et sa mulle neid elu eest peale pead pressima? Vähemalt korra kuus suudab mõni isehakanud sõbranna panna maha kuskil pirni: «Noh Kaisa, millal siis sina sedapsi jääd?» või «Mees on, kihlunud oled ka, mida sa veel ootad?», «Lapsed on ju nii nunnud! Saaks koos kärutada.» Kuule f*** this s*** ausalt! Kuule kas mind kotib, et sa jooksutossud ostsid, aga ikka jäme oled? Sa lahutad enda meelt sõbrannadega klatšides ja igavusest nokid siis mehega tüli. Sulle ei tundu kahtlane, et mees eelistab õhtuti parem sõpradega saunas olla, mitte sinuga midagi ette võtta? Ma võiksin sulle esitada statistilise tabeli, mis näitab, kui palju rohkem raha ja ajurakke sul alles oleks, kui sul lapsi poleks. Aga see pole minu asi, sest mul on enda elu ja mind ei koti, mida sa teed, peaasi, et sa õnnelik oled! Ja kas ma oleks päriselt su silmis kuidagi rohkem väärt, kui mul oleks kodus laps või isegi kaks? Tahad minuga koos kärutada ja sõbrannasid klatšida? Unista edasi!

Parim kino oli muidugi üks sünnipäev, kus üks keskealine mees tegi mulle üle laua selgeks, kuidas ma olen juba nii vana ja minu rong on läinud ja ühe naise elu mõte ongi laste saamine ja kui ma sama ei arva, siis ma olen üks mõttetu naine. Selge! Mul hakkab veri vemmeldama, kui mind kritiseerib sellel teemal inimene, kes pole enda laste kasvatamisega hakkama saanud. Eks kõige kõvemini taovad ikka vastu rinda need, kes tegelikult kardina taga häbenema peaks.

Sama teema on nende kunagiste sõbrannadega. Ma olen jäänud suhtlema üksikute sõbrannadega, kes on saanud emaks. Miks? Tead, mulle tundub, et pool nende ajust on automaatselt lastele doonerdatud. Õudne on seda kirjutada, aga nii ma mõtlen. Nii, kui sünnitus on lõppenud, on nad täiesti veendunud, et nad võivad mulle hakata märkusi tegema titeteemadel. Ma saan aru, et sul sünnib laps ja ta tundub sulle maailma kõige nunnum asi üldse, aga sa ikka saad aru, et see tundub nii ainult sulle, eks? Mul pole isegi mõttesse tulnud, et hakkaks enda kassi kellelegi sülle suruma või kerjama, et keegi talle pai teeks. Ta on ju ka täiega nunnu, aga ma saan täiesti aru, kui sa karvu vihkad või sulle nii ei tundu. Ja kui mu kass oksendab karvapalle välja, siis ma ei arva, et see nunnu on. Täiega rõve! Mul läheb endalgi süda pahaks. Aga kui su laps teeb krooksusid ja paneb su rinnale ketti, siis ma peaks arvama, et see on nunnu, ja et seda peab kindlasti mainima ühisüritustel?

«Kaisa! Kuule mu laps kakas, äkki tahad nii harjutamise mõttes tal mähkmeid vahetada? Sul ju läheb ka seda kunagi vaja?» Kuule halloooo! Mu kass si**us liivakasti – sa ei taha seda ära koristada? Mis kuradi pakkumine see on? Sul endal pole piinlik seda üleüldse välja käia? Öäkkkk! Kuule äkki ma teeks su mehele parem ühe blowjob’i, sest ma kuulsin, et sa ei pidanud sellega väga hästi hakkama saama. Mis arvad?

Aga päriselt. Kui ma vaatan ringi enda tutvusringkonnas, siis mul tõmbab junni jahedaks – päriselt. Ma tean mõnda üksikut perekonda, kus minu silmade läbi asjad korras on. Ma tean tervet hunnikut naisi, kes on avalikkuse ees need #hässtääg #proudmommy kandidaadid, aga nädalavahetuse tulles üritavad elu eest enda lapsed vanaemade juurde ära sokutada, et siis neile pohmelliga pühapäeval järele minna. Ma tean tervet hunnikut naisi, kes on lapse saanud, sest kardavad enda sponsorist ilma jääda. Ma tean naisi, kes saavad mehe käest nii vanade mälestuste auks iga nädal peksa ning siis esmaspäeva hommikul lepitakse lillekimbu peale. Ma tean naisi, kes tutvustavad enda lapsele iga poole aasta tagant uut issit. Ma tean isegi ühte naist, kes sünnitas mehele lapse, sest ta mees lubas talle selle eest Mersu osta. Nagu kui f***** up see maailm on?

Võib-olla kogu see tänapäeva emmede asi ongi mind nii ära ehmatanud. Enda ideaalmaailmas ma tahan olla ema, kes tahab olla ema. Ema, kes ei taha enda lapsi kuskile ära sokutada, kes leiab neile aega ja kes teeb kodust sellise koha, kus nii lastel kui mehel oleks hea olla. Ideaalne ema peaks suutma alati kõrvale jätta enda ego, aga praegusel hetkel ma ei tunne, et ma tahaks seda. Ma tunnen, et mu elus on nii palju asju tegemata ja nii palju asju nägemata ja ma ei ole huvitatud enda lapsi terroriseerima, et kuidagi kompenseerida enda unistuste mittetäitumist. Jah – su printsessi kõrva peale on astunud elevant, aga ikka sa topid teda igasugustesse lauluringidesse, sest sinust endast ei saanud kunagi lauljat. Ma ei taha! Ma ei taha olla selline ema, nagu need #proudmommyd on. Ma ei taha olla selline ema, nagu sina, kes sa kurat võiksid enda eluga tegeleda.

Ma lihtsalt pidin selle enda seest välja saama.

Tervitan siinkohal emmesid, kes ei tundnud ennast puudutatuna – te olete väljasuremisohus liik.»