Heidi Ruul: miks me valime mehi, kes meile haiget teevad? (1)

Heidi Ruul
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heidi Ruul
Heidi Ruul Foto: Ardo Kaljuvee

Pärast paari veiniklaasi tundub kogu maailm kuidagi läbipaistvam, kas pole? Nii jäingi mõtlema, et mis pagan mul ometi viga on, et oskan meestele, kes oleksid valmis minu eest põhimõtteliselt auto alla hüppama, alati «ei» öelda ning neile, kes vahepeal lausa nädalaks kuskile ära kaovad, karjun muudkui «jah, jah, jah». Okei, kõik eelnev võiks tegelikult ainsuses olla.

Nädalapäevad tagasi avaldas üks minu pereliikmetest arvamust, et mul tundub küll kõik nüüd ülesmäge minevat, aga üks asi on tema meelest siiski puudu – üks ASJALIK mees. No vot ei teagi nüüd, sest olgem ausad, kui ma sellist endale tahaksin, siis võtaks tekkinud järjekorrast neid muudkui ükshaaval ette ja teeks kindlaks, kes neist siis see parim match oleks, eks ole. Aga ma pole seda võimalust siiani kordagi katsetanud, põhjusega!

Vaatasime lugupeetud (nüüdseks endise) korterikaaslasega miskit maailmahead sarja (arva ära, millist!) ja seal öeldi, et elus on kõige olulisemateks asjadeks kompromissid. Seejärel püüti lapsele selgeks teha, mis pagana asi see «kompromiss» üldse on. Tuleb välja, et kompromiss on see, kui oled pooleldi õnnelik.

Minu jaoks oleks poolik õnn just selline vajadusest alguse saanud suhe. Käsi südamel, igasugune elamise ilu kaoks sel hetkel täiesti ära, kui ma peaksin emotsionaalse keskpärasusega leppima hakkama. Ma ei kujuta ette elu koos mehega, kes annab endast kõik ning kellega mina samal ajal oleksin pelgalt «rahul». Kelle suhtes see aus oleks?

Mitte, et see emotsionaalne keskpärasus kuidagi üdini halb oleks, kindlasti mitte! Aga ma olen parandamatu. Minu puhul kehtib üldiselt reegel, kas kõik või mitte midagi. Just seetõttu olen siiani otsinud ideaalset, kellele mõtlemine ilusa kananaha ihule toob. Teda, kellega rääkimine süstib minusse iga jumala kord seda sorti täielikku ning täiuslikku õnne ja õndsust, et põsed on järgmised kolm päeva naeratamisest suisa valusad.

Olles selle Imelise kord juba üles leidnud, tundub kummaline millegi vähemaga rahulduda. Miks ma peaksin? Miks keegi üldse peaks? Selleks, et elu oleks mugavam? Selleks, et kõik oleks kogu aeg hästi stabiilne? Selleks, et oleks, kellega lapsi teha ning keda hiljem nendele lastele isana esitleda? Milleks ometi?

Mulle isiklikult tundub, et paljud inimesed teevad kompromisse sel põhjusel, et nad on oma elus juba piisavalt haiget saanud ja taoline poolik õnnelikkus on turvaline tee. Keegi, keda sa iga oma keharakuga ei armasta, ei saa ju sulle ka tegelikult oluliselt haiget teha. Jah, ehtsad emotsioonid teevadki mõnikord VÄGA haiget, aga see valu on minu meelest parim vahend, mida enda arenemiseks ning kasvatamiseks kasutada! Elu kaunis tasakaal!

Öeldakse ju, et kui me vahepeal ebaõnne ei kogeks, siis ei oskaks me ka õnnest sellisel määral rõõmu tunda. Minu meelest on see absoluutselt tõsi. Ja kui mul on valida kuldse kesktee (pooleldi õnnelik) ning servast serva kõikumise vahel, siis hoolimata oma vaimse tervise huvidest, valiksin iga kell viimase, sest just see on see, mis teeb elu elamisväärseks!

Kompromissitult

H.

 
Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles