Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Söögikoha arvustus: superministeeriumi ametnikud on hästi toidetud

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Superministeerium. Hoone välisvaade. | FOTO: Erik Prozes / Postimees

Uues superministeeriumis ringi kõndides leiab kinnitust arvamus, et riik hoolib oma ametnikest. Ning ei, see ei tähenda, et neid ümbritseks marmor ja mahagon. See, mis on, on heas mõttes normaalne, et mitte öelda... euroopalik. Arter käis söömas sealses sööklas, kuhu muidu pääsevad vaid selle maja töötajad.

Milles see euroopalikkus siis väljendub? Kas või selles, et hommikul tööle saabudes ootab ametnik mitu minutit üht kolmest liftist, mis tõenäoliselt peatuvad igal korrusel – ja korruseid on selles majas tervelt 14. Seintel rippuvad telerid meelt ei lahuta, sest ei näita juba kolmandat kuud pilti. Ja ka rulood jõudsid akende ette alles mitu nädalat pärast sissekolimist. Niisiis tunnistagem: euroopalik asjaajamine par excellence!

Kui kätte jõuab lõunasöögitund, liiguvad kahe hooneosa vahel ära jagatud viie ministeeriumi ametnikud nagu üks mees (või siis naine) keldrikorrusel asuva söökla poole. Et liftiliiklus, nagu juba varem öeldud, on siin uimane nagu tipptund Tartus, eelistavad kõige näljasemad ilmselt treppe ja saavad tänu sellele järjekorras ette.

Vaid oma maja 1005 töötajale mõeldud söökla pakub kõike, mida kõhukorina summutamiseks tahta võiks. Lisaks soojale toidule on valikus saiakesed-koogikesed, karbisalatid ja krõbekana nuudlitega, mis, tõsi küll, polnud krõbe, aga see-eest kastmevaene ja nuudlirohke.

Superministeeriumi salatilett. | FOTO: Madis Vaikmaa

Kohapeal söömiseks oli seekord menüüs suur seljanka (3,5 eurot), 1,5-eurone jogurtitarretis ning salativalik, mille eest küsiti 4,5 eurot. Viimane sisaldas jääsalatit, kurgi- ja tomativiile, paprikat, kanaliha ja tuunikala.

Teise leti taga võis ennast täis tankida kaalukaubast. 438 grammi kuuma buffet'd (kilohind 12 eurot) läks maksma 5,26 eurot, ent selle eest kühveldasin taldrikule ka peaaegu kõike, mis vähegi isuäratav tundus.

Superministeeriumi söökla | FOTO: AFP / Scanpix

Istekoha leidmine oli lihtne, sest osalt maa all paiknev söökla on ruumikas ning avarust lisab pea kohal asuv aatrium. Lisaks ülearu korrapärast tähistaevast meenutavale lambikupleid täis tikitud laele võib suutäite menetlemise kõrval inspireeruda hallikast kunstiteosest, mis on varustatud ohtrate mustade kolmnurkadega, istudes samal ajal elustaimedest koosneva rohelise seina kõrval.

Alustasin söömist kartuli-singivormist, mis kuulub kahtlemata sööklatoitude tippklassi – kartulit pole ülearu, sink on päris ning neid üheks liitev kaste meeldiv. Järgmine sektor kuulus valgele kalale, mida on ju võimalik valmistada nii, et ta maitseb mitte millegi järele. Õnneks on ministeeriumimaja kokad valinud teise tee ning paneeringu kõrval on tajutav ka kalafilee enda mekk.

Kuum buffet kogu oma ilus: kartuli-singivorm, valge kala, kapsasalat, makaronid köögiviljadega, beebiporgandid ja pilaff. Söögiriistad on tootnud Saksamaa firma WMF. | FOTO: Madis Vaikmaa

Veganite makaroniroog paprika ja baklažaaniga maitses täpselt sama igavalt kui grillipidu, kus mahlase ja suussulava sealiha asemel piirdutakse keedetud teraviljatoodetele õli ja küpsetatud köögiviljade lisamisega. Otseselt halb selline kombinatsioon ju ei ole, aga ainult makaroniroaga piirdumine tundub valikute mitmekesisust arvestades üpris nüri väljavaatena.

Pilaffi mekkides turgatas esimesena pähe märksõna «kuiv» – ja see kehtis nii riisi kui ka liha kohta. Üllatuse valmistas kapsast ja porgandist koosnev kapsasalat – ei mingit hapukapsast või äädikamekki. Keedetud beebiporgandid pärinesid aga kilepakendist ja maitsesid nagu keedetud beebiporgandid, mis on pärit kilepakendist. Ja Poolast.

Superministeeriumi magusamad küljed. | FOTO: Madis Vaikmaa

Et elu oleks magus, degusteerisin ka kaht magustoitu – marjasmuutile andis lisandväärtust kama ning kokku sai tulemus suurepärane. Mangokreem, mis ilmselt koosnes mangopüreest ja vahukoorest, peal küpsisepuru, oli tõeline kaalujälgimisest taastuja unelm, ent minu maitse jaoks kaugelt liiga vahukoorene.

Kui nüüd kaloritest rääkida, siis kuigi superministeeriumi vähemalt sama superis sööklas on süüa palju ning see ei maitse ei lubamatult halvasti ega hellitavalt hästi (loe: nagu kvaliteetsemat sorti sööklatoit tavaliselt), ei maksa ametnike tervise pärast muret tunda. Nimelt on sealsamas, otse söökla kõrval jõusaal, kust leiab kõikvõimalikke masinaid, aga ka tavalisemaid hantleid ja jooksulinte.

Superministeeriumi veiniriiul oma vanas ja uues asukohas. | FOTO: Kollaaž

Legendaarne veiniriiul on jätkuvalt alles, ent paigutatud nüüd nii, et see hakkab silma vaid siis, kui maapealse korruse kohvikus kooke ja saiakesi uudistate. Et veiniriiuli üle irisemine on selles majas tehtava töö kontekstis pigem tulemusetu ajaviide, siis tõdegem, et veinivalik on... euroopalikult hea.

Ühtlasi soovin edu kõigile neile, kes püüavad vähendada eestlaste alkoholitarbimist, ning kinnitan, et veiniriiuli (nagu ka söökla) ligi pääsevad ainult ministeeriumide töötajad. Ülejäänud inimesed, olgu nad siis janused või näljased, jõuavad ainult turvameheni, kelle juures võib sirvida ajakirja Life in ESTONIA, mille kaanel teatab president, et tarvis on vähem bürokraatiat ja rohkem läbipaistvust. Olgu see kirjatükk siis erasektori panus riigi läbipaistvuse suurendamisel...

Tagasi üles