Eluisu kaotanud naine: kuidas ma ära kadusin

Foto: Vida Press

«Elu oli kunagi ilus, mul oli töökoht, lapsed oli suured. Kui olin 36, tuli uus mees ja planeeritud pesamuna. Siis aga läks mees ära, mina jäin vastsündinuga üksi,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Emotsionaalselt oli kohutavalt raske. Ei pidanud ju nii minema! Kolisin Tallinnast maale, et materiaalselt toime tulla. Kõik varises kokku, eelkõige mina ise. Elasin ainult lapsele, sest armastasin teda meeletult. Nüüd saab laps viieaastaseks. Mina ikka «maoli maas».

Ei ole veel töökohta, ei eluisu, ei mind ennast. Laps on lasteaias, istun ja vaatan aknast välja, ega taha isegi nõusid pesta. Raha ei ole. Haridus on hea, aga ma ei taha midagi teha.

Näen ennast kõrvalt ja piinlik on tunnistada oma olukorda. Ega ei tunnistagi. Elan nagu unes. Kuhu poole minna?»

Vastab psühholoogiline nõustaja, Gordoni Perekooli koolitaja Õnne Aas-Udam:

«Olete paari aasta eest üle elanud ootamatu suhte purunemise, kogedes sügavat kaotusvalu, traumat, millest te siiamaani pole ülesaanud/välja tulnud.

See, et teie eluisu on kadunud, viitab võimalikule meeleoluhäirele - depressioonile. 

Soovitan teil rääkida võimalikult kiiresti nendest sümptomitest oma perearstile. Võimalik, et teid peab uurima ka psühhiaater, et selgeks teha/diagnoosida võimalik meeleoluhäire. Vajadusel saaksite ravimeid, mis teie ajukeemiat korrastavad ning parima tulemuse saate, kui lisaks ravimitele käite ka individuaalteraapias.

Süütunnetel ja piinlikkustundel pole teie loos kohta, need vaid õõnestavad teie enesehinnangut. Lubage endale asjakohast medikamentoosset ja psühholoogilist abi, loodetavasti aitavad need aegamööda taastada võime rõõmu tunda nii iseendast, kui emarollist ja loomulikult oma juba viieaastasest pesamunast - teie laps vajab õnnelikku ema.»