Kuu aega veganina: ilmavaadete vastandumised ja uued maitsed

Linda Pärn. Foto: Erakogu

Kui vegan annab olla? Tuleb välja, et see polegi nii üheselt mõistetav. Oma osalemisest vegan väljakutsest kirjutab Sõbranna toimetaja Linda Pärn.

Esimesed kümme päeva veganina on edukalt läbitud ja see on olnud huvitav kogemus. Kardetud nõrkust ei ole muidugi tulnud, tunnen end täpselt samamoodi nagu enne, ei paremini ega halvemini. Ka lihaisu ei ole veel tekkinud, kuigi viimastel päevadel on mõtted vahel kala peale läinud. Seega tundub, et veganina elamine ei ole mingi eriline katsumus ega kannatus, nagu ma varem arvasin, sest söömine tuleb vaid rohkem läbi mõelda ja planeerida, et kodus oleks alati olemas taimset toitu, millest süüa teha ja suupisteid, mida isu korral näksida. Kui vinguda, siis on see elustiil lihtsalt natuke tüütu.

Tänan kõiki lugejaid, kes on mulle kirjutanud, saatnud huvitavaid retsepte ja lisalugemist. Olen nüüdseks palju infot kõrva taha pannud ja veganmaailmaga nii palju tutvunud, et võtan rahulikult ja tean enam-vähem, mida ja kui palju süüa. Ilmselgelt mõtlesin ma valguteemal veidi üle ja see ei ole tegelikult eriline probleem. Lugemistuhinas sattusin vaatama ka vegansportlaste menüüsid ja nagu näha, on see toitumine täiesti võimalik ka tippspordis. Miks siis mitte tavalistel inimestel, kes on ühel või teisel põhjusel otsustanud, et see on neile hea.

Küll pean tunnistama, et ma ise ei ole siiski veganluse mõttekuses veendunud. Kuna vegandieet tähendab, et normaalse tervise hoidmiseks tuleb juurde võtta toidulisandeid, siis tundub see oma olemuselt vale ja mitte jätkusuutlik. Ma ei tahaks sõltuda toidusedelist, mida ei saa järgida näiteks kriisiolukordades, kus argimugavused ära kaovad (pean silmas looduskatastroofe, sõjalist konflikti vms). Pealegi tuleb mitmekülgse toidulaua nimel osta või tellida selliseid toiduaineid, mida kasvatatakse meist väga kaugel ja mis maksavad palju. Tõsi küll, vegan saab söönuks ka soodsalt ja põhjamaisest toidust, aga sel on puudujääke. Laste toitumist ei hakka ma targu üldse torkima.

Vähemalt nii palju olen ma esimese nädalaga õppinud ja enesekindlust juurde saanud, et ma ei taha enam osta valmistoitu. Kui ma ei söönud varem poepihve, siis tekib küsimus, et miks ma seda praegu teen. Esimestel päevadel ostsin sujuvamaks üleminekuks valmis köögiviljakotlette ja tofupalle, kuid nüüd üritan rohkem ise süüa teha ja nii-öelda päris toitu süüa. Ühtlasi püüan niimoodi raha kokku hoida, sest toidule raiskamine on hirmus mõttetu. Nagu mu ämmale meeldib öelda: «Per*e laseb läbi kõik maad ja ilmad.» Teatud kulutustest ei pääse nagunii, näiteks taimsed «piimad» on lehmapiimast kallimad, samuti ei taha ma loobuda chia-seemnetest või kinoast, sest need on toitainete sisalduse poolest tõhusad ja teevad mu elu lihtsamaks.

Uued maitsed

Olen nüüd oma silmaringi avardanud ja tutvunud selliste söökidega, mida ma varem ei osanud poeriiulitel märgatagi. Tänapäeval on muidugi veganitelgi valik väga lai, pea igale lihatoidule leidub mingi asendus või sarnane alternatiiv. On ka suur hulk igasugu maiustusi. Samas on taimetoidumaailm niivõrd lai, et ma loodan loomse toiduga võrdlemist vältida ja vaadata oma toidulauda värske pilguga.

Kuigi ma olen juba mõnda aega mõelnud, et kaunvilju võiks rohkem süüa, siis ei teinud ma seda siiani väga tihti. Nüüd on sageli menüüs olnud kas kikerherned, oad või läätsed. Ise ma väga hea kokk ei ole, kuid abikaasa oskab neist teha imemaitsvaid vürtsikaid sööke. Minu kehv kokkamisoskus on arvatavasti ka põhjus, miks ma veel tofuga sõbraks ei ole saanud. Sel ei ole maitset!

Üllatavalt hea asi on aga maitsepärm. See on mitteaktiivne pärm helveste kujul, mida saab lisada nii kuumale kui külmale toidule kergelt juustuse ja pähklise maitse andmiseks. Veganitele hea valik seepärast, et sisaldab palju B-grupi vitamiine. Olen seda maitsestamiseks lisanud väga erinevate toitude sisse, igale poole sobib hästi.

Lehmapiima olen siiani asendanud kaerapiimaga, mida valan kohvi peale ja pudru sisse. Saaks ka ilma, aga harjumus ei lase. Hetkel ajab ajab asja ära ja kuigi kaerapiima maitset ma kiita ei oska (paljalt seda nagunii ei joo, sest ei joonud varemgi niisama piima), siis kurta pole ka vaja.

Eksperimendi jooksul olen jõudnud välja sööma ühel korral. Valisin välja Vapiano, kus on suurem valik vegantoitusid. Kahjuks pidin pettuma, sest millegipärast oli nende kreemine avokaado-pasta minu silmis vaid kausitäis makarone. Kreemi, mis maitset andis, oli kuskil supilusikatäis. Tellisin eelroaks ka falafelid, sest tahtsin näha, mis need on. Kirjelduste järgi peaks tegu olema vürtsikate kotlettidega, need seal seda ei olnud. Mis sest, et vegan, maitseaineid ei keela keegi kasutada.

Aega on, jõuan veel nii väljas käia kui ise süüa teha. Kapis ootab ka munaasendaja, millega tahaks pannkooke proovida.

Katsun kaasa mõelda

Selge on see, et toitumine on teema, mis paneb inimesed põlema. Näen seda alatasa Postimehe kommentaariumis, sotsiaalmeedias ja väga erinevates seltskondades, kuhu satun. Igaühel on oma arvamus ja paljud on kindlad, et seda tuleb tingimata teistega jagada. Eriti siis, kui kesvamärjuke on keelepaelad valla päästnud, nagu ma nüüd omal nahal kogesin, kui minu eksperiment seltskonnas jutuks tuli.

Mõnel määral saan ma aru sellest, miks veganitele tihti viltu vaadatakse. Kui eestlaste suurimas vagenite Facebooki grupis «Jah, see on vegan» arutakse küsimust, kas taimne toit, mille kasvatamisel on kasutatud loomade tööjõudu, on ikka vegan, siis paneb see mindki kukalt kratsima. Samas ei maksa vast eeldada, et kõik selle kogukonna liikmed on ühtaegu ka kristallisilitajad ja vaktsiinivastased, küllap on äärmustesse kaldujaid igal pool. Neid, kes tahavad väga gruppi kuuluda ja võtavad teiste heakskiidu nimel üle ka muid kaheldava väärtusega tõekspidamisi.

Samas tunnen nüüd taimetoitlastele ja veganitele rohkem kaasa, sest nad saavad ka palju teenimatut kriitikat. Miks peaks kellegi teise ütelda olema, mida keegi oma kehaga teeb ja millist toitu ta sööb, kui see kedagi ei kahjusta? (Jah, ärme neid lapsi jälle maini, eksole.) Lihasööjatele meeldib käia veganite veebikommuunides trollimas labaste peekoni- ja rohunärimisnaljadega, endale aru andmata, mida veganlus päriselt tähendab. Minagi alles õpin, sest praegu ei jagu mul piisavalt vaimuenergiat, et tutvuda lähemalt sellega, kui vegan annab veel olla. Ideaalis peaksin ka oma kosmeetika minema viskama ja no saabaste väljavahetamise peale ma ei taha mõeldagi… On kohti, kus kummik või toss ei ole valik.

Veganlus on kahtlemata trend ja see võtab järjest ulatuslikumad mõõtmed. Jälgin varasemast suurem huviga, kuidas see mõjutab inimeste suhtumist ja äärmuslike vaadetega inimgruppide diskussiooni, mis seni on olnud üsna terav.

Ootan jätkuvalt kirju küsimuste, vastuväidete ja soovitustega aadressil linda.parn[ät]postimees.ee.