Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tikkiv isa Lasnamäelt

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Keerulise saatusega mees, kelle harrastuseks tikkimine, on kuue lapse isa.
  • Mees tikib isegi velodrenažööril, tänaval kõndides ja muidugi kodus teleka ees.
Aleksander Kovaljov oma ateljeeks muudetud esikus tööhoos. | FOTO: Liis Treimann

Võib-olla mäletavad mõned tallinlased läinud sajandi 90ndate algul Harju tänava veerel istunud meest, kes muudkui tikkis? Omal ajal Kaug-Idast Eestisse tulnud Aleksander Kovaljov harrastab seda käsitööd ka praegu, kuid vahepeal on temast saanud kuue lapse isa ja õnnelik abielumees.

Seda ei oskaks küll iial arvata, et ühe tohutu suure Lasnamäe kortermaja esimesel korrusel, endisest viinapoest ümber ehitatud munitsipaalkorteris võib asuda terve kunstigalerii. Kuigi esmapilgul nii tundub, elab siin tegelikult – keset tikitud piibliteemalisi, loodus- ja isegi abstraktseid taieseid – lasterohke Kovaljovide pere. See on pereisa Aleksandri, tema abikaasa Anna ning nende nelja tütre ja kahe poja kodu.

Mis aga kõige uskumatum: kõigi seintelt vastu vaatavate ja meeletult töömahukate piltide autor pole mitte pere nais-, vaid hoopis meespool, kes alustas oma haruldase harrastusega juba läinud sajandi 90ndate algul. Hoolimata sellest, et Aleksander Kovaljov, kunstnikunimega Apostolov, saab juhtumisi just sel päeval 64-aastaseks, leiab ta aega, et lahkesti Arterit võõrustada. Väiksemad lapsed on lastekeskuses, peale Aleksandri on parasjagu kodus abikaasa ja vanem tütar.

Kunstigalerii mulje jätab korteris eelkõige esik. Õigemini kunagine esik, sest ruumipuudusel ja ümberkorralduste tulemusena on sellest saanud Aleksandri töötuba. Siin ta oma taieseid loobki: paneb aga kaks patja istumise alla, vahel selja taha ka massaažipadja, ja lülitab sisse enda vastas seinale kinnitatud teleri. Siis haarab kätte tikkimisraami kinnitatud kangatüki, ajab nõelale mulineelõnga või siidiniidi taha ja asub tikkima.

Kodus meenutangi vist rohkem vanaema, kes istub teleka ees ja muudkui teeb käsitööd.

Tihti alustab ta tööga alles pärast väsitavat tööpäeva suure ehituspoe turvamehena, ja kuna see aeganõudev tegevus haarab täiega endasse, võib juhtuda, et nõela paneb ta käest ja lugemisprillid võtab eest alles varastel hommikutundidel. Paljud on kahtlustanud, et Aleksander kasutab tikkimismasinat, kuigi nõnda ühtlase pinnaga tulemuse saavutamine nõuab lihtsalt väga pikaajalist kogemust.

Naine seab külalistele köögilauale kohvi, vorstivõileivad ja präänikud, ent Aleksander räägib sellise hoo ja slaaviliku temperamendiga, et sinna need jäävadki.

Arvas, et on ainus omataoline

«Paljud küsivad, eks miks sa tikid, ise oled ju meesterahvas. Õigupoolest mõtlesingi algul, et olen ainus selline hull, kuid ajaga on selgunud, et nii see kaugeltki pole. Olen üksikuid omataolisi kohanud näiteks USAs, ja kui töötasin Rootsis ehitajana, siis veendusin üllatusega, et sealsete meeste seas on see harrastus üsna levinud. Inimesed kogunevad näiteks mõnda väiksesse kirikusse, vestlevad usuteemadel, niisama elust ka ja teevad samal ajal käsitööd. Mehed ja naised koos.

Mind huvitab siiani väga, et võimalikult paljud inimesed nõela kätte võtaksid ja ei kurvastaks – muidu muud ei kuulegi, et kui vilets elu meil on. Sellise mõtteviisiga teevad nad asja veel hullemaks.»

Iga detail on oluline. | FOTO: Liis Treimann
Mulineelõngade värvipalett avaldab muljet. | FOTO: Liis Treimann
Aastatega kogunenud kultuurikiht. | FOTO: Liis Treimann
Tikkimisraam on lausa hädavajalik. | FOTO: Liis Treimann
Fragment ühest Aleksander Apostolski taiesest. | FOTO: Liis Treimann

Tähenduslik unenägu

«Teate, iga inimese elus terendab ükskord päev, mil ta hakkab oma annet otsima. See on igaühel olemas, tuleb lihtsalt üles leida. Ja kui inimene ise seda üles leida ei suuda, võib juhtuda imesid.

Olin kord haiglas uuringutel, aga nõukaaegsetes haiglates oli ju igav. Iga voodi juures oli valgeks võõbatud öökapp. Ema tõi mulle haiglasse pirukaid, hakkasin neid kappi panema ja märkasin, et selle ülemisse sahtlisse oli keegi nõela ja niidirullid unustanud. Pidasin siis omaette aru, et näe, keegi ilmselt tikkis ajaviiteks.

Samal ööl nägin und: minu ees seisis naine, kes kutsus mind käeviipega enda poole, öeldes, et tule kaasa, näitan sulle midagi huvitavat. Ees oli suur uks, mitte puust ega terasest, vaid see oli otsekui tikitud. Naine avas ukse tuppa, millel polnudki lõppu, ent näha oli, et kõik, mis selles toas asus, oli tikitud – isegi söögilauad ja pildid seintel. «Sina, Aleksander, hakkad samuti tikkima,» ütles naine.

Samasugust und nägin järgmiselgi ööl. Ning kuna meenus, et öökapis on nõel ja niidid, samas oli ka mingi ajaleht ristpiste mustrite väikeste eskiisidega, tikkisin emale väikese lilledega pildi. Saabumas oli naistepäev.

Olen üks Eesti esimestest hipidest, kandsin toona väga pikki juukseid, ja otsustasin, et järgmisena teen vabadust sümboliseeriva kotkapildi. Haiglas külas käinud tuttavad ja isegi arstid ei suutnud selle ilu ära kiita ning kuna kunstiandega inimesi leidus haigete hulgas teisigi, korraldati patsientide töödest lausa väike näitus.»

Hing laulab

«Et mul kunstiannet on, sellele sain tuge sõjaväeski. Joonistasin ohvitseridest karikatuure, selle eest taheti mulle alguses tappagi anda, kuid siis astus mu eest välja üks kahemeetrine eestlasest üleajateenija. Nii hakkasingi väeosa seinalehe toimetajaks.

Hiljem olid mu käed tikkimisest lausa verised, sest see töö haarab nii endasse, et endalegi üllatusena lõpetan praegugi tikkimise tihti alles kella kuue-seitsme paiku hommikul. Ja naine muudkui imestab, kuidas ma saan üht ja sama tööd kaks-kolm kuud järjest teha. Aga sellepärast, et laulda ma ei oska, tikkida küll! Minu hing laulab, kui nõela, niiti või lõnga käes hoian. Minu piltidel on näha hinge värve.»

Tikkis isegi orjuses

«Üheks kindlaks teemaks – usun, et iga teine pilt on sellest raamatust inspireeritud – on uus testament. Piiblit lugedes panin tähele, et see on küll kirja pandud ja seda on joonistatud, tehtud on isegi mängufilme, kuid Jeesus Kristuse elu on väga vähe kangale tikitud.

Olen usuteemalisi pilte palju tikkinud, kuid väga palju ka ära kinkinud, jaganud usklikele ja nunnakloostrile. Äsja panin kaks Uue Testamendi teemalist pilti oksjonile, mille tulu läks erivajadustega inimeste toetuseks. Mõistan neid inimesi, sest mu endagi abikaasagi on üks neist.

Võtame või selle suuremõõtmelise ikooni. Ka seda Jeesuse pilti olen kaalunud ära kinkida, kuid süda pole seni lubanud. See koosneb ju juhuslikest kättesattunud niitidest ja valmis äärmiselt rasketes tingimustes.

Armastan palju reisida. 90ndate teisel poolel otsustasin, et lähen Kaug-Idasse oma kodukohta vaatama. Sattusin aga hoopis pooleks aastaks bandiitide kätte orjusse – aga see on pikk lugu, mida ma praegu rääkida ei taha. Ning isegi orjuses, kui tegin tööd vaid leivapalukese eest, sisustasin aega tikkides, niitidena kasutasin juhuslikult kättesattunud materjali. Ja meenutasin jumalasõna. Sest mida ütles Jeesus Kristus? Seda, et usk päästab inimese.

Rootsis tikkisin pilti, kus Jeesus peseb oma jüngrite jalgu. Seda nägi pealt üks kohalik naine ja ta tõi mulle äkki terve karbi väga head mulineed. Kasutan selle Saksa firma tooteid siiani. Nendega on mugav õmmelda, nad on dekoratiivsed, peened ja jätavad kaugelt vaadates mulje, et pilt on joonistatud pliiatsiga. Neid niite on igas värvitoonis, ja kuna pööran alati värvidele erilist tähelepanu, siis ei teki õige värvi leidmisega probleeme.»

Seda pilti Jeesusest tikkis Aleksander 90ndate aastate teisel poolel Kaug-Idas, kui bandiidid ta orjastasid. | FOTO: Liis Treimann

Otsekui sõltuvus

«Inimesed! Ütlete, et ei oska joonistada? Aga mina ei oska laulda! See-eest, nagu ütlesin, laulab mu hing, ja milleks üldse laulda, kui võib haarata kätte nõela ja niidi ning hakata tikkima. Alustada tuleks ristpistest, ja kui endal ideesid pole, siis internet on kavandeid täis.

Varsti on ju jõulud ja oh, kui meeldiv on kellelegi kinkida omatikitud pilti! Vahel jääb mul endal kingituste tikkimiseks aega väheks, aga algajalgi kulub väikese ristpistes lillepildi tegemiseks tunde. Minu pärast mingu kas või terve kuu, sest kes on tikkimisega korra alustanud, ei jäta seda kunagi sinnapaika. Sellest tekib otsekui sõltuvus. Minul endal kulub postkaardisuuruse lillepildi tegemiseks kolm tundi kindlasti.

Tavaliselt joonistan kangale pildi kas oma kujutlusest või võtan aluseks kellegi teise pildi ning hakkan seda täiendama. Oma naise pildi tegin näiteks foto järgi, ehkki fotol olid tal seljas valged riided, mina aga tegin nad helesiniseks. Juurde õmblesin – et pilt tuleks dekoratiivsem – roosid, kuid sellestki jäi väheks. Lisasin siis vaasi ja veel lilli.

Olen piltide taustagi tikkima hakanud, varem ma seda ei teinud. Ja ei saa öelda, et isegi ühevärvilise tausta tegemine igav oleks, sest kuna see on viimane töö, siis hing juba rõõmustab, et varsti saab pilt valmis. Abikaasa pilti tegin neli kuud.»

Nagu vanaema

«Kinnitan teile, et imestajaid, kuidas ma seda kõike jõuan, on rohkesti. Nad imestavad: Aleksander, sul on ju kuus last!

Vahel istun velotrenažööril, endal tikkimisraam käes, ja muudkui väntan samal ajal. Mul on veel eraldi raam, mida kasutan tikkimiseks tänaval kõndimise ajal. Kodus meenutangi vist rohkem vanaema, kes istub teleka ees ja muudkui teeb käsitööd. Tänu teleka ees istumisele olen aga kõigi uudistega kursis.

Alles juhtus see ID-kaartide kollaps – olin täitsa hirmul, et kuidas oma mittetulundusühingu aastaaruannet esitada, ehkki ma pole seal viimase aasta jooksul kedagi tikkima õpetanud.»

Tikkis tänaval

«90ndate esimesel poolel võtsin tihti tänavale tikkimisraami kaasa, kõndisin ilusa ilmaga Tallinna vanalinnas ringi ja muudkui tikkisin. Eriti meeldis mulle istuda Harju tänaval, seal, kus praegu on talviti uisuplats. Istusin seal pingil ja tikkisin Jeesuse pilti, laotasin niidid-lõngad ja valmis tööd laiali ning rahvas astus ligi.

Kõige huvitavam oli, et lõngakarpi hakkasid inimesed raha viskama, ja muidugi oli mul selle üle hea meel. Mõistsin, et võin oma harrastusega isegi teenida – kusjuures ma ei kerjanud. Kirjutasin valmis piltide juurde: «Exhibition, näitus, võstavka, pildid pole müügiks.» Juurde astusid isegi ajakirjanikud, isegi telekast näidati mind, ja loomulikult oli see meeldiv.

Tegelikult olid mul siis rasked ajad. Peretki polnud, abiellusin hilja, alles 49-aastasena, ja naine sünnitas mulle kuus last. Kõige vanem on praegu juba täiskasvanud, noorim viiene. Ent siis olin üksik meesterahvas, ja ausalt öeldes on üksinda raske, olin siis ju invaliidsusgrupi peal, nüüd mul seda pole. Toetusest piisas, et käia toona populaarses McDonaldʼsis, hästi süüa ja endale riideid osta.

Mõne aja pärast kohtasin oma tulevast naist ning tänavaelu sai otsa. Mõistsin, et perekond on siiski kõige tähtsam. Kahju, et tüdrukud on laisavõitu, ei viitsi tikkida, aga üks poeg, üheksa-aastane Serjoža, on väga huvitatud, istub muudkui kõrval ja lunib, et isa, õpeta mind ka. Seni olen tal palunud lihtsalt jälgida, et ta tajuks, kas tunneb selleks kutsumust.»

Nimi ja saatus

«Palju on küsitud, miks mind Apostolskiks kutsutakse, ehkki mu õige perenimi on Kovaljov. Lihtsalt sellepärast, et kui oma mittetulundusühingut vormistasin, oli sellele nime vaja, ja ausalt öeldes – tänu minu piibliteemalistele piltidele – hakkasid mõned inimesed mind Bogomoliks (jumalapalujaks) või Apostliks kutsuma, ehkki ma ennast religioosseks inimeseks ei pea. Küll aga usklikuks, püüan elada jumala seaduste järgi.

Ent mu tõeline perenimi polnud enne abiellumist Kovaljov. Võtsin selle nime naiselt, aga ainult selleks, et saaksin oma selle ajani taskus olnud Nõukogude Liidu passi kiiremini sinise passi vastu vahetada. Kes teab, võib-olla mängiski nimevahetus mu saatuses olulist rolli?»

Aleksander Kovaljovi (Apostolski) autoportree. | FOTO: Liis Treimann

Savisaarele tänulik

«Kuigi meie pere ei ela rikkalt, tahaksin kõigile Eesti inimestele öelda, et ei tasu vinguda raske elu üle. Vaadake mind: ehkki saame naisega väikest pensioni, käin ma ka tööl ning üritame kõigega ise hakkama saada.

No vaadake siin korteris ringi – remonti teen vähemalt kolm korda aastas, hiljuti ostsime uue pliidi, et naine saaks pirukaid küpsetada. Tööd tuleb teha. Ja kui sa mingil põhjusel tööd teha ei saa, elad vaid toetustest – ikka tuleb elust rõõmu tunda, pole vaja aina soiguda, et mujal elatakse paremini. Oleme tänulikud, et saame Eestis elada, me ei taha siit kuhugi minna.

Olen äärmiselt tänulik ametnikele, kes kunagi mu pere käekäigu eest hoolitsesid. Eriti tänulik olen Edgar Savisaarele, kes alati eelkõige pensionäride heaolule mõtles. Ootan tänagi juba kannatamatusega, et sünnipäeva puhul «savisaarskije» (Tallinna linna sünnipäevatoetus pensionäridele – toim) arvele laekuks. Suur tänu Savisaarele ka tasuta ühistranspordi eest, ehkki tegelikult ma ennast ainult Keskerakonna toetajaks ei pea. Ma austan neid kõiki, vahel lähen ametnikke isegi kättpidi tänama.»

Esimene armastus

«Tegelikult olen, jah, pärit Kaug-Idast. Juhtus nii, et kui mu ema mehele läks, oli see mees merekooli lõpetanuna raadiojaama ülem, kes 50ndatel suunati viieks aastaks kuhugi mujale tööle. Niisiis saadeti ta Eestisse, ning siia sõitis ka ema koos mu kahe vennaga; mina jäin mõneks ajaks vanaema juurde, sest käisin kohalikus koolis.

Kaks aastat hiljem tõi vanaema mu vanemate juurde Eestisse. Mäletan, et nägin toona esimest korda televiisorit – mu kodulinnas, Habarovski krai Sovetskaja Gavani linnas sellist asja polnud. Kooli ma Eestis siiski ei lõpetanud, sõitsin taas Kaug-Itta, sest vanaemale ja vanaisale oli hooldajat vaja. Nii teenisin juba 15-aastasena treialina leiba ning mängisin õhtuti kohaliku kultuurimaja ansamblis.

Kui varem sisustas kultuurimajas tantsuõhtuid puhkpilliorkester, siis meie lõime ansambli. Võtsime grammofonidelt helivõimenduse maha, et need isetehtud puust kitarridega ühendada, ja kuna mul muusikalist kuulmist pole, mängisin ise löökriistu. Kutsuti isegi kohalikku restorani mängima – mis sai mul lisateenistuse vastu olla?

Mul oli ka oma tüdruk, kuid toona oli moes väikelinnadest Habarovskisse tööle või ülikooli õppima minna. Kui kuulsin, et ka tema ära sõidab, panin suusad alla ning kihutasin läbi taiga, et kas või tema rongile lehvitada.»

Eestisse tagasi

«Nii polnudki mul enam tahtmist Sovetskaja Gavanisse jääda, põrutasin 60ndate lõpul taas Eestisse. Mõne aastaga oli väga palju muutunud, tänavatele olid ilmunud pikkade juustega lõngused, hipid. Liitusin nendega, armastasime vabadust, sõitsime Riia omadele külla ja vastupidi, kuid emale see kõik ei meeldinud.

Kuigi olin 17-aastane, korraldas ema nii, et koju tuli sõjaväekutse. Just praegusel ajal, novembris, enne mu sünnipäeva. Läksingi sõjakomissariaati läbivaatusele ning mulle täiesti ootamatult oli buss ees ja öeldi, et mine peale. Astusin trepist alla, bussi juures seisis mu ema koos tuttavate ohvitseridega ning andis mulle kaasa paki kümnerublaseid rahatähti. Viskasin kõigepealt paki maha, siis aga korjasin üles ja astusin hüvasti jätmata bussi.

Saatuse irooniana viis lennuk mind aega teenima taas Kaug-Itta, seekord Vladivostoki lähedale. Samal päeval, mil lennuk seal maandus, sain 18-aastaseks. Mäletan, kuidas paljud mu karvast pead nähes imestasid, et kas tõesti on juba naisi sõjaväkke kutsuma hakatud…

Eestisse naastes võtsin ühe sõbragi kaasa, suhtleme siiani, ta töötab liikluspolitseis. Kui koduukse taha jõudsin, ei tundnud ema mind esiotsa äragi, aga kui tundis, langes minestusse…

Ja nüüd, kuigi sain juba 64-aastaseks ja olen töötav pensionär, suremiseks mul aega pole. Just tikkimine on see, mis mu südame ja hinge noorena hoiab.»

Abikaasa Anna koos perelemmiku Muhtariga. | FOTO: Liis Treimann
Pilt pühast õhtusöömaajast imestab Kovaljovide abieluvoodi peatsit. | FOTO: Liis Treimann
Tagasi üles