/nginx/o/2017/11/07/7289167t1h8b00.png)
Eesti politsei asutati 12. novembril 1918. 1929. aasta veebruaris otsustas politsei peavalitsus, tuginedes siseministeeriumi loale, lubada ennekuulmatut eksperimenti: anda Tartu ülikooli juura alal lõpetanud Lydia Kukele võimalus teha sisseastumiseksamid Tallinna politseikooli. Nii sai temast meie ajaloo esimene naispolitseinik. Mai Krikk on teda nimetanud koguni Balti riikide esimeseks.
Eelnenud diskussioon
Esimene naisametnik oli politseiteenistusse võetud Ameerika Ühendriikides New Yorgis juba 1845. aastal. Euroopa maades seati naine politsei ametisse esmalt Inglismaal 1905. aastal. 1923. aastal anti neile meeskolleegidega ühesugused ametinimetused. Soomes oli naispolitsei olemas juba 1920ndate algul.
Muu maailma eeskujul hakkasid ka Eesti naised astuma samme, et luua naispolitsei: eesti feministid ei tahtnud olla viletsamad.
1923. aastal avaldas Helmi Mäelo Päevalehes arutleva loo naispolitsei ameti vajalikkuse üle, kus tõi näiteid ka mujalt maailmast taolise ametikoha rakendamise kohta. «See on nii kõlbline kui ka ühiskondline möödapääsematus, mida kord peame tõsiselt kaalumisele võtma, sest leidub ju seaduste rikkujate ja eksijate hulgas küllalt naisi ja alaealisi, kes hoopis teistsugust ümberkäimist vajavad kui meespolitsei seda võib teha.»
Ta käis välja idee hakata naispolitseinikke välja koolitama kolmekuuliste kursustega. Pisut rohkem kui nädal hiljem kirjutas naispolitseist dr C. Schwalbe, kes tõi konkreetseid näiteid Saksamaalt (kus naispolitsei alates 1907. aastast töötas) ning vastas Mäelole just politseinike koolitamise osas, et hea oleks need naised enne ametisse asumist välismaale pooleks aastaks õppima saata. Erinevalt kahest eelnevast autorist oli naispolitsei ameti loomise vastu dr Emma Lasberg, kes tõstatas küsimuse, kas politsei on ikkagi õige asutus kõlblusega tegelemiseks. Autor leidis, et selleks tarbeks oleks pigem vaja luua erinevaid hoolekandeasutusi ning arvas, et naispolitseid ellu kutsuda ei ole tarvis.
1925. aasta III üleriigilise naiste kongressi resolutsioonis nõuti naispolitsei loomist. Kongressil osalenute arvates oli naispolitseid eriti vaja Tallinnas. Kongress nägi naispolitsei ülesannetena komblusvalvet, aresti all olevate naiste saatmist kohtusse ja tagasi, arestimajas kinni peetavate naistega tegelemist ning järelevalve korraldamist avalikel üritustel. Naispolitseist ei kavandatud luua iseseisvat üksust, vaid see pidi jääma mõne politseiharu koosseisu.
Teadaolevalt oli Eesti ühiskonnas tervikuna suhtumine naispolitseisse üsna konservatiivne. Politseitöö oli, nagu mujalgi maailmas, olnud meeste pärusmaa, kuna seda tööd peeti ohtlikuks ning nõudis suurt füüsilist ja vaimset vastupidavust. Asjaomastes instantsides jõuti ilmselt järeldusele, et naisametnike töölevõtmisest pole pääsu, kuid selle mõtte realiseerimine võttis veel aastaid.
Lydia päritolu ja varasemad tegemised
Lydia Helene Marie Kukk sündis 31.oktoobril 1897 Virumaal Sõmeru vallas. Isa Peeter oli mõisavalitseja ja ema Olga kasvatas kodus nelja last. Kui ta kooli hakkas minema, oli pere kolinud Viljandimaale Võhmasse. Koolis käis tütarlaps Viljandi gümnaasiumis.
Pärast õpinguid sai Lydiast Paide maakonna miilitsakomitees sekretär. Nooruses unistas ta arsti elukutsest. 1917. aastal astuski Lydia Tartus professor Rostovtsevi eraülikooli, kuid saksa okupatsiooni tõttu katkesid õpingud 1918. aastal. Kui algas Vabadussõda, läks neiu halastajaõe kursustele ja võttis seejärel õena sõjategevusest osa kuni selle lõpuni. Sõja lõppedes astus neiu Tartu ülikooli arstiteadust õppima. Varsti aga läks õigusteadusele üle ja selle ka lõpetas. Nüüd seisis Lydia kutsevaliku ees. Nagu ta ise on intervjuus Uudislehele 15.03.1939 öelnud: «Ei tahtnud endale valida ühtki tavalistest kutsetest, ihaldasin midagi uut.»
Politsei Peavalitsuse eksperiment
Lydia õnneks otsustas just siis politsei peavalitsus alustada oma eksperimendiga ja võtta kõrgemasse õppeklassi esimesi naise. Loomulikult tõmbas see kohe üldsuse tähelepanu. Nii kirjutas Päevaleht 16. märtsil 1929: «Neljapäeva õhtul kella 10 paiku selgusid politseikooli kõrgemasse osasse soovijate eksamid. Nende tulemustena selgus, et esimene naiskodanik oli pääsenud ettevalmistamiseks alale, mis oli Eesti naistele seni vallutamata – nimelt poIitseiteenistus. Politsei kõrgemasse osasse võeti kasvandikuna vastu õigusteadlane Lidia Kukk, kes kaheksa kuu pärast tahab lõpetada politseikooli.»
Reporter märkis Lydia kohta, et ta olevat keskmist kasvu, energiline, iseteadva ilmega. Järgnes usutlus:
«Miks ei mõelnud teie pöörduda advokatuuri, kuna olete lõpetanud õigusteaduskonna, vaid eelistasite vähemmugavat politseiteenistust?» Veidikese mõtlemise järgi tuleb vastus: «Tahan kindlat tööala. Advokaadi kutse pole kindel. Tähtis ei olegi niivõrd ainelise tasu suurus, kui tööala kindlus.» «Olete hea laskur? Politseil tuleb ju ka relva tarvitada.» «Olen ikka harjutanud ka. Arvan, et hätta ei jää.» «Aga teil tuleb vist nüüd ka mundris riviõppustel käia, läbi linna marssides?» «Igatahes ei tahaks mina millestki loobuda, mis kooli programmi järgi nõuetav. Riviõppusest tahaks osa võtta küll.»
Politseikooli direktor Eduard Mets jagas lahkelt selgituse selle kohta, et pärast õpingute lõppu määratakse esimene naispolitseinik tööle ilmselt kriminalistika valdkonda, kuna teised alad, mis võiksid kõne alla tulla – nagu tervishoiujärelvalve ja komblusvalve – kuulusid omavalitsuste pädevusse. Naise määramisest välipolitsei alale aga ei tahtnud tol ajal keegi veel mõeldagi. See oleks tolle aja mõistes ikka väga ekstreemne olnud.
Hr Mets nägi kriminalistika alal aga naiste kasutamisel tõesti perspektiivi: «Kuid kriminaalpolitsei alal saab naispolitseinikku teatud juhustel isegi edukamalt kasutada kui mehi. Näiteks juhustel, kui meespolitseiniku osa muutub piinlikuks (kui on tegemist hüsteeriliste naisklientidega, kui tuleb läbiotsimisi toimetada naiste juures jne). Kooli õppimises, samuti sisekorra alal tuleb naiskasvandikule erandeid teha. Teda tuleb vabastada internaadist, samuti riviõppusest. Kuid laskeharjutusi, samuti kehakasvatuslisi harjutusi enesekaitse mõttes tuleb naiskasvandikul kaasa teha.»
Naiskasvandike erakorraline vastuvõtmine Politseikooli kõrgemasse klassi ajas elevile teisigi tütarlapsi. 1929. aastal üritas alamasse klassi pääseda 20 neidu. Alamas klassis valmistati ette välipolitsei kordnikke, ka kriminaal- ja poliitilise politsei agente. Eesti ühiskond ja kõrged politseijuhid ei olnud sel ajal veel valmis saatma naiskordnikke tänavale korda pidama. Politseikooli direktor E. Mets pöördus selguse saamiseks tolleaegse kohtu- ja siseministri Jaan Hünersoni poole, kelle vastus oli: «Alamasse klassi ei ole naiskasvandikud soovitavad.»
Õpingud ja karjäär
Tallinna politseikool oli avatud 1925. aastal Tallinnas Lai tänav 48. Kooli kõrgema klassi õppetöö kestis kuus (vahel üheksa) kuud, alamas klassis neli kuud. Kõrgema klassi lõpetanud määrati tööle konstaablitena. Alama klassi lõpetanud võeti tööle kordnikena.
Kaheksakuulised kursused läbis Lydia Kukk hiilgavalt. 9. novembril 1929 kirjutas Postimees: «Praegu on politseikooli vanemas klassis lõpueksamid käimas. Tuleval nädalal lõpetab vanem klass politseikooli kursuse ning lõpetajad komandeeritakse kohtadele. Kooli lõpetajate seas on ka esimene naispolitseinik – prl Kukk, keda, nagu kuuleme, kriminaalpolitsei teenistusse tahetakse jätta. Ühtlasi on kaalutud naispolitseinikkude teenistusse võtmise küsimust tervishoiupolitsei ala.»
Lydia oli hea laskur ja omandas edukalt ka enesekaitse õppekava. Kaasõpilased suhtusid oma naiskolleegi seltsimehelikult, ristides ta kursuse lõpetamisel naljatamisi «Pättide hirmuks». Nad pidasid teda šarmantseks naiseks.
Ametiredelil Tallinnas tõusis Lydia Kukk suhteliselt aeglaselt: 1929 - agent; 1931 - vanemagent; 1935 - assistent. Kõrgemale lennata ei olnud ette nähtud.
Üsna pea läbis kursused ka teine naine – Ida Inn – , kes määrati sarnasele ametipostile Tartusse. 30ndate aastate keskel asus eksternina õppima ka kolmas naine, kuid tema lõpetamise kohta puuduvad andmed. Nii tegutseski kogu esimese iseseisvusperioodi vältel Eestis vaid kaks naispolitseinikku ja needki kriminalistika alal.
Naispolitsei ülesannetest
23. jaanuaril 1936. aastal esines Uus Eesti toimetaja Agnes Vesilo pikema kirjutisega, kus avaldas muret, et Eesti naispolitseinikke ei kasutata küllalt sihipäraselt. Nii kirjutas ta selles artiklis: «Vaatamata sellele, et meil vajadus naispolitseinike järele on vägagi eluline, ei ole me seitsme aasta jooksul, mil astus tegevusse esimene naispolitseinik, saanud ses suhtes kaugemale paigalt. Võib-olla on see tingitud sellest, et meie naispolitseinikud pole rakendatud õigele alale, nende peale pole pandud politseihoolekande ala, nagu see oleks loomulik, vaid kriminaalala ses osas, mis peaks olema meeste täita. Kõigis maades, kus töötab naispolitsei, on temal oma eriülesanne: kõikide politsei kätte sattunud naiste ja alaealiste järelevalve, nende ülekuulamine, põhjuste otsimine, mis neid on viinud vildakule teele ja abinõude otsimine nende põhjuste kõrvaldamiseks. Muidugi võivad naised väga hästi täita kõiki meeste alasid, aga sellel ei ole mõtet käesoleval juhul, mil naist ootavad hädavajalikud eriülesanded.»
Et kuulda, mida sellest arvab naispolitseinik ise, otsis A. Vesilo Lydia Kuke üles ja tõmbas ta usutlusse kaasa. Selleks ajaks oli Lydia töötanud juba seitse aastat. 1933. aastal oli ta välja töötanud naispolitseiniku tegevuse põhimõtete ja töö kava, kus olid loetletud kõik tegevusülesanded. Peale selle sisaldas töökava veel kuni kaheteistkümne aasta vanuste laste ülekuulamise, läbiotsimise, hoole alla andmise, abistamise jne. Kuritegevuse alalt kuulus selle kava järele naispolitseiniku tegevusvaldkonda sugukõlvatute kuritegude selgitamine, abordid, vastsündinute hukkamine, naise ja laste enesetapmise ja selle põhjuste selgitamine jne. Lõpuks ka kuritegevuse ärahoidmine.
Kahjuks polnud senimaani aga Lydia Kukele avanenud võimalusi kuigi suurel määral neid kavasid teostada. Nii avaldaski ta oma arvamust:
«Meil Tallinnas peaks olema vähemalt kaks naiskriminaalpolitseinikku, samuti ka kaks nais-välipolitseinikku. Mehed käivad kurjategijaid tabamas ja kuritegusid juurdlemas enamjaolt kahekesi, mina aga pean käima üksi. Igal pool loetakse naist nõrgemaks mehest, miks siis tema peab käima üksi mööda kahtlasi urkaid? Ma ei ole küll kunagi sellepärast oma ülesandeid täitmata jätnud, kuid kaaslasega käimine oleks moraalselt kindlam.»
Kui küsija usutles, et millised võiksid olla naisvälispolitseiniku ülesanded, siis arvas Lydia, et kui ta koristaks päevas tänavalt kasvõi ühe kerjusnaise või –lapse, siis oleks tema ülesanne kuhjaga täidetud. Eriti palju oli neil päevil tänavatel kerjavaid Petseri naisi, kel sageli süles laenatud laps. Lydia oli kindel, et naispolitseinik on võimeline täitma kõiki ülesandeid sama hästi kui mees: «Kas naine ei või ronida üle plangu? Kas naine ei või joosta? Muidugi võib ka naispolitseinik väga hästi minna murdvarguse ja tulekahju kohtadele, kuid miks ta teeb seda, kui selleks on mehed, ja naisel on täita eriülesanded.»
Kaugemate unistuste valda kuulus Lydia mõte, et naistest peaks moodustama eriüksuse ja neid peaks juhtima naine. «Hea, kui saame esialgu naispolitseiametnikke, naispolitsei jääks tuleviku asjaks, seniks kui saame naispolitsei juhi.»
Samas hoiatas Lydia, et ühelgi naisel, kel pole selle ala vastu tõsist huvi, ei maksaks sinna ka sel juhul trügida. Tal peaks olema tahe ja piisav eelharidus – mitte ainult erialane, vaid ka üld-, hingeteaduslik- ja sanitaaralane.
Usutluse lõpus esines nüüd juba kogenud ametnik hoiatusega: «Tahaksin aga veel juhtida tähelepanu ühele asjale, et vanemad hoiataksid oma lapsi võõrastega tänaval kaasa minemast, ja et vanemad lastelt ikka päriksid, mis nendega tänaval juhtub, sest linnas leidub nii palju kõlvatuid mehi, kes jälgivad koolilapsi. Peame kaitsema lapsi nende eest ja valvama, et lastega ei juhtuks halba.»
Interjuu 10. tööjuubelil jäi viimaseks
4. juulil 1937 abiellus Lydia oma kolleegiga Paide kriminaalpolitseist Anton Erilasega ja edaspidi töötasid nad koos Tallinnas. Anton oli lõpetanud samuti Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas assistendina.
15. märtsil 1939 tegi Uudisleht intervjuu oma 10. tööjuubelit tähistanud Lydia Erilasega.
«Palju on teie käest 10 aasta jooksul läbi käinud süütegusid ja patte?» «Kui nende arvu arvestada tagasihoidlikult 300 aastas, siis saab neid kümne aasta jooksul 3000. Paljud küsivad minult, kas selline igapäevane tegelemine inimeste pisipattudega ja vääratustega ei muutu pikapeale närvidele mõjuvaks. Ma vastan neile alati, et nõnda nagu kõiki kehaosi harjutatakse tugevaks treeninguga, nõnda olen mina treeninguga harjutanud tugevaks oma närvid. Meie kutse nõuab tõesti erakordset enese vaoshoidmise oskust. Me ei või ju kunagi ette öelda, milliseid meetodeid ühe või teise inimese juures tarvitama peame, vaid meil tuleb teda ennem tundma õppida, ja alles siis valida abinõud ta viimiseks ülestunnistamisele või liimile vedamiseks.» Küsime, kas proual on oma praksises olnud ka mõningaid erakordselt raskeid või haruldasi juhtumisi. «Eks neid on olnud kindlasti. Aga meie tööga on ju nii, et tagantjärgi vaadates näib, et kõik on pidanud otse loomulikult ja paratamatult nii arenema, teisi võimalusi nagu enam polekski. Ja siis ei ole terves loos lõpuks enam midagi erakordset, kui seda mitte juure luuletada. Meie ülesanne ei ole aga luua kriminaallugusid, vaid lahendada neid.» Küsimusele, kas tunneb proua kümneaastasest tööst kuritegevuse vastu võitlemisel ka rahuldustunnet, vastab proua tagasihoidlikult: «Vahel, mõni hästiõnnestunud lahenduse puhul, saab end tunda küll nagu pisut kaasaaitajana maailma paremaks muutumiseks.»
Oma karjääri võttis Lydia Erilane kokku nii: «Tööd aga igatahes on tehtud rohkesti ja küllalt on seda veel teha. Senikaua kui inimesed teevad tegusid, mis käivad paragrahvi alla, ei tule meie tööst puudu. Ma tahan seda tööd edasi teha, kuni jõud vastu peab.»
Paraku kujunesid asjalood selliseks, et võimalused said otsa enne kui jõud.
Repressioonid hävitasid perekonna ja karjääri
Pärast Eesti politsei laialisaatmist töötas Lydia Erilane Tallinna haiglas nr 1 halastajaõena, abikaasa Anton oli Eesti Tarbijate Kooperatiivi varustuslaos tööline. 14. juunil 1941 arreteeriti Tallinnas Faehlmanni 5-10 korteris, kus perekond Erilane elas, nii Lydia, tema mees Anton kui ka naise ema.
Lydia saadeti Kirovi oblasti Muhhino rajooni asumisele. 26. märtsil 1958 õnnestus tal taotleda luba enda üleviimiseks oma ema juurde Ust-Tarski rajooni Novosibirski oblastisse. Kui ta hakkas taotlema kodumaale pääsemise luba, siis keelduti, sest «väljasaatmine oli igati seaduslik ja õiguslik ning Eesti NSV keeldub teda asumiselt vabastamast ja kodumaale vastu võtmast».
Määrust Lydia Erilase asumisele saatmise kohta ei olnud tegelikult olemaski, koostatud oli arreteerimismäärus. See, et naine sattus asumisele, aga mitte vangilaagrisse, oli NKVD näpuviga. Ta saadeti asumisele kriminaalpolitseinik Anton Erilase pereliikmena kui «sotsiaalselt ohtlik element».
Lydia siiski pääses 1958. aastal kodumaale tagasi, kus hakkas kohe võitlema enda ja mehe rehabiliteerimise eest. Anton Erilasele oli mõistetud kaheksa aastat, kuid 28. aprillil 1943 oli mees Sverdlovski oblastis Vosturallagi vangilaagris surnud või maha lastud. Mees rehabiliteeriti 1961 aasta kevadel «kuriteo koosseisu puudumise tõttu», kuid naist mitte. Esimene naispolitseinik olla oli ilmselt nii nõukogudevastane amet olnud, et aastakümneid hiljemgi ei võinud seda andestada.
Kui Lydia jäi juba vanaks ja haigeks, palus ta end suunata hooldekodusse. Esimene Eesti naispolitseinik suri Iru hooldekodus 15. juulil 1993, olles ära näinud ka uuesti sündinud Eesti Vabariigi.
24.-25. novembril 2003. aastal Tallinnas toimunud konverentsil asutasid 59 naispolitseinikku ja naisametnikku Eesti Politsei Naisühenduse. Igal aastal annavad nad välja oma teenetekuju, mis on austavalt nimetatud Lydiaks meie esimese naispolitseiniku nime järgi.
Kasutatud: