Jah, mulle tõesti meeldib Eesti mees. Kohe nii väga meeldib, et olin nõus osalema täna toimunud isadepäevakonverentsil, mis just sama pealkirja kandis. Debatis Tiit Pruuli ja Hannes Hermakülaga aga jäi mind kummitama küsimus: kas tõesti on meil isadele nii kõrged nõudmised, et me lihtsalt hirmutame mehed sellega ära?
Ma olen alati arvanud, et minu seisukoht on ju üsna lihtne ja loomulik. Umbes samamoodi, nagu ma tahaks olla iseenda parim versioon ning püüdlen igapäevaselt selle poole, et olla aina parem ja arukam (vahel muidugi ikka paar sammu tagasi võttes), eeldan ma seda ka oma (täiuslikult?) partnerilt. Kui aga hakata reastama kõiki neid omadusi, mis võiksid olla täiuslikul mehel - kes samamoodi oleks siis ju ka ilmselgelt täiuslik isa! - siis võib see tõesti hirmutav tunduda. Hermaküla ütleski, et tema võtaks sellise nimekirja peale kohe sammu tagasi ja mõtleks, et ega vist hakkama ei saa.
Õnneks on eluga aga nii, et meile mingit manuaali või nimekirja ei anta. Nojah, tööle kandideerid, siis lüüakse küll nimekiri ja nõudmised ette, mida sa kõike teha peaksid oskama ja mille eest vastutama, aga ma mäletan hästi, kuidas esimest korda 18-aastasena omaette kolides nägin ma hullumoodi vaeva sellega, et aru saada, kuidas käib selline lihtne asi nagu näitude esitamine, millal seda tegema peab, kellele ja kuidas siis seda arvet õigupoolest maksta (ja kuhu see ikka täpselt saadetakse) (oli e-ajastu algusaeg, kõik käis veel sisuliselt käsitsi).
Ja täpselt nii, nagu ma tol korral helistasin emale, et selle va näiduasja kohta küsida, vaatame me suhteküsimustes ikka päritoluperekonna poole. Kuidas lahendati konflikte? Mis olid need puudujäägid, mida veel täiskasvanunagi tunned ja endas kannad? Kuidas nüüd ise oma lapsega teistmoodi teha? Millist armastust sa igatsed ja oma ellu tahad?
Ning, jah, jumal tänatud, et tegelikult meile seda nimekirja - täiusliku elu, täiusliku partneri ja täiusliku lapsevanema nõudmiste nimekirja - kohe kätte ei anta, sest see ikka võtakski sõnatuks ja hirmutaks hingetuks. Mitte ainult mehi, naisi ka. Sest tegelikult hinges me tahame kõik ju olla parimad emad ja isad, me tahame oma lastele head. Väga raske võib olla vastu võtta see otsus, et nagu lennukis pead kõigepealt endale hädaolukorras maski ette tõmbama ja alles siis lapsele, pead sa väga sageli tegelikult ikka iseenda heaolu ja õnne esikohale seadma. Ja kui paarisuhe ei tee õnnelikuks, siis oled sa ka vähemõnnelik lapsevanem, kas pole?
Ma usun, et Eesti isad on tublid. Hoolimata sellest, millistest (sageli katkistest) peredest tullakse, on moodsa ajastu Eesti isad väga tublid. Jah, nad pole täiuslikud, sest ega täiuslikku polegi olemas, kuigi ma kolumni alguses justnagu seda väitsin. On olemas parim võimalik versioon ja ma usun, et kui iga isa vaataks põhjalikult oma lapsele otsa, läbi silmade talle otse hinge sisse, siis tahakski ta olla just oma lapsele parim võimalik isa. Teekond selleni, kuidas saada parimaks võimalikuks versiooniks iseendast on igaühe jaoks erinevas ajaperioodis erinev - ja see on täiesti okei.
Samamoodi on okei, et meil on erinevad peremudelid, et meil on kärgpered ja «traditsioonilised» pered, et meil on samast soost vanematega pered, et meil on vanavanematega pered ja et meil on tublide üksikvanematega pered. Senikaua, kuni kõigil püsib meeles, et lapsed peavad saama kasvada õnnelikus keskkonnas. Isa, kes seda mõistab, sellesse panustab ja lapse esikohale seab, just selline isa ongi täiuslik (Eesti) isa.