Kuu aega veganina: lihasööjast üleöö veganiks?
Sõbranna eksperiment!

Linda Pärn.

FOTO: Erakogu

Kui boss arvas, et keegi võiks Sõbranna toimeka kollektiivi hulgast tänavu jälle veganite väljakutsest osa võtta, pakkusin pikemalt mõtlemata end välja. Mina tahan väljakutset!

1.-30. novembrini toimub Vegan väljakutse 2017, millest lubasin suure suuga osa võtta. See tähendab, et väljakutsega liitununa ei söö ega joo ma kuu aega mitte midagi loomset. Ei piimatilka ka. Miks ma seda teen?

Pean tunnistama, et ma ei ole varem kaalunudki veganiks hakkamist ja ei plaani seda praegugi. Tegu on kindlasti ühekordse eksperimendiga ja võtan selle ette peamiselt uudishimust. Mulle meeldib end proovile panna ja tahan näha, kas saan sellega hakkama. Kui raske see on, kuidas mu keha sellele reageerib, milliseid toitusid ma pean sööma, kas see muudab lõpuks ka mu maailmapilti? Lisaks tuli viimatistest vereanalüüsidest välja, et mu kolesteroolitase on üle normi. Kui selle paika saaks, oleks juba hea küll. Kuu aega on piisavalt pikk aeg, et mul võiks tekkida ka lihtsalt harjumus rohkem taimset toitu süüa ja vähem mõttetut nänni pugida.

Tunnen end isegi pisut ebamugavalt, et olen nagu hunt lambanahas, sest minus pole mingit rusuvat maailmavalu ega näe, et minu toitumisharjumused maailma reaalselt paremaks teeks. Muidugi olen ma loomasõber - minu koer on mu parim semu ja ma olen temaga kogu aeg koos. Seejuures ei mõista ma aga hukka liha söömist või jahipidamist ega ka karjakasvatust. Olen maal üles kasvanud ja pidasime loomi, kelle me muidugi järgemööda ära sõime. Selline on elu. Küll aga olen nõus, et me sööme liha liiga palju ja see võiks olla teisiti.

Jah-sõna öelnud, hakkasin peagi ärevusega mõtlema, et mida ma siis tegelikult süüa saan. Liha lihaks, seda on lihtne vältida. Mina olen aga harjunud palju valke sööma ja saama neid peamiselt piimatoodetest. Oma toidukordi planeerides olen enam-vähem silma järgi vaadanud, et salati või köögiviljade kõrval oleks mingi valguallikas, milleks seni on olnud ikka sellised söögid, mida veganid ei tarbi. Kui ma ei saa enam süüa muna, Kreeka jogurtit ja kodujuustu, pean hakkama tõsiselt nuputama, mida suhu pista. Esialgu tekkisidki kohe hirmud. Kas ma jään nälga? Kust ma valke saan? Kas ma jõuan ikka trenni teha?

«Veganid ei ole näljas,» naeris mu noorem õde, kellele väljakutsest rääkisin. Tema on vegan olnud juba jupp aega ja muidugi hakkasin teda kohe igasugu küsimustega pommitama. «Sa veel näed, kuidas uus maailm avaneb,» lubas ta ja nentis, et tegu on päris drastilise muutusega, sest tavaliselt otsustatakse veganiks hakata siis, kui taimetoitlus on juba tuttav.

Mida veganid siis söövad?

Väljakutse üks eestvedajatest on Eesti Vegan Selts, mis jagab õnneks ka palju nõuandeid ja juhtnööre, mida süüa. Kui loobuda kõikidest loomset päritolu toiduainetest, jäävad alles:  teraviljatooted, kaunviljad (eri oad, läätsed, herned), köögiviljad, puuviljad, seemned, mandlid ja pähklid, marjad, seened, vetikad. Seda on ju väga palju!

Esimesed päevad veganina on läinud üsna lihtsalt, kuigi see tähendab, et ma olen pidanud toidule palju mõtlema ja ka rohkem ise süüa tegema. Ülejäänud pere jätkab oma tavalise toidulauaga, kuigi mõned korrad nädalas söövad ka vegan- või taimetoitu. Praegu ei olegi ma pidanud väga suuri muutusi tegema, sest võin endaga rahulolevalt tunnistada, et sõin juba varemgi tihti aurutatud köögivilju ja salatit. Kala ja kana asendamine köögiviljakotleti või kikerhernestega polnud midagi erilist. Ka tööüritustel käies sain suupistelauas midagi ikka näksida, kuigi valik oli nigel. Saan nüüd hästi aru oma õest, kes alati nuriseb, et taimetoitlastega üldiselt ei arvestata.

Kõige keerulisem on praegu olnud hommikusöök, sest kui varem istusin unisena laua taha ja sõin mingit abikaasa valmistatud munatoitu, siis nüüd olen pidanud omale putru keetma. Ega puder väga kauaks kõhtu täida. Segasin sinna veidi chia-seemneid sisse ja tellisin omale vegan-valgupulbri, sest seni, kuni ma õpin veganmaailmas paremini orienteeruma, tundub mõistlik eelistada lihtsaid lahendusi.

«Mina küll ei suudaks!»

Inimestel on olnud üllatavalt suur huvi minu eksperimendi vastu ja nii mõnigi on maininud, et see tundub ületamatult raske. Juba on mulle ka paar linki saadetud artiklitele, kus tõestatakse, et veganlus ei pruugi üldse tervislik olla. Olen nõus, et toitumine tuleb väga läbi mõelda, aga kas seda ei peaks me kõik tegema nagunii?

Peamiselt on mult küsitud, kas ma olen juba kogemata liha söönud, kas vegantoit on kallis ja kas ma tahan kaalust alla võtta.

Kuna ma olen oma söögid varakult läbi mõelnud ja ka väljas olles on ikka olnud taimetoitu, mida põske pista, siis ei ole mingit kogemata lihasöömist olnud. Eksperimendi teisel päeval valasin küll kogemata kohvi peale lehmapiima.

Kaalusin end esimesel päeval igaks juhuks üle, kuid kaalukaotusesse ma tegelikult ei usu, sest olen normaalkaalus ja enam-vähem samas kaalus püsinud juba pikka aega. Eelistan kaalule mitte liiga palju mõelda, regulaarselt trenni teha ja vaatan, et saaks õhtusest näksimisest lahti. Kui muskel on punnis, võib selle peal väike polster ka olla, mina pole vastu.

Viimaks siis raha. Tõepoolest, veganoit - ehk siis roheliste sildikestega märgistatud valmistoidud ja spetsiaalsed veganitele suunatud ökotoidud - on päris kallid, nagu ma sain selgeks juba paar päeva enne novembri algust, kui poes lähemalt ringi vaatasin. Loomset toitu vältides tuleb siiski kaine mõistus säilitada ja vaadata, mis on seda lisaraha väärt. Muidugi võib ka paljast tatart süüa, aga kes seda kaua ikka tahab?

Sellest, kui palju vegantoidule rohkem või vähem raha kulub, kirjutan järgmine kord. Kui lugejal on tekkinud mõni küsimus või hea nõuanne, siis võib mulle julgelt kirjutada linda.parn[ät]postimees.ee.

Tagasi üles