Heidi Ruul: nuhk Albert ja viissada moori

Heidi Ruul
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heidi Ruul
Heidi Ruul Foto: Marit Kuusk

Kallima selja taga tema järelt nuhkimine on asi, mis mu totaalselt keema ajab! No mis peab ometi selle naise või mehe peas parasjagu toimuma, et kallima usaldust sellisel viisil kuritarvitama hakata? Pagan küll, kui tõesti midagi teada tahad, siis tule, ja küsi ometi!

Mina kuulun nende inimeste hulka, kelle telefoni ei kaitse ükski keeruline salasõna ega ka vanajumal isiklikult, sest ma tõesti usun siiralt, et olen suutnud end just nende õigete inimestega ümbritseda, kes ei tunne vajadust oma nina salamisi minu asjadesse toppida. Ma ei taha isegi mõelda sellele, kui närvi ma läheksin, kui ma vannitoast tulles oma telefoni kallima käest leiaksin. Mitte, et mul tema eest midagi varjata oleks - tõesti ei ole, aga kui me omavahel enam suheldud ei saa ja üksteise kohta info ammutamiseks tuleb igapäevaselt kallima telefonis ja arvutis luurata ning tema nime guugeldama hakata, siis no pagan, me ei peakski ju enam koos olema!

Kui miski tõesti nii ulmeliselt hinge närima hakkab, siis ole hea ja küsi! Jah, mõnikord pole see küsimine kaugeltki mitte lihtsate killast, aga vähemalt jääb sulle sel moel sinu väärikus alles!

Milleks on vaja lugeda võõraid vestlusi, rebida kontekstist välja mõni silma riivanud repliik ja hakata selle najal oma suhet põhja tirima? See pole ju seda väärt! Igasugune vale on alati üsnagi läbipaistev, tuleb lihtsalt osata seda õige nurga alt vaadata. Kui tekib kahtlus, et kallim sind petab, siis võta kätte ja küsi tema käest, kas sinu kahtlused on põhjendatud! Ära lange madalamale kui muru, ära hakka nuhkima, sest usu - neid nuhk Alberteid on siin maailmas juba praegu liiga palju! Ja nüüd on meil ka tore statistika, mis seda fakti kahel kindlal käel toetab.

Ma tõesti ei mõista, miks on paljude jaoks nii pagana keeruline oma kallimat usaldada? Mina teen seda pimesi ja siiani pole mulle veel kordagi selle kahetsemiseks põhjust antud! Tõeline armastus on tingimusteta armastus, mis tähendab, et mõlemad osapooled saavad igas olukorras iseendaks jääda. See tähendab minu jaoks muuhulgas ka seda, et alles jäävad kõik sõbrad ja tuttavad, keda ilmtingimata oma kaaslasega jagama ei peagi. Ning see, mida ma nende inimestega räägin või ei räägi, on juba minu enda, mitte minu kallima asi!

Loomulikult peab see toimima vastastikuselt. Minu meelest võib mu kallimal vabalt olla suisa 500 moori, kellega igapäevaselt suhelda! Andku minna! Ausalt! No worries! Sest nii mina kui tema teame, et midagi sellist, mis meie kahe vahel tänaseks tekkinud on, me kellegi teisega koos kogeda ei saaks. Me mõlemad saame aru, kui eriline see on ja me mõlemad teame, et seda tuleb hoida.

Ja kui tekibki mõni küsimus, siis me küsime, ükskõik kui raske see küsimise protsess siis parasjagu ka poleks. Me küsime ja saame vastused. Me ei nuhi. Me ei hakka kunagi nuhkima, sest me mõlemad tahame, et see, mis meie vahel on, kestaks igavesti.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles