/nginx/o/2017/09/15/7103661t1he148.jpg)
/nginx/o/2017/09/15/7103661t1he148.jpg)
Tere, naised! Mina olengi keskmine Eesti mees. 35-aastane, töötan juhtival kohal ehitussektoris, spordi-, õlle-, ja kitarrimänguhuviline. Näinud olen kõike ja nüüdsest hakkan vastama teie küsimustele! Tahate teada, miks su mehel armuke on ja kui tihti on normaalne ämma külla kutsuda? Palun väga, selleks ma siin olengi!
Ma olen alati oma vanematega väga lähedane olnud. Elan emaga samas linnaosas ja kunagi pole me külastusi pikalt ette kokku leppinud. Ikka astub ta poest tulles läbi, et mulle ka mandariine tuua või koos telekat vaadata. Nüüd aga kolis mu mees minu juurde ja ma kohe tunnen, et ta ei taha mu ema nii palju näha. Selline tunne, et nende vahel on kohe mingi probleem.
No tead, siin oleneb asi oluliselt sellest, mida sa probleemi all silmas pead. Kui sa mõtled, et su kallimal on ema ees häbi nende roppuste pärast, mis ta igal öösel tütrekesega voodis läbi viib, siis seda ma eriti ei usu. See on lihtsalt elu osa.
Mind häirib ämmade puhul peamiselt see, et ma tean, et mu naine muutub ise lõpuks samasuguseks. Naised muutuvad alati oma emadeks, ja seepärast näen ma eriti teravalt oma naise ema puudusi. No näiteks see sama hullumeelne suvaliselt ukse taha tulemine näitab ju ilmselgelt, et su ema pole sinust veel lahti lasknud ja sellest aru saanud, et elad nüüd oma elu. Rääkimata, et mehega koos. Kui sa oleks minu naine, kujutaks ma kohe ette, milliseks kanaks sa enda laste ümber muutud. Või ei ole sul tarvis neid lapsi ära oodatagi ja hakkad hoopis mind kontrollima.
Samamoodi on ämmade viinavea, kaaluprobleemide, kössivajumise või keskeas tigedaks tõmbumisega. Paratamatult paneb see mulle mõtte pähe, et kolmekümne aasta pärast on mu oma naine täpselt samasugune, ning see tekitab kerget hirmu küll.
Kui sa tahad aga teada, palju siis on normaalne meest ja ema kokku viia, no siis ma ütleks, et kord-paar kuus. Hea küll, ma olen nõus paar korda nädalas su emast rääkima, aga iga päev ei taha küll ämma meelde tuletada. Vaata, sa võiks ikka oma mehega lähedane olla, mitte emmega. Sa oled nüüd suur tüdruk.
Mu mehel on armuke. Miks?
Hea küsimus. Kui sa tahad teada, kes on siin siis süüdi, siis ma arvan, et sina. Ära nüüd kohe räuskama hakka ja mind šovinistiks sõima, sest see asi käib mõlemat pidi. Kui minu pruut mind kunagi pettis, süüdistasin ka esimese asjana ennast. Mina olin lasknud sellel augul tekkida, mina olin nii nõme vend, et mu naine tahtis kellegi teisega aega veeta.
Vaata, kõik ütlevad, et jumal ei salli tühja kohta. Mõtle nüüd sellele, kuidas te olete viimased, ma ei tea, pool aastat öösel maganud? Kas te vajute pärast olümpia-väärilist akrobaatikat hingeldades teineteise higisesse embusesse ja uinute nagu notid? Või kössitate vennalikult teine teises voodi otsas, seljas välja veninud kaltsukasärgid ja keset voodit niisugune kraater külma tühjust, et sinna mahuks teile mõlemale uus partner ära? Paratamatult on nii, et viimasel juhul see auk kauaks täitmata ei jää. Ja kui jääb, niriseb sinna pikkamööda nii piiritu masendus ja üksindus, et ongi veel hullem.
Nii et lepi sellega, et nagunii ei töötanud. Sina ei töötanud, tema ei töötanud, leiti keegi kolmas. Seda juhtub, kui lastakse juhtuda. Palju olulisem on, miks sa mingile naisteajakirjale küsimuste saatmisega oma aega raiskad, selle asemel, et oma asju pakkida. Või veel parem, mehe asju, võtku oma kolm kodinat ja tõmmaku uue armsama juurde uttu! Küll sulle uus ja parem polt tekib, ära muretse. Kui tahad teada, kuidas teda kõige kiiremini leida, siis sellest ma räägin järgmisel nädalal.