Filmiarvustus «Pahad emmed 2: Jõulud»: nilbevõitu jõulujuust ja 121 vägisõna

Pahad emmed 2: Jõulud

FOTO: outnow.com

Kui eeldada, et suurema osa jõuluajal kinos jõlkuvast seltskonnast moodustavad jõudeelust ajupehmenenud teismelised, on see film kui taeva kingitus. Jabur ja piinlik jõulujant, peaosas peast põrunud emmed. Vaevalt leidub teist sihtrühma, kes säärase mõnuga vaataks, kui napakad on emad. Teismelised ehk müristaks kogu selle ropendamise ja mollipanemise peale naerdagi.

Tellijale

Kuid rusikas silmaauku see film siiski pole. Ikka korralik pauk munadesse. Selles piirkonnas tiirleb suurem osa filmi süžeest, repliikidest ja sügavamast sisust.

Hm, ma ise võiksin tunda samastumisrõõmu kolme ekraanil ringi rabeleva peategelasega. Olen samas eas, mul on lapsed, ka mina pean jõuluhullumaja üle elama... Kuid sellega asi ka piirdub. Häda on lihtsalt selles, et ühtegi päris inimest filmis ei leidu. Saan aru sihist karaktereid groteskini võimendada, et neid koomilisemaks muuta, kuid siin on asi lahendatud ikka väga üheülbaliselt. Tegelaskujudest pole viitsitud isegi kriipsujukusid visandada, tõtt-öelda ongi igaühel neist vaid üks iseloomujoon, mis siis lõugab samal noodil kogu igava ooperi vältel.

Tagasi üles