Naine ei saa rahus tööl käia - armukade mees kontrollib, nuhib, süüdistab

FOTO: Vida Press

«Oleme mehega koos olnud üle nelja aasta. Leppisime kohe alguses kokku, et oleme parimad sõbrad, teeme kõike koos, jagame muresid ja rõõme, öösel lahus ei ole. Kahjuks see öösel äraolemine on minul paratamatus, kuna minu töö näeb ette kolm korda aastas kahepäevaseid koosolekureise Eestimaa linnades,» kurdab naine Perekeskus Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.

«Nii on olnud juba kaheksa aastat ja ma pole kordagi puudunud ka lapse kõrvalt, keda hoidsid nooremas eas hea meelega vanavanemad. Arvasin ja eeldasin, et see ei saa uue mehega probleemiks, sest omavahel rääkides oli ta suhte alguses üsna leplik ja mõistev.

Juba aasta peale tutvust, kui olime ametlikult kokku kolinud, tekkis esimene suurem tüli just ühe sellise tööreisi pärast. Tema ütles, et selline asi ei ole aktsepteeritav, tema ei lepi sellega kunagi ning et ma pean ülemusele selgeks tegema, et minul on pere ja öösiti ära olemine on välistatud. Sain seekord kuidagi koosolekult ära.

Selgituseks: teen tööd, mis mulle meeldib, millest olen alati unistanud ja püüdsin sinnapoole senikaua, kuni selle saavutasin. Minu firmas ei ole need väljasõidud selleks, et juua ja laaberdada või pidutseda hommikuni. See ei ole selline firma. Pigem on need sõidud firma poolt tänuavaldus meie panustamise eest, mida premeeritakse siis aktiivse ajaveetmisega või spaaprotseduuridega naissoost töökaaslaste ja õhtusöögiga, millele järgneb järgmise päeva varahommikul seitsmetunnine koosolek.

Mehele ei tee seda enam kuidagi selgeks ja iga kord, kui on tulemas need päevad, nõuab ta koosoleku kohta infot ja pilte, nuhib telefonis (alati näitan, sest pole midagi varjata) ja meilides, on mossis ja vihane. Alati tuleb suur riid, nõudmised, süüdistused jne. Kord palus ta mul isegi 120 km kauguselt ööseks koju tagasi sõita, et siis hommikul tagasi minna. Sel korral hakkasin vastu – ütlesin, et see on isekas ning olen seda teinud siiani suure riiu ja stressiga.

Kui jätan kasvõi ühe lause koosoleku infost rääkimata, arvab tema kohe, et tegin seda meelega, kuna varjan midagi. Arvab, et valetan ja vassin. Neil päevil on täielik terror. See on ainuke kord, kus me tülitseme. Ta suudab minu enesetunde manipuleerimisega nii halvaks teha.

Me ei ole teineteist kordagi petnud, mina ei ole kunagi põhjust andnud, et ta seda kartma peaks või arvaks. Loobusin oma sõbrannadest, ajaveetmistest sõpradega ja arvan, et olen piisavalt talle tõestanud, et tema on see, keda tahan. Teame üksteise käikudest, harva kui kumbki meist ei vasta teineteise kõnedele. Mitte miski ei ole tekitanud kahtlust!

Milleks selline käitumine mehe poolt ja kuidas sellega toime tulla? Milline võiks olla lahendus?

Nüüd on tal juba selline jutt, et ta ei suuda sellega leppida ja see viib meie suhte purunemiseni! Kuidas on mees nõus sellise asja pärast suhtest loobuma? Kas seepärast, et ta ei saa enda tahtmist või on temal endal muud huvid?

Minu tööreisid mis toimusid juba neli aastat enne meie suhte algust kolm korda aastas ja purustavad meie suhte?!»

Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:

«Kirjutate, et teil on suhe, mille motoks on: oleme parimad sõbrad, teeme kõike koos, jagame muresid, rõõme ja öösel lahus ei ole. Samas on teil tööreisid, mis siiski eeldavad mõned korrad aastas kodust eemal olemist. 

Kooselu on kompromisside kunst. Kui inimene alustab kooselu või suhet, siis tema identiteet muutub. Kui enne oli põhiliselt MINA, siis nüüd asendub pool sellest identiteedist MEIE-identiteediga. Ideaalsel juhul peaks MEIE ja MINA olema tasakaalus. Selline tasakaal ei teki üleöö ja see saavutatakse aja käigus. On üsna tavaline, et see lihtsalt n-ö loksub paika või toimub nurkade mahalihvimise teel. Eriti tore on, kui inimesed räägivad läbi, millised me siis MEIEna oleme. Tundub, et teil on see justkui läbi räägitud ja kokkulepped tehtud, aga siiski vist mitte üheselt mõistetavalt. 

Suhtesse astudes on mõlemal osapoolel oma pagas, mida on mõjutanud lapsepõlv ja seal toimunu või ka mittetoimunu. Elu jooksul asetleidvad sündmused on samuti olulise tähtsusega. Paraku on nii, et kipume valima ja jäädvustama rohkem sündmusi ja tähendusi, mis juba justkui sobivad meie olemasolevasse maailmapilti. Maailmapildi, väärtuste ja hoiakute kujunemisel on tihtipeale lumepalliefekt. Seal kus on, sinna tuleb juurde. Seega on teise inimese hoiakuid üsna raske muuta või vähemalt on see pikaajaline protsess. Kui kaks inimest otsustavad koos edasi minna, siis üldjoontes peaksid nad teineteise maailmapilti aktsepteerima. Väikesed erinevused, arusaamised, teisitimõistmised ongi see koht, mis võiks olla lahendatud rääkimise kuulamise ja kompromisside teel. Kui üks osapool muudkui teeb kompromisse ja teine mitte, siis läheb suhe ühele poole kaldu ja talle võib hakata tunduma, et annab suhtesse rohkem, kui vastu saab.

On raske anda soovitusi antud olukorras, sest tundub, et on põrkunud kaks erinevat maailmavaadet. 

Saan teile soovitada koolitust peresuhetust. Võib olla saate sealt nägemuse, kuidas jätkata, kuidas teha uusi kokkuleppeid nii, et need mõlemat poolt rahuldaksid.

Soovitan ka uurida, kuidas kasutada aktiivset kuulamist. Aktiivse kuulamise toime on selles, et inimesel kaob vajadus olla kaitsepositsioonil, rünnata ja reageerida. Kui inimene tunneb, et teda on mõistetud, alles siis tekib võimalus koostööks. Võiks ka paradoksaalselt öelda, et selleks, et minna edasi, tuleb astuda kaks sammu tagasi.»

Tagasi üles