Treener kommenteerib: appi, mu treener on ülekaaluline?!

FOTO: Vida Press

Juhtusin pealt kuulama (vabandused selle eest) kahe spordiklubikülastaja omavahelist vestlust treenerite teemal, eelkõige treenerite kehakaalu teemal. Ühele külastajale oli mõistetamatu tõsiasi, et äsja kohatud treener ei näinudki välja selline, nagu üks treener tema arust välja nägema peaks - sale, lihastes ja tugev. Asja üle arutleb Fitlap.ee keskkonna looja, toitumisnõustaja ja peatreener Heikki Mägi.

Kas selleks, et sind aidata, peab treener nägema välja kui fitnessijumal?

Kõigepealt välistan äärmused.

Kindlasti ei ole usaldusväärne treener, kes klassi ees keset tundi treenimatusest kõhuli kukub või treener, kes on tõesti juba rasvumise ülemisel skaalal. Aga kui päris aus olla, siis mina pole selliseid treenereid ka Eestis kohanud.

Oma kogemusest soovitan karta hoopis kolme sorti treenereid: lolle, enesekeskseid ning ükskõikseid.

Arusaadav, et treener võiks olla meile eeskujuks ning tema välimus peaks tekitama usaldust.

Ent tunnistan, et mina isiklikult ei pea treeneri kehakaalu treeneristaatuse ja treeneri usutavuse mõõdupuuks. Oleme oma mõttemaailmades liikunud sammukene edasi. Piitspeenike/überfit ei ole enam ammu ühiskonnas ainsaks arvestatavaks kehatüübiks. Ja seda ka treenereid hinnates.

Oma kogemusest soovitan karta hoopis kolme sorti treenereid: lolle, enesekeskseid ning ükskõikseid. Kõik need omadused seavad treenerile teatud piirid ning ei lase areneda tõeliselt heaks treeneriks.

Kõige hullem, kui need kolm omadust on ühes ja samas treeneris kokku saanud.

Karda mugavustreenerit

Kutsun ükskõikseid treenereid ka mugavustreeneriteks. Need on sellised treenerid, kes on selle ameti valinud pelgalt kiireks elu vaheetapiks. Millegi parema saabumiseni.

Treener peab sind motiveerima. Treener peab oma olemusega suutma sinus esile tuua selle sügaval oleva ürgse jõu. Ta peab suutma sinust välja pigistada võimed, mille olemasolu on isegi sulle endale üllatuseks. Teadaolevalt kasutame me ju tühist osa oma tegelikust potentsiaalist.

Seda mugavustreener ei suuda. Sest tal on tegelikult ükskõik. Ja ükskõiksus tapab. Seda nii tavaelus kui ka trennis.

Mugavustreeneri tunned ära tülpinud näo ning pidevate negatiivsete ja irooniliste kommentaaride järgi (nii enda kui ka teiste aadressil). Ammugi pole tal silmis seda eredalt põlevat leeki.

Karda lolli, liiga enesekeskset ja ülbet treenerit

Ilmselgelt on heal treeneril korralik haridus. Ja siin ei piisa sellest, kui kõik treeneri teadmised pärinevad kahetunnistest online-kursusest. Ükskõik, kui uhke sealt saadud diplom ka välja ei näeks.

Teisalt peame me kõik kuskilt alustama. Seepärast on see kiire online-kursus ehk kena algus. Aga see ei saa olla lõpp-peatus.

Aga haridus ei ole haritus. Jättes diplomid kõrvale, julgen öelda, et hea treener/nõustaja on see, kes annab endale aru, et ta ei ole kaugeltki kõige targem inimene siin maailmas. Ta on mingis mõttes pigem alandlik. Liigne enesekindlus ja ülbus stiilis «ma tean juba kõike» viib selleni, et treeneri teadmised aeguvad. Spordi- ja tervisliku toidu maailmas tuleb ajaga kaasas käia. Kuigi suures plaanis asjad väga palju ei muutu, selgub midagi uut lausa igapäevaselt.

Liiga enesekindlal, ülbel ning enesekesksel treeneril võib jääda vajaka motivatsioonist ennast pidevalt täiendada ja koolitada. Ja treener, kellel puudub huvi ennast täiendada, mandub ja on mingis mõttes treenerina kadunud.

Nii et selle asemel, et karta treenerit, kes on mõne standardi järgi normist väljas, karda pigem treenerit, kellel pole haridust ning südames puudub ka huvi uute teadmiste järele.

Soovitus treeneritele: täienda ennast pidevalt ja lepi sellega, et alati on sinust targemaid

Mitte keegi ei sünni targana. Alati on sinust targemaid. Lepi sellega ja ära häbene abi küsida. Ära unusta pidevalt uusi teadmisi ammutada. See on heaks treeneriks saamise/olemise saladus.

Lihtsalt infoks. Selle artikli autor Heikki Mägi on lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioteraapia erialal.

Sellele vaatamata ei tunne ma ennast nii, et nüüd on «kõik». Naljaga pooleks… mida rohkem sa õpid, seda rohkem saad aru, et sa ei tea tegelikult mitte midagi  Nii piltlikult öeldes. Sa suudad enda peas tekitada küsimusi ja seoseid, millesarnaseid ehk ei tekiks vähem teades.

Pigem on see alles algus ja enese täiendamine on vajalik aastaringselt.

Tagasi üles