Torukübara kentsakas ajalugu: esimene silindrit kandev mees viidi politseisse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Torukübaras mees 1890ndatel
Torukübaras mees 1890ndatel Foto: Mary Evans / Scanpix

Pärast Napoleoni aega hakkasid mehed kandma torukübaraid. Inglismaa kõige suurem vapustus peakatete alal leidis aset 1797. aastal, kui Londonis ilmus esmakordselt tänavale torukübarat kandev mees. Ta nabiti kinni ja viidi politseisse. Küsimusele, miks ta on niisuguse kõrge toru pähe pannud, vastas mees, et on ametilt kübarategija ning tema arvates võib vabal Inglismaal igaüks kanda sellist peakatet nagu soovib.

Times kirjutas järgmisel päeval, et ilmaasjata osutatakse niisugusele tähtsusetule asjale nii suurt tähelepanu: nüüd võivat juhtuda, et see kole peakate läheb veel moodi. Ja nõnda sündiski. Pärast esimese vapustuse möödumist aga taibati, et silinder ei ole midagi muud kui 17. sajandil massiliselt Ameerikasse ümber asunud puritaanide ja kveekerite kübar. Benjamin Franklini peas oli see jälle Euroopasse jõudnud ning prantslasi esimesest pilgust vaimustanud. 1789. aastal kandsid III seisuse esindajad Prantsuse Rahvuskogu avamisel poliitilise tunnusena silindrit.

Silindri võidukäik oli võimas. 19. saj keskel jõudis ta isegi talupojariietusse. Ka eesti talupoeg kandis seda peol kaapkübara, laki ehk tongi nime all. Kui algselt oli silinder vabameelsete inimeste tunnus, siis pikapeale sai sellest pankurite ja suurärimeeste ning varsti ka aristokraatide peakate. 1848. aastal peeti silindrit juba absolutismi pooldajate tunnusmärgiks.

Eripärasemaks peakatteks oli 1823. aastal leiutatud klappsilinder chapeau-claque – lamedaks kettaks kokkuvajutatav teatri- ja õhtukübar, millele võis tahtmise korral kasvõi otsa istuda. Selle ääre ja kõva põhja vahel paiknesid peened vedrud ja vabaks pääsedes lükkasid need kübara siidist küljeosa pingule.

Oma sajandipikkuse arengu jooksul tegi silinder läbi mitu muudatust. 19. sajandi algul oli see ülaltpoolt tunduvalt laiem ja äär järsult üles keeratud, järgneva 30 aasta jooksul muutus põhi väiksemaks, äär lamedamaks, pael kitsamaks, seejärel (1830-1850) tuli moodi kõrgele painutatud äärega monstroos, hiljem pikakarvaline hall ja lõpuks läikiv must silinder.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles