Psühholoog Kätlin Konstabel: kõige olulisem, mida vanem saab lapse kaitsmiseks teha, on...

FOTO: StockSnap / CC0 Licence

Vanemate nii loomulik soov on oma last hoida kõige halva eest, olla alati toeks. Teinekord tundub kohutav isegi mõte sellest, kuidas kooliteed alustav laps üksi autode keskele tänavale või gümnasist vahetusõpilaseks välismaale saata.

Soov kaitsta ja hoida või ka last üldse mingil moel käituma mõjutada põrkab vanemate sees aga vahel kokku mõttega, et väikestel lastel on vanemate roll tähtsam, suurematel on juba sõbrad ja kool. Et kasvatamisaeg on mudilaseast välja kasvades möödas ja et teismeliseeas enam maailmakurja eest kaitsta ei saagi.

Võib tunduda pealtnäha vastuoluline, aga üks olulisemaid asju, mida vanemad saavad laste kaitsmiseks teha on… toetada nende iseseisvust ja autonoomiat. Ei, see ei tähenda, et laps teeb, mis laps tahab (peaasi, et ei nuta) ning et vanemad lapse tegemistesse ei sekku – see on lihtsalt hoolimatus.

Autonoomia toetamine tähendab väga teadlikku lapsega koosolemise viisi, mille sihiks on õpetada lapsele otsuste langetamise ja enesemotiveerimise, enesega hakkama saamise oskusi. Autonoomiat toetavad vanemad arutavad ilmaasju koos lastega ja selgitavad ühtede või teiste käitumisotsuste tagamaid, innustavad lapsi endid arutlema. Nad pakuvad valikuid (olgu või otsustamisel, kas tervislikuks näksiks võiks sobida kaalikatükk või porgand), aga neile meeldib, kui laps oskab valikut selgitada. Nad püüavad vältida kamandavat ja targutavat keelepruuki, on kannatlikud. Autonoomiat toetavad vanemad taluvad ka laste negatiivseid tundeid, nende adekvaatset väljendamist – peavad neid elu loomulikuks osaks, millest ei pääse. Nad annavad lastele tagasisidet, räägivad koos, kuidas mingi valik õnnestus ja miks. Ja loomulikult innustavad nad lapsi ette võtma uusi asju, katsetama – aga ikka teadlikult, mitte uisapäisa.

Tulemuseks on see, et lastel areneb suurem arusaamine oma huvide, väärtuste, eesmärkide kohta ja nad oskavad seega langetada paremaid otsuseid. Loomulikult kujuneb sellistel lastel ka suurem vastutustunne – nad teavad, et nende käitumine on nende enda poolt kontrollitav ja seega seda saab ka ise muuta, kui vaja.

Oktoobris avaldati ajakirjas Developmental Psychology professor Katariina Salmela-Aro juhitud meeskonna Soomes tehtud uuring, kus fookuses oligi vanematepoolne laste autonoomia toetamine ja see, millist mõju omab see laste toimetulekule haridusteel. Nimelt on ühelt kooliastmelt teise liikumine tegelikult juba alusharidusest alates alati seotud muutustega, pingetega ja mida suurem on vajadus uuesti kohaneda (uue kooli, õpetajate, kaaslastega, nõudmistega), seda rohkem mõjutab see lapse emotsionaalset heaolu ja muidugi ka suhteid perega. Mida suurem laps, seda suuremat iseseisvust akadeemilises toimetulekus temalt ju ka eeldatakse. Üleminek võib kujuneda eduelamuseks ja põnevaks väljakutseks – või siis muredeallikaks.

Uuringus jälgiti ligi 2000 Soome lapse/noore liikumist läbi eri kooliastmete ja selgus, et vanematepoolne autonoomiatoetamine mängib olulist rolli igas vanuses, ka peale gümnaasiumi lõppu edasi õppima või tööturule siirdumisel. Mida rohkem autonoomiatoetamist, seda vähem oli lastel ja noortel depressiooni, emotsionaalset kurnatust, madalat enesehinnangut – ja seda suurem heaolutunne, kohanemine uues kooliastmes. Need seosed püsisid läbi eri vanuseastmete. Huvitav oli seegi, et samatähtis oli nii ema- kui isapoolne autonoomia ja iseseisvuse toetamine. Seega võiks unustada arvamuse, et mida suurem laps, seda vähemoluline on vanemate kasvatusviis ja et emad-isad peaksid last kuidagi erinevalt innustama.

Uuringu autorid panevad aga vanematele südamele, et kuigi vanematel on komme ebaõnnestumiste või ka näiteks psüühika loksumise korral lapsi rohkem kontrollima hakata, tuleks pigem ikkagi toetada temas iseseisvust, samas pakkuda juurde rohkem tuge ja turvalist võimalust vanematele toetuda, kui ta seda ise soovib.

Tagasi üles