Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Loore Linnu elu mängureeglid: kuidas valusatest minevikukogemustest üle olla?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Pexels / CC0 Licence

Mis iganes meiega kunagi juhtunud on, nüüd on see möödas. Seda, mis on olnud, ei saa mitte kuidagi enam muuta, tagasi pöörata või olematuks teha. Minevik on igaveseks läinud. Selle tõe tunnistamine annab võtme arusaamisele, et ainus, mis tõepoolest loeb, on käesolev ajahetk. See, mis toimub sinu elus nüüd ja praegu, on tähtsam sellest, mis kunagi oli. Elu toimub siin ja praegu, just nüüd mõeldud mõte või öeldud sõna loob tulevikku.

Keskendumine on tähtis

Kui teha midagi täiesti keskendunud olekus, siis ei tule pähegi mõelda minevikust. Seega ei ole praeguse hetke ehk keskendunud oleku eelduseks tingimata minevikuga tegelemine. Kes meist ei teaks, kuidas aeg märkamatul kaob, kui teed midagi meeldivat. Näiteks vaatad head filmi, jood hommikukohvi kõige mõnusamas kohvikus või ka oma voodis, joonistad või kirjutad, laulad või tantsid, lood midagi. Sa ei mõtle minevikust. Kui vahel sähvatab pähe midagi sellist nagu «see on kord minuga juba juhtunud», siis on see võrdluseks, aga mitte eelduseks. Loeb ikkagi see, mis toimub praegu. Mälestused, mis ei tee haiget, on väärtus omaette.

Minevikus kinni

Paraku on väga tavaline kuulda, kuidas inimesed minevikust räägivad. Raske on vastu seista kiusatusele heietada minevikumälestusi. Kuid kui tahta oma elus midagi saavutada, tuleb õppida pöörama enam tähelepanu sellele, mis toimub praegu.

Suur osa mälestustest on sageli seotud millegi negatiivsega, tundega, millest ei ole suudetud lahti lasta. Halvimal juhul on see negatiivsus üpriski valdav: «Ja siis ta ütles mulle nii ja mina vastasin talle naa, ja siis ta solvas mind hingepõhjani ja mina pidin nii palju kannatama ja kuidas ma kannatasin ja mis ma tegin ja mis tema tegi ja kuidas oleks võinud asjad olla» ja nii edasi ja nii edasi. Pole vahet, kas dialoogi peab inimene üksi, omaenda peas või keegi on sunnitud seda kuulama. Igal juhul teeb ta endale üha uuesti ja uuesti haiget – ometi ei muuda see midagi.

Neile, kes meile kunagi haiget tegid, kes on meie ees süüdi, on sellest ükskõik. «Nemad» ei tea isegi meie valu suurust. Seetõttu pole mingit mõtet keskendada oma mõtteid haiget teinud minevikule. Kui süütunne on sinus endas, siis teeb see kahju sulle endale, ikka uuesti ja uuesti. Me ei saa teha midagi muud, kui andeks paluda ja otsustada eluga edasi minna. Kui süüdi on teine inimene, siis tea, et vihapidamine mürgitab, teeb haigeks, ei anna midagi juurde, vaid võtab ära. Muuta tuleb suhtumist.

Vali, mida võtad minevikust kaasa ja mida mitte

Kui mõistad seda, et minevikku, seega ka iseennast on võimalik vabaks lasta, saad hakata kujundama oma uut elu

Kui mõista seda, et minevik on igaveseks läinud, oleks ju tark hakata vähendama neid mälestusi, mis on teinud haiget. Meil on võime vaadelda minevikus toimunud sündmusi ka ilma emotsionaalse hinnanguta – vaatlejana. Võtta sisse ükskõikse vaatleja positsioon ja näha toimunud sündmusi justkui filmina. Toimub uskumatu muudatus – vabanemine. Niimoodi on võimalik suhtuda kõikidesse minevikusündmustesse: kiretult, hinnanguta, vaadeldes.

Kuna kõik mõtted eksisteerivad ainult meie enda peas, siis muuta saame neid ainult ise. Seega on vabanemine samuti ainult iseenda teha. Valiku küsimus. Missugused mõtted valid sina oma mineviku kohta?

Uus algus

Iga hommik kingib meile uue alguse. On vabadus teha täpselt seda, mida oled otsustanud teha. Kuna minevik on igaveseks läinud, ei ole enam vajadust igal ajahetkel tagasi vaadata. Tekib uskumatult palju vaba aega ja uus perspektiiv. Kui olla enda vastu leebe, ei tasu kurvastada, kui alguses ei tule see vabaduse tunne kergelt. Nagu uuesti trenni tegema hakates, kui algus on ikka väga raske. Aga kui ei kaota visadust ja südikust, siis varsti on trenn kerge ja meeldiv. Just selliseks muutub sinu uus elu, kus sa ei vea kaasas minevikku kui rasket seljakotti.

Või kujutle, et minevik on nagu vana tuba, mida sa küll vahel külastad, aga ei ela enam seal. See on olemas, aga sa ei pea seal liiga kaua viibima. Muidu avastad, et uue eluruumi sisustamise oled kuidagi unarusse jätnud ja miski on jäänud kahe silma vahele. Elad ju ikkagi uut elu, mis on ainukordne, väärtuslik, sinu kallihinnaline elu, mille stsenaariumi kirjutad ju ikkagi ise – täna, siin ja praegu.

Tagasi üles