Olen ise õpetaja väikeses maakoolis. Minu kümneaastane tütar käib aga üsna kodu lähedal väikelinna gümnaasiumis. «Targad» inimesed on ju elupäevad rääkinud, et maakoolis pole lapsel võimalik areneda – pole huviringe, on harimata ja imelikud õpetajad, veel imelikumad õpilased: ei tea, kust kolkast pärit, madal haridustase, millega on edaspidi raske kuskile sisse saada jne. Meile kirjutab oma mõtetest kooliõpetaja, kes palub anonüümsust (nimi toimetusele teada).
Peab ju seltskonda sulanduma ja ülejäänud karjaga saba seljas «soojema päikese» poole põrutama. Nii minagi. Tagajärjeks on sügav pettumus... Täna lõpetas minu tütar kooli selles uhkes väikelinna koolis ja asub õppima pisikeses armsas külakoolis, kus õpetajad on sõbralikud ja toredad, huviringe rohkem kui oodata oskaks, seda enam et mõistlikel aegadel.
Aga see üliarendav gümnaasium on täis lastest väsinud pensionieelikutest õpetajaid, kes ilmselt toituvad puudulike panemisest ja märkuste kirjutamisest, laste mõnitamisest ja solvamisest – saavad sellest justkui miskit kosutavat energia. Mitte üks õpetaja ei tunnista lapse-pedagoogi vahelises arusaamatuses «Jah, võimalik, et peame mõlemad endas midagi muutma, äkki tõesti mina ka eksisin» vms. Eranditult on laps ja vanem süüdi kõiges, mis koolis toimub, sest laps on kodus halvasti kasvatatud, talle on liialt õigust antud, teda on ülemäära hellitatud ja, kujutage ette, tal on lastud oma arvamust avaldada: kohutav!!! Parimad õpilased on ju need, kes vaikselt kannatavad õpetaja pahameelt, teevad rahulikult etteantud ülesandeid ega küsi mitte midagi – ideaalne!
Õpetajad võivad lastele kõike karjuda ja kui mõni julgem ütleb vastu, siis ta ju käitus ebaviisakalt, sest lapsed ei räägi täiskasvanutele vastu... nemad peavad laskma end maha suruda, alandada kogu klassi ees. Õpetajad ei pea vabandama, kui on eksinud, sest nemad on õpetajad ja nemad ei eksi mitte kunagi.
Küll need puudulikud ikka tulevad kiirelt üle sõrmede. Ise mõtlen, et... No, ei tõuse see käsi seda «kahte» kirjutama, mõnikord võib olla isegi peaks aga... Mis ma sellega saavutan?
Gümnaasiumi koduleheküljel ilutseb toredasti õppekava, kus pikalt-laialt juttu kujundavast hindamisest, mille käigus analüüsitakse õpilase teadmisi ja oskusi ja mis justkui toetaks ja innustaks lapsi õppima ja koolis käima – see motivatsioon surutakse maha juba esimeses klassis, äkki kellestki saab liiga tugev isiksus ja mis siis sellisega klassiruumis peale hakata?! Ta hakkab ju segama! Selles majas algab ja lõpeb analüüs märgiga «kaks», sest sellega tõmmatakse sealsete õpetajate sõnul lapsi justkui rööpasse tagasi... Kui ikka trimestri jooksul korra kodune töö tegemata jääb (e-kooli tõrke tõttu), või kui käsitöötunnis ei saa aru, kuidas tikkida tuleb, sest eelmine kord, kui teised õppisid keerulisi pisteid, esindas mõni laps kooli krossijooksul ega saanud tunnis osaleda, või kui asjad maha ununevad, siis on ikka tohutu «rööpast välja minek» ja asja parandamiseks on vaid üks võimalus.
Jah, mina olen probleemne vanem, sest mina julgen oma mõtted ja tähelepanekud välja öelda, julgen oma last kaitsta. Minu laps on samuti probleemne, sest ka tema julgeb tihti sõna võtta ja end kaitsta. Ja tundub, et minu laps ei austa sedasi käitudes õpetajaid.
Võimalik, et siin kehtib siiski vanasõna «Tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse». See on kindlasti mõlemapoolne aga õpetajatena/täiskasvanutena/vanematena peaksime ehk ise eeskujuks olema, kas pole?!
Ka meie – suured – peame viisakad olema ja väikeseid inimesi austama, kui ei... Siis ühel päeval tuleb meil lihtsalt peeglisse vaadata ja eneselt küsida: «Kas ma ehk peaksin hoopis ennast pisut muutma?»