Heidi Ruul: ärkasin midagi mäletamata hotellitoas ehk #metoo

Heidi Ruul

FOTO: Marit Kuusk

Ausalt öeldes on ahistamisjuttudest viimase nädala jooksul mõõt absoluutselt täis saanud, aga siinkohal on siiski tegemist teemaga, mille puhul igasugune vaikimine keelatud peaks olema. Me ei pea ega tohigi taolisi juhtumeid normaalsete halbade kogemuste sekka lahterdada. Me too. Jah, see on ka minuga juhtunud. Korduvalt. 

Tuleb tunnistada, et ma pole nende kogemuste peale teadlikult siiani kordagi mõelnud ja ehmatuseks leidub ajusoppide vahel asju, mis toona hulgaliselt hirmu külvates tõenäoliselt üsnagi tahtlikult unustusehõlma vajusid.

Olgem ausad, ma töötasin selles firmas küll kõigest neli päeva ja tundub nagu ei olekski midagi mäletada…. Paraku siiski! Olin tol hetkel vaid 17-aastane äsja Tallinna elama tulnud küllaltki naiivne tegelane. Mõtlesin, et osalise ajaga töö oleks miski, mis kuidagi mööda külgi maha joosta ei saaks ja olin absoluutselt sillas, kui sain kõne ühest firmast, kuhu mind töövestlusele kutsuti.

Vestlust viis läbi viiekümnendates aastates kiilakas meesterahvas. Muudkui naeratas. Tagantjärele meenus, et tegelikult ta ei küsinudki minult selle jutuajamise käigus ühtki ametialaselt olulist küsimust. Sellest hoolimata võeti mind kohe tööle ja järgnevad kolm päeva said täidetud hirmu, alanduste ning täieliku valehäbiga. Ta katsus mind nii nagu üks ülemus ei peaks oma alluvat kunagi katsuma, ta surus mind korduvalt enda ning seina vahele, tehes ettepanekuid «lihtsalt õhtusöögiks». Kui ma lõpuks nutma puhkesin ja pisarsilmi palusin, et ta lõpetaks, siis ähvardas ta mind ja lubas, et ma veel kahetsen seda. Kahetsengi. Kahetsen, et oma jala üldse kunagi sellesse kontorisse tõstsin.

Teine sarnane lugu leidis aset paar aastat hiljem, kui otsustasin nädalavahetuse puhul üksinda välja minna. See on tõenäoliselt üks kohutavamatest asjadest, mis minuga üldse kunagi juhtunud on. Läksin klubisse ja kuna tegin seda omapäi, siis leppisin endaga juba varasemalt kokku, et lähen sinna vaid selleks, et igapäevast hetkeks välja astuda. Käsi südamel – ma jõin ainult ühe kokteili ja rääkisin paari sümpaatsema neiu ning noormehega juttu. Äkitselt hakkas mul väga halb – see on ühtlasi ka viimane seik, mida antud õhtust mäletan.

Hommikul ärkasin üksinda lähedal asuvas hotellitoas. Ma ei teadnud, mis tol ööl juhtunud oli ja ei tea seda täie kindlusega tänaseni. Võin ainult aimata, sest öökapile oli jäetud kiri, mis mu kahtlusi kinnitas. Ma ei rääkinud toona juhtunust kellelegi, sest tundsin, et olin ise kõiges süüdi. Absurd, eksole?! Sest tegelikult oli ju antud juhul tegemist millegi üsna kriminaalsega.

Viimasena tooksin välja alles aasta eest juhtunud loo. Mitte, et vahepealne aeg täielikult ahistamisvaba oleks olnud, aga ilmselgelt pole mul antud momendil nende lugude rääkimiseks raamatu jagu ruumi.

Eelmisel sügisel tuli löök sealt, kust seda kuidagi oodata ei osanud. Inimene, keda ma selleks hetkeks omaarust juba üsna hästi tundsin, suutis mind tõeliselt üllatada, paraku küll kaugeltki mitte positiivses võtmes. Jah, ta oli täiesti purjus, aga isegi purjus inimene võiks mäletada, mida tähendab selline lühike ja konkreetne sõna nagu «ei». Ta surus end minu vastu ja hakkas oma käsi igale poole ajama, püüdes samal ajal mind suudelda. Üritasin tema käest vabaneda, aga ei saanud sellega hakkama. Seejärel otsustas ta mu särgi eest puruks rebida. Juhtisin ta tähelepanu korraks kõrvale ja jooksin minema, teades, et pean talle juba mõne päeva pärast uuesti otsa vaadata suutma. Ülemuste privileeg?

See ei ole okei. Mitte miski ahistamise juures ei ole okei. Taolistele juhtumitele pole absoluutselt mingisugust vabandust või õigustust. Liialdamata, sest mul tõesti pole au tunda ühtegi naist, keda tema elu jooksul kordagi ahistatud pole ja see on minu silmis juba üsna kõnekas fakt.