Eksilt jäi suhu võtmata ja mind jäi kummitama see, kuidas mina saan ja kuidas mõni teine ei saa. Millest see tuleneb? Millised ajuosad mul viga on saanud, millised käiguteed teisiti arenenud? Ma olen kasvanud monogaamses perekonnas (hiljem küll emaga kahekesi) ja näinud valdavalt ainult monogaamseid suhteid, minu esimene kogemuse vaba suhtega oli sellesama eksiga kümme aastat tagasi ja nüüd olen ma siin ja minu käest küsitakse kogu aeg ühtesid ja samu küsimusi, millele ma vastan ühtede ja samade sõnadega – nagu näiteks:
Teie kaks olete teineteisele veidi olulisemad. Seega sinu kõik lisa-ekstra-juurde partnerid on vähem olulised. Kas nad teavad seda?
Polüamooria ei ole petmine. Kõik on teadlikud, kas ja mis positsioonil nad on, või on neil võimalik öelda, et nad ei soovi sellist informatsiooni. Loomulikult mu teine kaaslane teab, et ta pole mul ainus. Teiseks ei asetu olulisem-vähemolulisem mitte binaarsele skaalale, vaid on… kuidas ma nüüd ütlen, asjaoludest tingitud? Kui ma kellegagi elan koos elan ja lapsi kasvatan, siis loomulikult pean ma arvestama meie ühise pere vajadustega rohkem, kui kellegi teise personaalsete vajadustega, kuid see ei tee teisest teisejärgulist.
Kas on okei kellelegi teatada: «Kõige olulisema koht mu elus on juba võetud, sina saad lohutusauhinna?»
Nagu öeldud, ei ole polüsuhe minu jaoks hierarhiline struktuur. Mõnede jaoks on ja mängu tulevad terminid «primaarne ja sekundaarne partner», aga see on hoopis teine lugu. Kui huvitab, siis võin paluda mõnel hierarhilist polüamooriat harrastaval tuttaval seletada. Mina näen seda asja umbes nii, et kui sul võib olla sõber, kellega sa käid teatris ja sõber, kellega sa käid koos sporti tegemas, siis miks ei võiks nii olla partneritega? Üks inimene ei suuda suure tõenäosusega täita kõiki tühikuid su su elus.
