/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2017/10/23/7241747t1h5609.jpg)
«Mul on neli last (ühed kaksikud), kel on väga väike vanusevahe. Tütrest pesamuna teistega nii väga veel ei kakle, aga just poisid on need, kes kaklevad iga asja peale. Vahel on mul selline tunne, et kui nad saaks, siis nad vist lööks üksteist maha,» kurdab meeleheiteni viidud ema perekeskuse Sina ja Mina nõustamiskeskkonnas.
«Tülli lähevad nad nii sõnadega kui ka käte ja jalgadega. Vanem poiss oli vahepeal väga hea laps, sai väga hästi aru, et kui vennad löövad, siis tuleb emmele/issile öelda ja ise ei tohi lüüa. Nüüd aga on tema käitumine samasugune nagu noorematel.
Käisime eile perega mänguasjapoes, et kõik saavad endale mingi mänguasja, aga nad tegid seal nii kõva lärmi, et tulime poest ära ja läksime hoopis teise mänguasjapoodi. Üks päev pidime taksoga sõitma ja kui kolm poissi taga istusid, pidin neid korduvalt keelama. Ma juba mõtlen hirmuga selle peale, kui nad kooli lähevad ja koolivaheajal üksi kodus peavad olema.
Kardan, et siis käib küll kodus pidev kaklemine ja emmel/issil on telefonid kaebamistest punased. Sooviks lihtsalt, et nad saaksid omavahel hästi läbi. Issi on pidevalt tööl – läheb vara, jõuab õhtul pool kümme. Lasteaeda olen saatnud neid vähe, kuna tean, et sügisel pean tööl olema ja tahan seda viimast aega lastega kodus nautida.
Ma lähen pidevalt lastega mänguväljakule, sest seal nad ei kakle. Isegi kui nad mängivad koos, siis on neil seal nii palju tegemist, et kaklust ei teki. Kodus on hullumaja – kaklus kakluse otsa.
Ma tõesti soovin, et nad sõbralikult koos mängiksid. Olen seda ka tähele pannud, et lapsed tülitsevad eriti emme ja issi läheduses. Olen kuulnud, kuidas nad hommikul kolmekesi oma toas sõbralikult mängivad, kui on iseseisvalt ärganud ja nad pole tulnud meid äratama.»
Vastab pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja Tiina Teska:
«Soovite, et teie neli last saaksid hästi läbi, kuid kolm poega kaklevad üsna tihti. Olete täheldanud, et kaklemist ei esine mänguväljakul ja tavaliselt ka siis, kui poisid teavad, et teid ei ole läheduses neid korrale kutsumas.
Neljalapselises peres on lapse kasvamine kindlasti teistmoodi kui seda on 1–2-lapselises peres. Kuna peres on ka kaksikud, siis on peredünaamika veelgi ebatraditsioonilisem. Vaatamata sellele, et 4- ja 5-aastased lapsed on küll juba päris suured, on laste jaoks põhiküsimuseks ikkagi mitte niivõrd suhe õe või vendadega, vaid suhe ema ja isaga.
Selleks, et olla kontaktis ema ja isaga, käib pidev omavaheline rivaalitsemine. Arvan, et selline muster on eelkõige tingitud 3–5-aastaste laste arenguülesannetest lähtuvalt. Tegu ei ole niivõrd laste omavahelise kaklemisega, kui pigem sellega, et lapsed (igaüks eraldi) ei ole võimelised oma emotsioonidega toime tulema. See on rohkem isegi bioloogiline kui käitumuslik protsess. Kas väsimusest või ükskõik millisest lapse jaoks pettumust valmistavast sündmusest lähtuvalt, ujutavad stressihormoonid keha üle ja laps ongi hädas ja võimeline vaid reageerima. Lapsed kipuvad oma emotsioone üksteise peal välja elama just kõige turvalisema täiskasvanu juuresolekul.
Lastevahelisi konflikte saab vähendada, kui pühendate igale lapsele rohkem privaatset tähelepanu. Just mitte teistega koos, mitte teistega võrreldes jne vaid vaja on emaga/ isaga kahekesi olemise aega. See on iga lapse arenguline vajadus. Iga laps tahab, et just teda kuulatakse, tema mõtteid (häid ja halbu) muutmata ja hukkamõistmata kujul talle tagasi peegeldatakse. Nii väheneb stressitase. Kui laps saab vanemaks, õpib ta lapsevanemate mustrit appi võttes oma negatiivseid emotsioone ise maandama.
Seniks aga vajavad lapsed abi ja suure tõenäosusega vajate ka teie vanematena abi, et eelmainitud laste vajadust täita. Võib olla saaksite oma pere igapäevase elukorralduse nii läbi mõelda, et lisaks teile on aeg ajalt toetamas ka keegi vanavanematest või mõni teine tore hoidjatädi. Soovin jaksu!»