Dagmar Lamp: kolm vastikut riista ehk #metoo

Dagmar Lamp

FOTO: Liis Treimann / Postimees / Scanpix

Katrin Pauts kirjutas tänases Õhtulehes, kuidas kodukootud seksiskandaal lõppes nukra visinaga ning teemaviitel #metoo ehk #minaka, mida praegu sotsiaalmeedias massiliselt postitatakse, pole tegelikult kandvat jõudu, kui naised ikka ei julge konkreetselt oma näo ja lugudega välja tulla. Mina julgen.

Viimased nädal aega on kõik naistegrupid, kus ma Facebookis kuulunud, seksuaalse ahistamise teemat lahatud risti ja põiki. Naised on jaganud oma (kohati tõeliselt õõvastavaid) lugusid seksuaalsest ahistamisest, paljud neist on olnud suisa vägistamised. Ma olen neid lugenud, värin ja kurbus hinges, sest liiga paljud meist on sellega kokku puutunud ja mis on jätkuvalt väga hämmastav – nii paljud inimesed (eriti vist mehed) ei saa tegelikult aru, kui tavapärane on seksuaalne ahistamine ühe naise jaoks, niipea kui ta jõuab teatud vanusesse.

Kui ma olin umbes 14-aastane, hakkas minuga rannas juttu rääkima üks noormees. Me läksime promenaadile jalutama ning istusime pingile, kuni ühel hetkel ma märkasin, et ta on oma kõvastunud riista ujumispükste värvli vahele surunud. Ta vahtis mulle näljaselt otsa, mul oli piinlik, ma ei teadnud, mida teha – ja nii ma ei teinudki midagi. Kusjuures, seda stseeni sattus tunnistama mu toonane klassijuhataja, ma hetkeks tundsin, et äkki saab kõik korda, aga kas siis tõesti ta ei märganudki midagi või siis... Ma ei tea. Igal juhul ei tõstnud ma häält, väljas säras juulipäike, värvli vahel riist ning lõpuks tegin ma, et tulema sain, tuues vabanduseks, et ema ootab mind ammu.

Kerime aega natuke edasi. Üks pidu, hakkan vetsu minema, kui minuga pressib kaasa sõbranna poiss-sõber (kes oli küll meist kõvasti vanem, nii et juba täismees). Ta üritab mind hruštšovka kitsas koridoris suudelda ja näppida, oma erektsiooni minu vastu hõõrudes. Ma tõukan ta eemale ja ta lööb mulle peaga näkku. Kui ma selle peale kumiseva ja valutava peaga riidesse hakkan panema ning ära üritan minna, sisistab ta midagi selle kohta, kuidas ma platvormkingadel üle inimeste südamete käin ja ülbe libu olen. Murelikule sõbrannale valetan, et pean koju minema, on hilja.

Veel aega natuke edasi. Järjekordne pidu. Pooltundmatu mees kutsub mind nurga taha suitsule, haarab siis mu käe ja surub oma riista mulle pihku. «Sellist oled varem näinud?» Terve ülejäänud peo püüan teda vältida.

Need on kolm kõige markantsemat lugu, mis mul esimese hooga meenusid. Seda, et õhtul pimedas tänaval käies pistan ma alati tulemasina pihku (et rusikalöögil oleks vajadusel tugevam jõud), teen ma juba teismeeast saadik. Kui auto su kõrval aeglustab, tasub esimesse hoovi sisse põigata ja teha nägu, et sa elad seal. Kui sa satud võõrasse seltskonda, tasub kohe ära kaardistada võimalikud pääseteed ning hoiduda tuttavate lähedusse. Need ja kümned teised tarkused on kahjuks igapäevased asjad, millele naised mõtlema peavad. (Kindlasti ka mehed, kellel on vägivallaga kokkupuuteid olnud, aga ehk natuke teistmoodi.)

Miks ma ei teinud häält? Miks ma otse hukka ei mõistnud? Miks tundsin MINA piinlikkust, kui ilmselgelt käitus sotsiaalselt sobimatult igas väljatoodud olukorras meesterahvas? Sellest kirjutas väga suurepäraselt Reena Purret, kuidas meisse on istutatud noorest saadik, et head tüdrukud ei hakka vastu. Head tüdrukud ei karju, head tüdrukud tahavad kõigiga hästi läbi saada, head tüdrukud peaksid olema rõõmsad, kui poiss neid patsist kisub, sest see tähendab, et sa meeldid talle.

Seega. #Metoo. Mina ka. Katrin Pautsil on õigus, kui ta kirjutab, et ainult nii muutub ühiskonnas midagi, kui me anname lisaks vaiksele hukkamõistule ka seksuaalsele ahistamisele näo. Nimetutel puudub jõud midagi muuta, aga me ei ole nimetud ja näotud. Meil on nimed ja näod ja me tahame ju kõik ühte asja – et meie kehade autonoomiat aktsepteeritaks, et mehi ei taandataks loomalikeks monstrumideks, kes ei suuda oma ihadele vastu panna, et me päriselt olekski võrdsed. Ja et seksuaalne ahistamine oleks üheselt hukka mõistetud.

Tagasi üles