Kaja Kallas: koolibussivõitlus

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Kaja Kallas.

FOTO: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

  • Mida teha siis, kui lapsele põhjustab ebaõiglust hoopis teine täiskasvanu?
  • Tänapäeva probleem olevat, et vanemad sekkuvad liiga palju laste tegemistesse.

Sel aastal tuli meil sügis teisiti, sest minu laps vahetas kooli. Nüüd käib ta koolis teises Brüsseli linnaosas, kus on eestikeelne klass. Seoses sellega pidime vahetama koolibussi ja ka bussipeatus muutus.

Kui eelmises peatuses oli meil kolm soome, üks rootsi, üks läti ja üks eesti perekond ehk peamiselt põhjamaise päritoluga seltskond, siis nüüd on lapsi üle kümne ja perekonnad pärit peamiselt Vahemere äärest. Meeleolu ja kogu korraldus on nendes peatustes erinevad. Nn põhjamaises peatuses ütlesime üksteisele tere ja suhtlesime vaikselt mingitel teemadel (aga mitte alati), pigem hoidsid kõik omaette. Kuigi alati, kui oli abi vaja – näiteks buss ei tulnud, aga lapsed pidid kooli saama –, toetati üksteist ja koostöö toimis. Uues peatuses tundub, nagu oleks kell 7 hommikul sattunud mingile itaalia suguvõsa kokkutulekule. Kõik musitavad ja kallistavad. Kõigi lapsed saavad kõigi täiskasvanute tähelepanu. Ka laste teele saatmine on teistsugune. Kui «Põhjamaa» peatuses vanemad lihtsalt lehvitasid vaikuses, siis uues peatuses vanemad hüppavad, teevad lolle nalju ja nägusid, kõik käib suure kisa ja kära saatel. Kui «Põhjamaa» peatuses võtsid lapsed bussi oodates vaikselt üksteise taha järjekorda, siis uues peatuses valitses lihtsalt totaalne sigin-sagin.

Nagu ikka lastele, nii on ka minu lapsele oluline olla esimene, kes bussi läheb. Juba eelmises peatuses sai räägitud, et alati ei saa olla esimene. Kui keegi on varem kohal, siis on tal õigus ka bussi peale varem minna. «Põhjamaa» peatuses toimis see kõik suurepäraselt. Uues peatuses olime küll varakult kohal, aga kui buss tuli, siis üks isa lihtsalt tõstis oma lapse minu pojast ette. Loomulikult oli minu laps kurb ega mõistnud, kuidas nii. Püüdsin seletada, et ehk teine poiss on väiksem (tegelikult silma järgi ei tundunud ta noorem) ja alati ei saa. Seepeale tahtis laps järgmisel päeval peatusesse veel varem minna, et kindlasti esimesena bussi pääseda. Seal ta siis ootas, kuni vahetult enne bussi tulekut saabus jälle see isa ja tõstis oma lapse hops! minu lapse ette. Ise ütles mulle andekspaluvalt, et teate, ta tahab olla esimene ja ma pean tegema kõik, et tal oleks kooli minnes hea tuju. Üllatus, üllatus – kõik lapsed tahavad ju olla esimesed! Sellele isale ei tulnud nagu pähegi, et tema lapse hea tuju tuli teise lapse hea tuju arvelt.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSEvõi

Maksetingimustega tutvumiseks mine www.zlick.it/kkk

Tagasi üles