Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaja Kallas: koolibussivõitlus

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mida teha siis, kui lapsele põhjustab ebaõiglust hoopis teine täiskasvanu?
  • Tänapäeva probleem olevat, et vanemad sekkuvad liiga palju laste tegemistesse.
Kaja Kallas. | FOTO: Tanel Meos / Delfi / Eesti Ajalehed

Sel aastal tuli meil sügis teisiti, sest minu laps vahetas kooli. Nüüd käib ta koolis teises Brüsseli linnaosas, kus on eestikeelne klass. Seoses sellega pidime vahetama koolibussi ja ka bussipeatus muutus.

Kui eelmises peatuses oli meil kolm soome, üks rootsi, üks läti ja üks eesti perekond ehk peamiselt põhjamaise päritoluga seltskond, siis nüüd on lapsi üle kümne ja perekonnad pärit peamiselt Vahemere äärest. Meeleolu ja kogu korraldus on nendes peatustes erinevad. Nn põhjamaises peatuses ütlesime üksteisele tere ja suhtlesime vaikselt mingitel teemadel (aga mitte alati), pigem hoidsid kõik omaette. Kuigi alati, kui oli abi vaja – näiteks buss ei tulnud, aga lapsed pidid kooli saama –, toetati üksteist ja koostöö toimis. Uues peatuses tundub, nagu oleks kell 7 hommikul sattunud mingile itaalia suguvõsa kokkutulekule. Kõik musitavad ja kallistavad. Kõigi lapsed saavad kõigi täiskasvanute tähelepanu. Ka laste teele saatmine on teistsugune. Kui «Põhjamaa» peatuses vanemad lihtsalt lehvitasid vaikuses, siis uues peatuses vanemad hüppavad, teevad lolle nalju ja nägusid, kõik käib suure kisa ja kära saatel. Kui «Põhjamaa» peatuses võtsid lapsed bussi oodates vaikselt üksteise taha järjekorda, siis uues peatuses valitses lihtsalt totaalne sigin-sagin.

Nagu ikka lastele, nii on ka minu lapsele oluline olla esimene, kes bussi läheb. Juba eelmises peatuses sai räägitud, et alati ei saa olla esimene. Kui keegi on varem kohal, siis on tal õigus ka bussi peale varem minna. «Põhjamaa» peatuses toimis see kõik suurepäraselt. Uues peatuses olime küll varakult kohal, aga kui buss tuli, siis üks isa lihtsalt tõstis oma lapse minu pojast ette. Loomulikult oli minu laps kurb ega mõistnud, kuidas nii. Püüdsin seletada, et ehk teine poiss on väiksem (tegelikult silma järgi ei tundunud ta noorem) ja alati ei saa. Seepeale tahtis laps järgmisel päeval peatusesse veel varem minna, et kindlasti esimesena bussi pääseda. Seal ta siis ootas, kuni vahetult enne bussi tulekut saabus jälle see isa ja tõstis oma lapse hops! minu lapse ette. Ise ütles mulle andekspaluvalt, et teate, ta tahab olla esimene ja ma pean tegema kõik, et tal oleks kooli minnes hea tuju. Üllatus, üllatus – kõik lapsed tahavad ju olla esimesed! Sellele isale ei tulnud nagu pähegi, et tema lapse hea tuju tuli teise lapse hea tuju arvelt.

Kunagi lugesin soovitust, et laske lastel oma tülid ise lahendada, sest neil on selliseid oskusi vaja. Olen seni ka selle soovituse järgi talitanud. Tänapäeva probleem pidi olema, et vanemad sekkuvad liiga palju laste tegemistesse. Meenus isegi üks talvine kohtumine tänaval oma endise klassijuhatajaga, kes meenutas, et meie omal ajal lastena proovisime oma probleemid klassikaaslaste ja õpetajatega ise lahendada, ja kui see ei õnnestunud, siis äärmisel juhul palusime klassijuhataja abi. Nüüd pidavat iga probleemi puhul lapsevanemad kooli tormama, e-kirju saatma, helistama ja õpetajatelt aru nõudma. Laps ise pole aga poole sõnagagi õpetajale probleemi maininud. Kuidas sellisel juhul lapsed õpivad, et päris elus tuleb keerulised vestlused ise läbi teha ja see ei ole alati lihtne? Palju kergem on lasta emal või isal, kellele oma versioon juhtunust esitada, teise lapsevanema või õpetajaga suhelda. Mis ajani selline vanemate selja taha varjumine kesta saab? Kust tulevad sellisel juhul suhtlusoskused, mida on edaspidises elus vaja?

Kui «Põhjamaa» peatuses vanemad lihtsalt lehvitasid vaikuses, siis uues peatuses vanemad hüppavad, teevad lolle nalju ja nägusid, kõik käib suure kisa ja kära saatel.

Aga mida teha siis, kui lapsele põhjustab ebaõiglust hoopis teine täiskasvanu? Ülalkirjeldatud olukorra puhul ei trüginud ju teine laps ette, vaid lapse tõstis sinna tema isa – igal hommikul. Ja igal õhtul enne magamaminekut võttis minu laps jälle selle teema jutuks. Mida teha, kui sa püüad mõista, aga näed, et lapsele tehakse liiga? Mis hetkel peaks ikkagi sekkuma? Kuna see ebaõiglus oli kestnud pikalt, valmistasin juba peas ette vestlust selle isaga. Aga seda ei läinudki vaja, sest mu lapsel oli sellisest ebaõiglusest lõplikult villand saanud ning ta lihtsalt ei lasknud seda teist last füüsiliselt enda ette tõsta. Ja järgmistel hommikutel läks kõik juba palju sujuvamalt. Ehk tuleb oma lapsi ikkagi usaldada ja nad saavad oma mured lahendatud?

Tagasi üles