Erootilise massaaži pärast vanglas istunud Eesti naine meenutab: ripsmetušš ja šokolaad kui kuritegu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Lee Torrens / PantherMedia / Scanpix

Leila Eeritsa värske raamat «Kogemata vanglasse» põhineb tõsielusündmustel. Keegi meist ei usu, et võib end ootamatult vanglast leida. Tallinna kesklinnas erootilist massaaži pakkuva salongi omanik Leila ka ei uskunud, kuid ühel hommikul pandi ta käed raudu. Nii algas tema keerulisim ja samas üllatavaim eluperiood. Seni kuni Leilale esitatud süüdistus kohtuid mööda käis, tuli naisel ellu jääda Tallinna vangla müüride vahel 16-ruutmeetrises kongis, jagades seda nelja kaasvangiga. Avaldame katkendi raamatust.

28. veebruar 2016. Pühapäev

FOTO: Petrone Print

Mida ligemale saabus vabanemispäev, seda rohkem tundsin hirmu ja paanikat. Olen kodunt ära olnud kuus pikka kuud. Kuid tunne on selline, et kuus aastat. Kuidas on läinud mu perel, mu lastel, emal ja teistel sugulastel? Kas mu väike poja mäletab mind või võtab vastu võõra inimesena? Kas mu vanem poeg on andestanud mulle, et ta sellisel raskel hetkel üksi jätsin? Kas mu kallis värske abikaasa mäletab mind, mu silmi, lõhna, emotsioone? Kuidas korvan neile enda eemaloleku? Kuidas teen tasa selle kaotatud aja? Oh! Nii palju küsimusi, millele pole praegu vastust.

Olen igati püüdnud vältida mõtteid perest, lastest, kuna sellega kaasneb alati talumatu valu ja tohutu hingepiin. Väga raske on alustada päeva, kui öösel oled näinud unes oma kalleid inimesi. Ärgata ja avastada, et see oli vaid uni ja sinine taevas helendab vaid nende roostes trellide taga.

Kell 8.15 läksime õue jalutama. Võtsime ülemisele korrusele, kongi 414 üle viidud Vika-Blondy jaoks kaasa kehakreemi, natuke kosmeetikat ja tahvli šokolaadi. Tahtsime peita asjad boksi, kus nad pärast lõunat jalutavad ja kust ta need kätte saaks. Vikal pole kedagi, kes teda rahaliselt aidata saaks. Kodunt selliseid asju saata ei tohi, kuid siit osta puudub võimalus. Mida peaks sellises olukorras tegema? Mida teeksid teised? Kas kõnniksid külmalt teise murest mööda või siiski riskiksid kreemi ja silmapliiatsi pärast, mis on siin väärtuslikum kui kullakang? Mina riskisin ja tagajärjed ei lasknud taas end kaua oodata.

Jätsime asjad boksi pingi alla lootuses, et jõuavad omanikuni. Kuid see ei pidanud täna nii minema. Tagasi jalutades märkasin, et valvur Jüri läks boksi sisemust peale meie väljumist kahtlase näoga uurima. Vaevalt olime peale läbiotsimist astunud kambrisse, vahetanud riided, kui tuli valvur Rauno oma küsimustega.

«Miks te need asjad boksi jätsite?»

«Millised?»

«Need, mis peale teie lahkumist pingi all olid. Enne neid polnud.»

«Aa, need tahtsime anda teistele, kellel vajaka.»

«Kas kirjutate seletuskirja?»

Kuna leidsin, et midagi kriminaalset ma teinud pole, siis ei keeldunud seletuskirjast.

Kirjutasin sellise jutu: «Mina, see ja see..., jätsin kreemi ja kosmeetika teise boksi tüdrukule, kellel puuduvad võimalused ja rahalised vahendid omale vanglapoest midagi osta.»

Kas see on kuritegu?

Jah, see on vangla reeglite vastu. Kuid tegin nii, nagu õigeks pidasin. Jätsin teised kaks kongikaaslast mängust välja, kuna neil on vaja välja saada võimalikult ruttu. Sellised situatsioonid võivad mõjutada ennetähtaegset vabanemist, kahjuks on see nii. Kuid minul pole enam midagi kaotada, saan nagunii juba lähipäevil välja. Tühja kah, enda pärast süda ei valuta, kuid Vikast-Blondyst on kahju. Tal pole nüüd midagi. Tead, valvur Jürka. Sa teed oma tööd küll päris hästi, kuid sul puudub igasugune mõtlemisvõime. Nojah, mõtlevad ju teised, muidu poleks sa seal, kus oled. See selleks.

Minge nüüd ja hävitage see vaene kreemipudel, šokolaad ja vana ripsmetušš. Need on ju tõesti nii ohtlikud, et ajavad hirmu peale, brr! Ja lausa värisema ajab mõte, kui jube on selle kraami hävitamine. Eriti šokolaadi! 

Tagasi üles