Aplombiga saabunud Vanemuise primadonna Anna Altleis suri Pariisis hüljatu ja kibestununa

Proua Altleis, ERM Fk 306:9, Eesti Rahva Muuseum

FOTO: muis.ee

Anna Altleis, saabunud Viljandi asjaarmastajate näitetrupist, tõusis oma loomuliku andega silmapilkselt Karl Menningu aegse Vanemuise tippnäitlejatariks. Kuid paraku sai tema kammitsejaks puudulik haridus. Eesti Vabariigi heitlikud teatriolud viisid ta Prantsusmaale ja kodumaal tunnustust leidmata, hääbuski ta seal täielikus unustuses.

Vabaduse trupi noor näitlejanna

Anna sündis Viljandi vallas 1. jaanuaril 1886 kiviraidur Andres Rebase ja tema naise Miina (sünd Sülla) tütrena. Hariduse sai ta Viljandi linnakoolis. Teatriteed alustas Viljandis teatriseltsis Vabadus 1903. aastal Märt Mõrra juhtimisel.

Esimene osatäitmine oli August Kitzbergi «Rätsep Õhus». Järgmine ja tõsisem katse tehti Max Halbe «Jõega», kus preili Rebane Renate osa mängis. Mäng meeldis. Näitlejaand avaldus temas otsekohe. Temale usaldati raskemad naisosad ja ta sai nendega kergesti toime. Nõnda kestis see ligi aasta, ilma et tütarlapsel enesel kunagi mõttesse oleks tulnud end tõsisemalt näitelavale pühendada. Annal ei olnud tõsist usku oma võimetesse ja ta tahtis Viljandist mujale minna tööd otsima. Kuna vanemad ei lubanud, otsustas ta paigale jääda ja abiellus.

Vabaduse trupis lõi kaasa ka noor tislermeister Jaan Altleis ja ühine huvi liitis neid paariks.

Aimates Anna loomulikku talenti ning nähes tema esimesi lavalisi edusamme, olid Märt Mõrd ja Jaan Altleis saatnud Menningule Tartusse kirja, kus soovitasid noort neiut Vanemuise lavale. Annale tuli see suure üllatusena, kui ta sai Menningult kirja, milles too kutsus teda Tartusse proovi. Et näha, kas ta siis tõesti midagi võib, sõitis ta Tartusse ja proovis.

Viljandi karskusseltsi Vabadus näitlejad I rida paremalt: 2. Jaan Altleis, 3. Anna Altleis, 5. Liisa Kurrik, A. Ast, II rida vasakult: 1. T. Jürgens, 2. Jaan Tomp, 4. Hans Saul (trükitööline, levitas lendlehti, oli vanglas).

FOTO: Fotis

Teisena meenutab Türk Altleisi kaluritüdruk Jod Heijermansi «Lootuses õnnistuse peale». See osa polnud pikk, aga seda nõudlikum. Selles on kolmanda vaatuse lõpus üks etteaste, mis osatäitjalt suurt pinget nõuab: kõik oma hingelised ja füüsilised ressursid peab näitleja selles mängu panema. Selles stseenis, kus naised ootavad oma tormis merele läinud mehi, ületanud Altleis iseenda.

Teades, et tormi vastu ei saa jumal ega kurat aidata, virutab ta metsikus raevus ristikuju nurka ning neab ära taeva ja maa ning kogu töörahva viletsa elu. See oli otse vulkaaniline hingeline purse, mis kõik enese ümber võib hävitada. See mõjus juba nii, et tundsid, kuidas külmajudinad jooksid üles selja.

Kuna Altleis küllaldasel määral lavalist tehnikat ei omanud, siis kaotas ta stseeni lõpul enesekontrolli ning sattus täielikku transsi. Eesriide langedes tekkis saalis spontaanne ovatsioon (Menningu keelust hoolimata). Iga kord ei suutnud Altleis kummardama minna, sest ta oli peaaegu hullunud. Et transist vabaneda, pidi ta garderoobis tükk aega meeletult karjuma, enne kui jälle rahunes.

FOTO: Fotis

Andest üksi hakkab väheks jääma

1910. aastal sündis Altleisidel väike tütar, kellele pandi nimeks Mafalda. Kui algas sõda, pidi mees minema rindele.

Menningu Vanemuise teatritöö viimastel hooaegadel hakati Anna Altleisi juures täheldama närvilisust ja ülemängimist. Intelligentsete ja keerukama koega naiste kujundamisel ilmnesid tema mängus juba tugevad puudujäägid. Silmaringi täiendamiseks ei võtnud ta midagi ette, kuigi Menning talle seda tungivalt soovitas. Altleis aga rassis ainult oma otsese lavatööga. Igasugused kunstiprobleemid olid talle täiesti terra incognita. Olles pimestatud esialgsest suurest menust, lootis ta ainult oma andekusele, teadmata, et see vajanuks enda kõrvale ka tööd.

1913. aastal ebaõnnestus just seetõttu E. Vilde «Tabamata ime» Lilli osa. See osav rafineeritud seltskonnadaam oli Altleisi tõlgenduses liiga närviline ja rabedavõitu. Kuna ta žesti psühholoogiat ei tundnud ja Menning teda selles suhtes abistada ei osanud, siis tundus tema lavaline liikumine liialdatuna ja räpakana. Nüüd oleks pidanud Altleis oma kunstimeisterlikkuse arendamise väga tõsiselt käsile võtma, aga seda ta ei adunud. See tasus end kurjasti kätte. Näitlejatari loomingus algas kriis. Algul märkas seda Menning, hiljem konstanteeris seda ka arvustus.

Karl Menningu lahkumise järel 1914. aastal mängis Anna edasi peaosi peamiselt lavastaja ja esinäitleja Ants Simmi partnerina. Kuid nii nagu teater hakkas maha käima, nii hakkas ka tema esinäitleja sära tuhmuma. Arvustus muutus Anna Altleisi suhtes piinlikkust tekitavaks. Nii kirjutas R. Kangro-Pool 25. mail 1916. aastal Tartu Päevalehes: «Hra K. Menning ütles kord pr Altleisi kohta, et tema edenemise piirid juba loetud on, ta võib seista kõige rohkem kaks aastat veel. Need aastad on ammu läbi. Menningil oli õigus, paar aastat ei ole arvustus pr Altleisile enam loorberisi andnud. Pr Altleisi hariduseline kitsus teeb ka tema võimiste piiri kitsaks, nagu me muuseas ka Gogoli «Revidendi» etendamisel näha võisime. Hamsuni «Kuningriigi väravatel» konstanteerisime Altleisi kireavaldustes midagi kriiskavat, osaliselt pesunaiselikku joont jne.»

Primadonna Anna Heisler

Kui Jaan Altleis sõjast koju saabus, leidis ta eest täiesti muutunud naise: närvilise, kõrge enesehinnanguga, staaritseva. Nende kooselu ei hakanudki enam klappima ja 1918 Altleisid lahutasid. Jaan oli veel aastakese-paar Tartus, kuid läks siis tagasi Viljandisse ja pani seal aluse uuele teatrile Ugala, saades selle näitejuhiks.

1920 abiellus Anna, kes ikka veel Tartus teatri primadonna nime kandis, uhkeldavas mundris sõjaväeohvitseri Harry Heisleriga (vahel kirjutatud ka Häusler või Heusler). Harry töökoht oli inseneripataljonis. 1924 sai temast suurtükiväerügemendi 2. diviisi kapten ja arvati siis reservi.

1924. aasta 20.septembril avaldas Vaba Maa artikli sellest, kuidas ohvitser Heisler pannud toime mitmeid võltsimisi. 1922. aasta lõpul oli 8. välipatarei majandusosakonnas toime pandud revideerimine ja avastatud arvete võltsimist ostude juures. Kahtlus langes majandusülem kapten Harry Heisleri peale ja selguski, et ta oli vargusi toime pannud koos kirjutaja kapral August Midelmaniga. Kui esialgu olid võltsitud arved sadades markades, siis pikapeale sulide isu kasvas ja tulid juba tuhandemargased võltsingud. Heisler näitas fiktiivseid oste sõjaväe varustamises. «Asja uurimise lõpetamise järele on nüüd kapten Heisler ja kapral Midelman sõjaringkonnakohtu alla antud võltsimise ja rahasummade omastamise pärast.»

3. jaanuaril 1925 avaldas sama ajaleht juba kapteni otsimiskuulutuse: «Reservkapten Heisleri otsitakse — Riigi Teat. nr. 150 on avaldatud kuulutus, et sõjaringkonnakohus otsib reservkapten Harry Heisleri, pärit Tartu linnast, keda süüdistatakse kahes süüteo asjas. Heisler on Tartus laialt tuntud, abielus ühe parema Tartu naisnäitlejaga.»

Harry Heisler raputas igaveseks kodumaa tolmu oma jalgadelt ja kadus. Anna koos tütrega jäi maha. Samasse aega langes ka kriisi haripunkt teatris.

Aplombiga saabutud, aplombiga lahkutud

Vanemuises vahetusid üksteise järel näitejuhid ja direktorid. Teatri maine langes pidevalt. Tänu väikekodanlastest juhatuse liikmete survele hakkas võimust võtma operett. Anna aga laulda ei osanud. Ta jäi küll draamatrupi koosseisu, kuid üha enam ilmnesid temas primadonna halvimad iseloomuomadused. Kuni kõik kulmineerus 1925. aasta algul. Kaasnäitleja Leopold Hansen on seda kirjeldanud oma mälestusteraamatus:

«Üks hea meesnäitleja (Rudolf Ratassepp) oli kord Mülleri «Leegi» etendusel lavale minnes öelnud: «Tulge nüüd, poisid, ja vaadake, mis ma teen!» Ja mis ta tegi? Hoidis naiskangelast voodis kinni kauem kui näidendis lubatud ja juhi poolt ette nähtud…

Sellest väikesest naljakesest keset dramaatilist stseeni sai hiiglaskandaal, mis põhjustas palju juhatuse ja teatritoimkonna ühiseid koosolekuid, juurdlusi ja arutusi ja paiskas repertuaari segi mõneks heaks ajaks… Ja lõppeski draamatrupile suure löögiga, sest selles kodusõjas läks jäädavalt Vanemuisele kaotsi ta hiilgeaja ületamatu lavajõud Anna Altleis /…/

Sõitsime kord esimehe Kriisaga näitlejanna poole koju, et teda kuidagi teatrile tagasi võita, ent asjata. Olime taas õndsa Wiera ajastus, kus primadonnale pidi tehtama kanossa-rännakuid. «Nii häbistatuna oma ülesande täitmisel publiku silma all» ei võivat tema enam selle isikuga koos töötada. Lõppes siis nõnda, et lahkusid mõlemad: proua 1925 enesetäiendamise tähe all välismaale, tingimuseks Vanemuisesse tagasitulek, ja süüdlasele ei pikendatud kevadel enam lepingut.»

Kahe aastaga unustati ta täielikult

Anna Altleis sõitis tütrega välismaale. Ta peatus Saksa teatri tundmaõppimiseks Saksamaal, sõitis sealt edasi Belgiasse, kus peatus mõni aeg Brüsselis ja jõudis siis Pariisi. Režii õppimiseks astus Pariisis teatrikooli ja kasutas võimalust parimates teatrites käia proovidel ja etendustel. Peale selle reisis veel Itaalias, Hispaanias, Portugalis.

Prantsusmaal Anna aga haigestus ja oli sunnitud kuid lamama haiglas. Vahepeal sai Vanemuise stipendiumi aeg läbi. 1927. aasta detsembris reisis Altleis kodumaale tagasi.

Nüüd selgus halvim. Teater oli ta unustanud. Veel rohkem – Vanemuisesse oli üle tulnud Draamateater, üleöö oli näitlejaid ülekülluses. See oli Annale nii raske ja ootamatu löök, et ta veel aastaid hiljem sellest ühes oma kirjas pihtis: «Esimest korda välismaalt oma õppereisilt tagasi sõites kodumaale, ei võtnud hra Mettus, kes oli vahepääl «Vanemuise» näitejuhiks saanud, mind enam tagasi oma kohapääle, ettekääne all, et ta minu võimeid ei tunne. Mina, kes olin «Vanemuises» 18 aastat järgi mööda ja algusest pääle kui esimene jõud töötanud, ainuüksi naisnäitlejaist kõige kõrgemat palka saades, iga aastased ülemaalised ringreisud kaasa teinud, olin nüüd korraga oma õppereisilt tagasi tulles, kuhu «Vanemuine» oli mind komandeerinud, nii tundmatuks ja rumalaks saanud, kelle võimeid hr Mettus ei tunnud ja vääriliseks ei arvanud isegi proovimängule võtta, kui temalt seda palusin. Igasuguste inetute ettekäänete all püüdis ta mind asjaajaja Stukisega kõrvalda. Välismaal olin kõik oma isikliku varanduse pidanud ära kulutama, sellepärast et asjaajaja Stukis ei arvanud hääks järele saata mulle määratud toetust. Teistele oli ta ette valetanud, et raha juba ammu mulle välja saadetud on, isegi välja saadetud raha arved oli lasknud raamatutesse sisse kanda, kuna minu nõuetele ta ei vastanudki. Alles siis kui hakkasin välismaalt tutvade kaudu «Vanemuisest» järele pärima, saatis Stukis mulle kirja, et: ««Vanemuine» ei võlgne Teile midagi.» Näitejuht Mettuses oli ta enesele toetaja sõbra leidnud, olgugi et viimane mind isiklikult ei tunnud.» 26. mail 1927 kirjutas ta sellest ülekohtust ka Artur Adsonile, kes tol ajal oli Näitekunsti Sihtkapitali valitsuse esimees: «Ma olen täiesti keeletu, ma ei oska enam nende inimeste üle, kes praegu «Vanemuise» üle valitsevad, ega nende tegevuse üle sõnu leida.»

Üks kibestunud ja hüljatud näitlejanna

Olude sunnil läks Anna Altleis siis Pärnu Endlasse ja mängis seal ühe hooaja 1927-1928. Selle sisse jäi ka tema 25. lavategevuse juubeli tähistamine «Libahundi» lavastusega. Muidugi ei hoidnud Anna end tagasi kibedust välja näitamast, kui juubeli puhul temalt intervjuusid võeti. Hooaja lõppedes oli tal kavatsus Pariisi tagasi sõita, kool lõpetada ja seejärel asuda tööle Eestis näitejuhina.

Nõutanud hooaja lõpus Kultuurkapitalist pensioni koos õigusega selle pensioniga elada omale sobivas paigas ja ära tundnud, et kodumaa teater teda ei vaja, sõitis Altleis seejärel Pariisi tagasi. Režiiõpingutest ei tulnud midagi välja. Anna proovis nüüd vaid keskenduda oma tütrele hariduse andmisele. Kuid tervis viis ta hoopis haiglasse operatsioonile. Tütar pidi ema ravimiseks katkestama oma kunsti- ja arhitektuuriõpingud.

1935-1938, oma 50. juubeli pühitsemise ajal viibis Anna Altieis Eestis. Sel ajal võttis Artur Adson ajalehes üles Mettuse omaaegse käitumise Altleisi suhtes, millest arenes sulesõda Mettusega. Samal ajal pöördus Anna ühe silmapaistvama tolleaegse noore näitejuhi Priit Põldroosi poole, kes lavastas Töölisteatris ja Estonias, sooviga esineda mõnes tema lavastuses. Ka sealt sai ta juba tuttava vastuse: «Ma ei tunne teie võimeid, kuid võin ju teid ilma tasuta proovile võtta.» Anna ei läinud.

Tema tervis järjest halvenes Eesti heitlikus kliimas. Naine põdes närvi- ja näärmepõletikku. Kuna abi kusagilt ei tulnud, pöördus ta 1938. aastal tagasi Prantsusmaale, kus tänu tervishoiuorganisatsioonile ja lähematele sõpradele, sai ta ravi ja toetust. Anna kirjast:

«Pääle oma rasket elukardetavat operatsiooni sõitsin ma kodumaale, elasin sääl kolm aastat, aga need kolm aastat viisivad minu haiguse tõttu, mis sääl uuesti suurenes selle karmi kliima pärast, ülepää võlgadesse. Võla summa ulatas üle 43,000 eesti marga. Kultuurtegelaste Pensionikassa käskis mind haigla ja arstide arved sisse anda, lubas mulle välja maksta. Tegin seda, aga tagasi ei saanud rohkem makstud kui 5000 Eesti marka, seetäh. 50 krooni. See ei tasunud mulle kahjuks isegi mitte ühe korra haiglas olemise summat ära. Olin vaene, ühtegi teist sissetuleku allikat mul ei olnud, arstimiskulud olivad tarvis maksta. Palusin sugulasi ja tutvaid, et laenaksivad nende võlgade maksmiseks, lubasin neile pikkamisi, kuudeviisi tagasi tasuda.»

Vanaduses kaaslaseks vaid võlad ja unustus

Hilisematel aastatel täitis Anna Altleis pikki poognaid oma avalduste ja palvetega näitekunsti sihtkapitalile, kui see kärpis näitlejatele määratud toetust. Pariisist ja Lyonist saatis Anna kirju, milles ta põhjalikult kirjeldas rasket elu Prantsusmaal. Ta kirjutas pensioni alandamisega seoses: «Kuid valus, lõpmata valus on kuulda, kuidas kõik minu püüded, minu elutöö on maha kistud, mis olen nende pikkade aastate jooksul teinud.»

Sinisilmselt läkitas Anna Altleis veel pärast sõda Nõukogude Eestisse nõude saata talle Pariisi näitekunsti sihtkapitali poolt määratud pension. 6. juunil 1946. aastal on saadetud kiri Pariisist Kultuurkapitali Valitsuse esimehele Rommile. ENSV-s ei eksisteerinud paraku enam Kultuurkapitali Valitsust.

II maailmasõja järel kutsus õde Marta Liiver teda kodumaale tagasi. Näitlejanna oli siiski juba 60 aastat vana ning polnud suuteline kodumaale asuma. Ta kirjutas sellessamas eelpool viidatud kirjas:

«Ma olin väga liigutatud ja rõõmus neid sõnu kuuldes, kuid pean kahjuks ütlema, et mul puudub selleks võimalus. Olen vana ja haige. Oleksin tahtnud häämeelega oma kodumaal surra ja kodumaa mullas maetud saada oma vanemate kõrvale Viljandi surnuaiale. Sõidupilet üksi sinna maksab 10.000 franki ja kui mul see summa praegu oleks, võiksin mõnd võlausaldajat sellega rahuldada. Ma ei ole nii rikas, et võin enesele pääle neid läbi elatud raskeid aastaid reisusid lubada ja kui ma nii rikas oleksin, siis ei tarvitseks ma enesele kellegilt abi paluda. /…/ Ma ei ole tuulest siin need kuus pikka rasket aastat ilma pensionita elada võinud. Mind ei lasta siit enne väljagi, kui oma võlgasi ei ole ära tasunud. Võlga sain ma ka ainult selle läbi hääde inimeste käest, et see pank Societe Generale, kelle läbi mulle enne sõda kodumaalt raha saadeti, tõendas nende inimestele, et sain tõsiselt igakuu järjekindlalt Eestimaalt teatud summa ja et see nüüd sõja tõttu ära lõigatud on.»

Oma kirjale ei saanud ta ilmselt kunagi vastust ja mingeid rahasid talle ka enam ei saadetud.

Anna Altleis suri Pariisis 8. oktoobril 1957. Ühed tema viimastest sõnadest olnud: «Küll mu teened räägivad minu eest.»

Kasutatud:

  • Eduard Türk, Sinilindu püüdmas. Tln. 1964
  • Leopold Hansen, Vanemuise radadelt. Tln. 1960
  • Maris Balbat, Näitekunsti põllu niisutamisest Eesti Vabariigis. Sirp 5. juuli 2002
  • A. Altleis, Anna Altleisi kiri Pariisist. Kultuurileht 3. veebruar 1995
  • Aario Alfred Marist, Veel Anna Altleisist. Stockholms-Tidningen Eestlastele 19. märts 1958   
Tagasi üles