Naine pihib: kuidas ma suhtest vaimselt ebastabiilse mehega peaaegu eluga ei pääsenud

Dagmar Lamp
, Sõbranna.ee juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Me olime teiste ees suurepärane paar. Me suhtlesime paljude inimestega, käisime koos väljas, olime huvitavad inimesed, kelle seltsis aega veeta. Kõik viskasid alati nalja, et selles suhtes on püksid küll raudkindlalt minu jalas, kuid tegelikkus oli ikka hoopis midagi muud. Meile saatis oma loo lugeja Lisette (nimi muudetud).

Enamik naisi unistavad abielust, perekonnast ja lastest – mina ei unistanud ega unista ka praegu. Ma unistan mehest, kes on vaimselt stabiilne. Ma ei suutnud kellegagi sellest aastaid rääkida, kuid nüüd on meie kooselu tema enda soovil lõppenud ja vaikselt olen hakanud tema mõju alt välja tulema.

Kõik algas ju kenasti... Tegelikult vist siiski mitte, tagantjärele mõeldes oli ohumärke palju, aga kes siis suures armastuses neid tähele paneb? Üheks esimeseks märgiks oli tujutsemine. Alguses mõtlesin, et inimene on lihtsalt veidi emotsionaalsem kui teised, aga nüüd objektiivselt olukorda hinnates imestan, miks ma kohe minema ei kõndinud. Järgmiseks ohumärgiks oli see tohutu süüdistamine. Kui mees ei saanud millegagi hakkama, siis olin kohe kindlasti mina tema läbikukkumise taga. Igapäevasest manipuleerimisest ja minu alavääristamisest ei hakka ma isegi rääkima, see oli tal lausa põhikohaga hobi.

Huvitaval kombel minu välimuse kohta ta enamasti halvasti ei öelnud, kuigi temaga suhtes olles võtsin ligi 30 kilo stressisöömise tagajärjel juurde. Pigem mõnitas ta minu isiksust, intellektuaalsust ja mõttemaailma, mis millegipärast mõjus veel rängemini.

Kuna ma ikkagi kõige nõrgem iseloomult ei ole, siis vaatamata tema manipuleerimisele ja tülidele, käisin siiski teiste inimestega ka üksi väljas ning paratamatult oli seltskonnas ka mehi. See talle muidugi absoluutselt ei sobinud ning ta viskas mind meie ühisest kodust korduvalt välja, sest ma käitusin tema reeglitele ebasobivalt. Kui olin kuskil ilma temata, siis ta helistas ja kirjutas mulle iga natukese aja tagant. Toona mõtlesin, et see ongi normaalne, et mul ei saa tema kõrvalt enda elu olla. Ta tahtis, et tema olekski kogu minu maailm.

Ühel hetkel aga nägin, et ta laseb mul üha rohkem inimestega suhelda ja ta enam ei läinud paanikasse, kui ma mõni minut pärast ettenähtud kellaaega koju jõudsin. Ma mõtlesin, et ehk on ta tõesti muutunud, kuid ühel päeval teatas ta, et jätab mu maha. Alguses olin löödud. Mul oli meeletult valus ja tol hetkel ei uskunud ma, et üldse sellist südamevalu üle elan.

Me jäime siiski suhtlema ja ta rääkis mulle, et oli tegelikult endale juba aasta aega tagasi teise naise leidnud, kes ei tea minust midagi. Ma loomulikult tundsin end reedetuna ja otsustasin, et seda asja ma nii ei jäta. Kirjutasin sellele teisele naisele ja soovisin kokku saada. Naine oli õnneks nõus ja kutsus mind enda juurde kohvile. Nii me siis arutasime kõike, mida see mees meile on valetanud oli. Kõik valed tulid päevavalgele. Mina otsustasin, et mina ei taha enam selle mehega tegemist teha, tema otsustas, et tahab suhet mehega jätkata. Andsin sellele naisele oma õnnistuse ja soovisin palju edu, ise mõeldes, et see suhe küll püsima ei jää. Mu mees oli enda kohta kõike valetanud, sellel naisel oli täiesti teine arusaam, milline inimene mu mees oli.

Peagi hakkasin jälle mehelt kõnesid ja sõnumeid saama. Ühel hetkel helistas ta mulle keset ööd, nuttes. Vandus mulle igavest armastust ja palus mul kohe tema juurde sõita. Mina, loll, muidugi sõitsingi ja kust ma ta leidsin? Selle teise naise juurest. Võtsin ta sealt auto peale ja siis ta jälle ei teadnud, kumba naist ta endale soovib. Saatsin pikalt, jälle ei suhelnud tükk aega. Loomulikult mõne aja pärast kostitas ta mind sisuliselt sama kõnega, et mina olevat ikka tema elu armastus.

Siis olimegi jälle koos rahumeeli ligi kuu aega, kõik oli peaaegu ilus, aga sain teada, et tal on jälle kuskil uus naine. See oli minu jaoks ka viimane kord andestada. Ütlesin mehele head aega, blokeerisin ta kõikvõimalikud suhtlusteed ära ja elasin mõnda aega kodulinnast eemal.

Juhtusime aga mõni aeg hiljem jälle samasse seltskonda ning hakkasime suhtlema. Mina mõtlesin, et saamegi seekord normaalselt läbi nagu sõbrad, kuid reaalsus oli sootuks teine. Ka seekord hakkas ta mulle rääkima, kui väga mind igatseb ja kui väga mind tagasi tahab, aga ma saatsin ta pikalt. See olukord kasvas aga üle käte, ta hakkas iga päev mulle helistama ja kirjutama, et tapab end ära. Alguses allusin ta provokatsioonile, käisin teda alati lohutamas ja rääkimas, et kõik saab korda, et ta saab minust üle. Ühel hetkel see enam ei aidanud, pidi sekkuma ka politsei.

Põhimõtteliselt kestis selline suhtlemine-mittesuhtlemine tükk aega kuni selleni, et ta mind ära lubas tappa ja sellele ka väga lähedal oli. Õnneks suutsin olukorra enda kasuks pöörata ja pääsesin eluga, kuid hirmus on ikkagi pimedatel tänavatel käia ja hommikuti enne tööleminekut käin ka auto ümber alati tiiru, sest ei tea, mis talle pähe lööb ja ta mind päriselt teise ilma saadab.

Miks ma seda lugu aga kirjutan? Tahan panna kõikidele inimestele südamele, et kui olete lähisuhtes inimesega, kes on vaimselt ebastabiilne, siis ärge tooge talle vabandusi. Minu viga oligi see, et ma lohutasin end sellega, et «siis kui tal seda hulluhoogu pole, on ta ju täitsa tore mees». Inimene, kes on selliste probleemidega, ei jäta teid mitte iialgi rahule. Aeglaselt inimese elust kadumine ei aita, tuleb järsult lõpetada kogu kontakt ning tema maailmast kaduda. See on tohutult raske, kuid kokkuvõttes kõigile parem. Kahjuks on ka Eesti seadused sellised, et inimest ei saa vastu tema tahtmist asutusse panna ja seetõttu pean mina ja ilmselt ka nii mõnigi teine sarnase olukorra käes kannatav inimene hoolega valima, kus ja mis kellaaegadel käiakse.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles