Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Psühholoog Kätlin Konstabel: kõrvalsuhtest ülesaamine eeldab tõsist tööd

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

Truudusetus, petmine, afäär, üleaisalöömine... vahel on ka halval lapsel on mitu nime. Kui paar selle probleemiga kokku puutub, on tihti mõlema poole sooviks aga siiski proovida kahekesi koos edasi minna.

Kui petmisest teada saanud pool on šokist üle saanud (või nii vähemalt talle tundub), teine pool on tunnistanud, et tegi tõesti midagi väga valesti ning mõlemad on teinud valiku suhet jätkata, siis võidakse võtta vastu otsus, et andestatakse, unustatakse ja mõlemad pühenduvad suhtele rohkem.  Üks ütleb ja enamasti mõtleb ka, et tal on kahju, et haiget tegi. Teine ütleb ja mõtleb, et armastab partnerit ikka ja seega püüab andestada. Isegi kui need soovid on head tahet täis, on paraku tõenäoline, et pelgalt heast tahtest ei piisa ja mõrad suhtes muutuvad suuremaks.

Petetu võib võtta vastu otsuse, et ta ei taha midagi tollest kolmandast ega konkreetsetest faktidest teada. Tahab ennast suurest valust säästa, see on inimlik. Üritab võib-olla vägagi teha nägu, et kõik on korras (sest partner ju otsustas tema kasuks) ja rohkem sel teemal ei räägita, ent see pole nii lihtne. Teadupärast tulevad inimestele mingid mõtted-tunded pähe seda rohkem, mida kramplikumalt neid maha surutakse ja eitatakse. Nii võib ei tea kust keset mõnusat ühist telekavaatamist tulla pähe mõte, et «aga äkki see parfüüm/lips, mida ta eile külas käies kandis, oli kingitus sellelt teiselt?» või «kui meil oli aias tore lastepidu ja tal oli enne seda pikk telefonikõne, peale mida ta ol eriti mõttes... see kõne oli kindlasti armukeselt» või «need korrad, kui ta reisilt mulle ei helistanud... võib-olla polnudki see väsimusest, võib-olla oli ta kellegi teisega». Umbusaldus üha suureneb, ja seal all kuskil on tohutu ebakindlus, et kas ma olen siis väärtusetu, miks ta seda tegi, kas ehk millalgi juhtub see jälle.

Truudust murdnud ja end süüdi tunnistanud pool võib samuti tunda end lõksus olevat. Ta tajub umbusaldust ja ootust, et ta peaks justkui igast oma sammust aru andma, suhte heaks lõputult pingutama. Võib-olla mõtleb ta, et kas nii jääb nüüd elu lõpuni? Et kas ta ongi igaveseks ajaks hukkamõistu ära teeninud? Siiras kahetsemine ja süütunne enesetunne kallile inimesele haiget tegemise pärast võib asenduda kibedusega. Meenuma hakkavad kõrvalsuhte toredad hetked. Pidev tunne, et kõike kontrollitakse, tekitab soovi olla uuesti vaba... Võib-olla meenub ka see, mis enne afääri suhtes valesti oli – teinekord on mujalt saadud tunnustust rohkem kui kodust, keegi teine on olnud parem kuulaja või on olnud erinevused füüsilise lähedusega seotud soovides ja kodus pole saanud sellest rääkida.

Nii võibki juhtuda, et kuigi mõlemad tahaks kõrvalsuhet kõigest hingest unustada, on õhkkond kodus ometi tohutult pingeline.

Üks oluline küsimus

Truudusetuse ja muude raskete haigetsaamistega seotud hingehaavadest suhtes tegelikult võib siiski üheskoos üle saada. Võtmeks on küsimus: «Kas sa soovid uut suhet uue partneriga või uut suhet praeguse partneriga?» See küsimus võtab kokku mõtte, et vanal moel jätkata sellessamas suhtes ei saa, küll aga võib saavutada täiesti uue kvaliteediga, palju lähedasema ja mõnusama suhte. See aga nõuab paraku aega ja eeldab nii trauma kui suhte ümbermõtestamist.

Kõige lihtsam on selliseks põhjalikuks tööks suhtega muidugi pöörduda paariteraapiasse – üksi klaarides võidakse üksteisele veel rohkem haiget teha, emotsioonid on nii tugevad.  Aga võib vähemalt alguses proovida ka ise hakkama saada. Tähtsaim küsimus omaette raskeid asju arutades on see, et kuidas seda teha rahulikult. Väga tõenäoliselt on patustaja kogemas süüd ja häbi, segadust, võib-olla on tema arvamus endast nii ohus, et tal on raske ka aktsepteerida valu, mida ta teisele põhjustas – häbi välistab aga paraku teise tunnetele keskendumise ja empaatia, kogu fookus on endaga toimetulekul. Petetu kogeb aga reetmistunnet, šokki, viha, armukadedust, väärtusetuse- ja üksildusetunnet. Pole haruldane, kui petetu reaktsioonid on väga sarnased traumajärgse stressi omadega – kogu maailmapilt, arusaam turvalisest suhtest ja lähedasest inimesest, endastki varises ju korraga kokku. Tekib tunne, et kui ma ei saa usaldada kõige lähedasemat inimest, siis ei saa ju usaldada üldse kedagi.

Oluline asi selgeks rääkida on kindlasti see, kas truudusetu pool on päriselt valmis kõrvalsuhtest loobuma. Petetu ei tunne end turvaliselt, kui teine pool pidevalt kalkuleerib, et kas ikka tasub praegusele püsisuhtele pühenduda või on teine variant parem.

Liiale ei tohi minna

Petetu soov teada saada kõrvalsuhtega seotud detaile on mõistetav, ta tahab juhtunust aru saada. Ometi on oht siin liiale minna – iga viimse kui nüansi teadasaamine muutub tõenäoliselt jubedaks painajaks. Mõistetav ja suhte turvalisuse suhtes kriitiline on ka tema soov partnerit usaldada – milleks partner peab olema tõesti valmis igasugustest saladustest loobuma ja enda privaatsussoovi alla suruma. Teraapias tehakse selle teema juures selged kokkulepped: millist infot oma tegemiste kohta peaks truudusetu pool olema valmis jagama. On need telefonikõnede või krediitkaardi väljavõtted? Kas peaks olema võimalik talle helistada mingil kindlal ajal? Kas peaks partner teadma tema e-maili ja sotsiaalvõrgustiku konto parooli? Iga kõrvalsuhe ja sellega seotud detailid, hirmud on erinevad, seega peab iga paar tegema siin ka omad kokkulepped – mis on see info, mida petetu tingimata tahaks teada, et tal oleks turvalisem tunne ja ta saaks partnerit usaldada.

Kui toimunust on pilt faktide mõttes olemas, on absoluutselt hädavajalik rääkida ka selle tähendusest kummagi poole jaoks. Truudusetu pool peab olema valmis kuulama partneri tundeid, valu, toetama teda ja vastutust võtma, et ta tõesti tegi haiget (mitte, et tal on kahju, et partner nii tunneb). Ükskõik, mis paarisuhtes ka enne oli, otsuse afääri kasuks tegi ikkagi tema. Kui petetu tunneb end piisavalt turvaliselt ja mõistetult, ta on saanud oma valu väljendada, alles siis on ta heal juhul valmis kuulama ka truudusetu poole selgitusi, mida too on tundnud nii püsisuhtes kui kõrvalsuhtega seoses.

Kui kõrvalsuhtega seotud raskel ajal suudetakse olla üksteisega avatud ja emotsionaalselt kontaktis, vastutust võtta ning tuntakse end suhtes lõpuks turvaliselt, siis on võimalik aga luua suhe, mis on varasemast hoopis ehedam ja ausam.

Tagasi üles