Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Seakõrva Ordu õpetab elama

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kehtna vanameesteklubi liikmed arutlevad elu põhiväärtuste üle.
  • Noortele on meestel edastada ka pikaajalise abielu õnnevalem.

Praegu, mil enam kui pooled abiellujatest lahutavad, harrastatakse pigem teisi kooseluvorme ning lapsi sünnib aastas vähem kui Teise maailmasõja ajal, palusime Kehtna vallas tegutseva vanameeste klubi Seakõrva Ordu elukogenud ja enam kui poolsada aastat abielus olnud liikmetel jagada õnne valemit.

Rapla maakonnas asuv Kehtna alevik on teada-tuntud eesrindliku seakasvatus- ja tõuaretuskeskusena, sellest ka viis aastat tegutsenud vanameeste klubi Seakõrva Ordu pisut ekstsentriline nimi. Ühel kenal oktoobripäeval palusime ordu kolmel aktiivsel liikmel võõrustada Arterit, et kõnelda elust enesest. Kellelt siis veel kui mitte neilt, 80 aasta ringis ilmas elanud härradelt, kel kadestamisväärne elukogemus varnast võtta, küsida, kuidas peaksid noored toimima. Istume kohaliku klubi saali kaetud kohvilaua taga, maitseme kooki ja küpsist ning arutame selle üle, mis on elus ja lähisuhtes tähtis.

Kuidas elukaaslane ära tunda

Ants Siitan (abielus üle poole sajandi, kaks last, üks lapselaps): See on juhuse mäng. Meil sai naisega just septembris 55 aastat täis, nii et nurgad on mul kõik maha nühitud, need olid vanasti teravad.

Teineteist peab usaldama. Kui see ära kaob, no siis on asi mokas.

Olin Viljandimaal Abja-Paluojas teemeister ja peeti 1. mai pidu, päike paistis ja kultuurimajas oli RAMi kontsert. Vaatasin, et seal on üks sihukene kena õhulise kleidiga, minu arust väga kena tüdruk, mul jäi silm peale. Olen jutukas inimene, üldjuhul saan kõigiga jutu peale, kes vastu räägib. Rääkisimegi, et võib-olla näeme kuskil kunagi veel. Ta oli endises mõisas tegutsenud lastekodus kasvataja, lõpetanud Tallinnas pisi-peda (pedagoogiline kool – toim). Kohtusime veel siin ja seal, paar korda mõnel peol, käisin teda seal mõisaski vaatamas. Kolm tüdrukut elas kolmetoalises korteris, igaühel omaette tuba.

Olen Kaalude tähtkujust, aga ega ma kaalunud midagi – otsustasin ära, et septembris abiellume. Ettepanek võeti vastu. Maist septembrini pole just pikk aeg, ja ausalt öeldes olen kõik elu muutvad otsused teinud mitte kaaludes, vaid järsult.

Minul oli kaks kohvrit asju, abikaasal oli kodust kaasa võtta diivanvoodi ja esialgu elasimegi seal mõisas tema toas. Tema oli siis 22 ja mina sain 25, me polnud enam lapsed.

Jaan Murd (abielus üle poole sajandi, neli last, seitse lapselast, neli lapselapselast): Sain tulevase abikaasaga ühel tudengite peol kokku. Mina olen Kaljukits, teistmoodi olemisega vend, silmasin koridoris üht tüdrukut, läksin juurde ja saime tuttavaks. Sai juttu räägitud ja nii oligi, et tutvus enne abiellumist kestis poolteist aastat. 1962. aasta 24. märtsil abiellusime, nüüd on juba 55 ja pool aastat täis.

Tollal oli pärast ülikooli tööle suunamine ja mind suunati Rapla rajooni haridusosakonna käsutusse, aga kuna üks koolivend tahtis Raplasse luua võrkpallimeeskonda, siis ütlesingi jah-sõna. Pealegi vajati Kehtnas matemaatikaõpetajat ja meile anti kahetoaline korter. Mööbliks oli esialgu kušett, riidekapp ja üks väike riiul.

Esimene laps sündis sama aasta detsembris, mind võeti sõjaväkke, aga kui naasin, töötasin koolis edasi. Nüüd on mul kolm tütart ja poeg, lapselapsi seitse – kõik on poisid – ja lapselapselapsi juba neli, kolm poissi ja üks tüdruk.

Kalju Eilart (ordu juht, abielus üle poole sajandi, kaks last, kuus lapselast): See oli 1958, pärast Türi tehnikumi lõpetamist, kui sõjaväest pääsemiseks läksin EPAsse õppima. Türilt sain zootehniku hariduse ja kõva praktika – õpetaja ütles, et näen, Kalju, et sul on kätt. Oskad hästi täkkusid kastreerida, lehma tiinust määrata, neid seemendada ja lambaid pügada, et mine ja õpi veterinaariks. Kui 1963. aastal EPA lõpetasin, suunati mind kolmeks aastaks Kehra vetjaoskonda tööle. See oli mais, kui tuli Türi sovhoostehnikumi direktor ja ütles: «Kalju, mul on sind endale vaja, kirjuta avaldus, küll ma asjad ringi ajan.» Nii mind Türile õpetajaks suunatigi.

Aga juuli ja august jäid vabaks. Mul oli palju Tartu tütarlastega tutvust olnud, tantsisin seal ka rahvatantsurühmas, ja mõtlesin, et kuidas ma nüüd poissmehena, endal lokidki peas, ikka sinna Türile õpetajaks lähen, pean enne abielluma, muidu pannakse kohe proovile. Kuu oli aega.

Olin paar aastat varem ühe daamiga tuttavaks saanud, käisime tantsimas ja ütlesin, et nüüd on asi sealmaal – Kehrasse minema ei pea (Kehrasse tahtis minuga kangesti tulla üks farmatseut), et registreerime ära ja abiellume. «Nii järsku kohe?» küsis see daam, ja mina vastasin, kust ma seal Türil ikka tüdrukut leian. Nii saigi juulis kokku lepitud, aga perekonnaseisuaktide büroos oli järjekord augustini ja siis saigi registreeritud.

Türil saime õpetajate majja kahetoalise korteri. Minul oli kolm kartulikotitäit raamatuid, noorikul lahtivõetav diivan. Palk oli maru väike, iga asja, mis ostsime, märkisime üles, isegi seebi.

Ants: Kalju on ju teaduste kandidaat!

Koos elamise tarkus

Ants: Ei tohi lõplikult raksu minna. Väikseid naginaid tuleb ikka ette, aga pead momendi ära tabama, et üle võlli ei lähe. Oleme teisest ajast kui praegused noored, mitte nii enesekesksed, et ainult mina ja maailm. Ajastu vahe lööb asjale oma pitseri.

Mina olen puhta maalt ja talust, elasin naise juures, sest minu kodust poleks me kuidagi saanud tööl käia. Hiljem ehitasin Viljandi metsakombinaadile teid, siis elasime natuke Viljandis üürikorteris, aga kui lõpetasin EPAs mehhi ära, tulime maale.

Kalju: Aluspõhi tuleb kodust kaasa. Minu vanaisa oli Türi kiriku koguduse liige, usuvaim oli meie peres sees – olen ristitud, leeritatud, isa ristis küla peal lapsi ja saatis surnuid ära, aga ema oli kodune, armastas iluaeda ja ütles, et kui sa kellegagi kokku elama hakkad, siis austa teda. Andis eluks suuna kätte. Moraal anti ka kodust kaasa. Et kui tahad ikka lõplikult kellegagi kokku minna, pead teda enne hoolikalt jälgima, iga kandi pealt. Et enam-vähem sobiksite kokku. Ja kui lähetegi kokku, peate teineteisele andma väikese distantsi, et mõlemal oleks teatud vabadus olemas. Ning et teineteist peab usaldama. Kui see ära kaob, no siis on asi mokas.

Me ei teadnud nendest tähemärkidest tollal midagi, aga tema on Kaljukits ja mina Sõnn. Hakkasin vaatama, ja tundus, et nagu üldse kokku ei sobiks. Sõnnil peab kõht täis olema, siis on hea tuju, aga Kaljukits tahab kangesti puhkust saada ja head toitu teha.

Vabaduse piir

Kalju: Linnas on ahvatlusi palju, maal on neid vähem.

Ants: Ja väikeses kohas kõik näevad ja räägivad pärast! Ühiskondlik kontroll on maal ikka nii, et oh-oh-oo! Võib-olla on see isegi hea, et kõik, mis sa teed, head või halba, ei jää kuhugi kotti.

Väikeses kohas võimendub kõik veel mitmekordselt.

Kalju: Kui lapsed sündima hakkasid, oli mul Türil väga tihe töögraafik, samal ajal täienduskursustel õppimine. Kuid ei mina ega abikaasa polnud saanud perekonnaõpetust, ainult see, mida olid rääkinud ema ja isa. Ja sa ei oska alati kõigega arvestada. Nii et kui ilmus raamat «Avameelselt abielust», siis sai seda lugeda. Tagantjärele.

Tütred on vahel öelnud, et isa, sa nõudsid meilt palju, aga hellust jäi väheks. Seda oleks võinud rohkem olla. Pidanuks neid rohkem sülle võtma ja kiitma, rohkem tunnustama.

Aga lapsele ei tohi küll liialt palju vabadust anda.

Ants: Piirid peavad olema, muud midagi.

Jaan: Aga usaldada tuleb.

Kalju: Vabakasvatust ei tohi olla. Ja ärge kunagi unustage lapsi põlvele võtta.

Ants: Alles tagantjärele saad targaks.

Abielukriis

Kalju, Jaan ja Ants: Otseselt pole lahkuminek jutuks tulnud.

Ants: Mina olen selline, kes tõstab häält ja elab ennast välja, naine elab aga kõike sissepoole, neelab kõik alla. Talle mõjub riiduminek palju hullemini kui minule – mul läheb poole tunniga viha üle. Aga kui teine selle sisse neelab, jääb talle see ju tükiks ajaks sisse.

Jaan: Mulle meenuvad oma sugulased. Käisime selle abielupaariga tihedalt läbi. Ja mina ükskord küsisin, et kas te üldse olete omavahel tülitsenud. Perenaine vastas, et ühe korra läksime riidu ja ma proovisin õiendama hakata, ja küll ajas südame täis, ta ei rääkinud mulle mitu tundi mitte üks sõna vastu. Kaua ma, kurat, suga räägin? Ja pärast seda pole enam üldse elus riidu minna proovinud.

Kalju: Kui vahel meel pahaks on läinud, olen püüdnud asja ikka maha rahustada. Asjad tuleb selgeks rääkida.

Jaan: Ma kirjutasin välja klassikute lauseid. Molière on öelnud niiviisi, et kõige suurem armastuse tunnus on see, kui täidetakse armastatu soove ning tujusid. Ja Shakespeare on öelnud niiviisi: õige armastus pole suuteline kõnelema, sest tõeline tunne avaldub pigemini teos kui sõnades.

Kalju: Oota, korda seda veel!

Jaan: Õige armastus pole suuteline kõnelema, sest tõeline tunne avaldub pigemini teos kui sõnades.

Ants: Jumala õige. Olen küll suur jutumees, aga niisugusi asju ei oska üteldagi. Aga eks ma katsun nii käituda.

Seakõrva Ordu suveniirkauss. | FOTO: Mihkel Maripuu

Kooselu, vabaabielu, kärgpere

Ants: Vaat mina pole sellest aru saanud.

Kalju: Mina ei saa sellest üldse aru.

Ants: Ma ei saa aru, mida nad kardavad? 90 protsenti tüdrukutest tahab ju pulmas ilusat kleiti kanda, tahaks abielluda. Aga vaat see meespool on kuidagi arg ja arvestav, kardab ennast liialt siduda. Vaatan ikka, mul on ju silmad lahti ja uurin, aga mina pole küll kohanud ühtki naisolevust, kes poleks nõus abielluma. Mõni elab kümme aastat koos – ikka pole abielus. Aga miks ei ole, aru ei saa.

Jaan: Selle kohta öeldakse, et naist on kerge võtta, aga katsu temaga elada!

Ants: Naised ütlevad omakorda, et mees on nagu ilma sangata kohver, eks katsu teda kaasas tassida – vilets on tassida, aga maha ka ei saa jätta!

Kalju: Minule see lihtsalt ei mahu pähe. Lapsed peres eri nimedega...

Ants: Mõnes minu küla naabertalus on lausa kolme perenimega inimesi. Emal üks, lapsel teine, isal kolmas – lihtsalt hullumaja!

Kalju: Ja vaata, sealt need raskused tekivadki. Kaob kodutunne ära, kaob üksteise austamine ära. Kohustused on kadunud, kõik tahavad vabad olla. Aga see ei vii küll kuskile!

Vaat see on Euroopaga tulnud suur vabadus. Muud enam ei kuulegi, kui klantsriided, klantspeod, klantsjoomised. Vabadus kõik igal pool. No see ülearu vabadus ja sellisel tasemel, mis telekas, raadios, internetis, Facebookis, see on viidud tippudeni välja. Tallinnast ju muud ei tulegi, kui et see või teine tegi suure peo, jälle näitab telekast, mis riietus ja napsud on. Miks ei näidata rahulikke, ilusaid perekondi?

Lapsi sünnib vähem kui sõja ajal

Jaan: Sest abiellutakse hiljem ja see laste arvu vähendabki.

Kalju: Vanasti oli igas peres neli-viis last ja rohkem. Sest taheti endale saada järglaste näol tööjõudu, et tekiks järjepidevus, et ei peaks tööjõudu kusagilt mujalt otsima.

Ants: Eks need lapsed tule ikka juhuslikult. Mina sellist jube täpset planeerimist ei poolda. Tulevad ikka siis, kui on vastav meeleolu. Sinuga, Kalju, ei saa me ennast võrreldagi.

Jaan: Lapsi oli ka sellepärast palju, et haigused võisid osa lapsi ära viia.

Ants: 30ndatel enam niisugust hullu asja polnud. Minu ema oli 26, isa 31, kui ma 1937 sündisin, üks õde sündis kaks aastat hiljem, teised sõja ajal. Nad tegid kõigele vaatamata sõja ajal lapsi! Kolm õde sündis puhtalt sõja ajal. Isa sai korra kodus käia, et väikest vääksu korra süles hoida, ja pidi kohe tagasi minema, sest venelased hakkasid üle Peipsi tulema. Läks rindele tagasi, sai kohe kuuli ja oligi kõik. Ema kasvatas meid üksinda.

Samasooliste kooselu

Kalju: Minule see üldse ei meeldi ja mina pean seda anomaaliaks. Minu teada pole isegi loomaühiskonnas nii, et kaks emast elavad koos.

Ants: On ikka. Tegelikult on seda uuritud, loomade seas on seesama nähtus, aga mitte nii massiline. Loomadel pole ju ajakirjandust, nad ei tõsta seda nii kilbile.

Kalju: Kui neid geisid või samasooarmastajaid on ainult viis või kaheksa protsenti, no miks peavad nad end siis nii jõuliselt esile kergitama? Elagu omavahel koos ja rahu majas! Hullumaja minu arvates. Miks minu eest keegi ei seisa?

Jaan: Täpselt!

Ants: Sattusin üks aasta Kopenhaagenis geiparaadile, tohutu marss, seal sammus ka suur ja võimas, üle meeter üheksakümnene mees, näha, et siit ja sealt karvad ära aetud, ja sihukesed õrnad siidisukad jalas – lihtsalt nalja tegi! Mõnus oli vaadata, et issanda loomaaed on ikka kirju. Naljakas oli! Nii et minul pole nende vastu midagi, aga ärgu tulgu pähe elama.

Mäletan, ma käisin algklassides. Väike Mõisaküla linn, neli klassi käisin seal koolis. Mõisakülas elas Soo Leeni, kes kandis kalifeepükse, nagu tollal kombeks oli, käis ringi nagu mees. Tema teinepool kandis aga ilusti kleiti, elasid ammu koos, maja oli ilus ja elu korras. Ja Mõisakülas, kus elas 2000 inimest, polnud see üldse teemaks. Kõik teadsid ja võtsid omaks. Minu vanatädi käis ise kirikus, aga lävis nendega – mingit probleemi polnud. Lihtsalt see polnud teema, sellest ei räägitud, kuigi Soo Leeni nägi välja täpselt nagu mees, soeng ja kõik muu, ainult habet ei kasvanud, nägu oli sile.

Kalju: Aga nemad ei afišeerinud ka ennast kuskil.

Ants: Kuidas neile ometi selgeks teha, et nad nii hirmsasti ennast peale ei pressiks ega afišeeriks? Kui nad seda ei teeks, siis polekski midagi. Inimesed harjuvad ja kohanevad ja võtavad asja loomulikult. Aga kui nad tulevad sulle pähe elama ja nõuavad oma mingeid imeõigusi – no mida?! See ajab südame täis. See on nii ka igal muul teemal, kui sulle pidevalt pinda käiakse. Ole rahulikult ja ela!

Jaan: Ei noh, see rongkäik on ikka jube vaatepilt.

Kalju: See viib ikka lõpuks inimkonna hukule.

Ants: Päike kustub nagunii kunagi ära. Aga neid on viis protsenti, no olgu siis, kurat.

Jaan: See protsent läheb ju suuremaks. Aids hakkas ka Aafrikast peale, ja kuhu see on nüüd jõudnud.

Ants: Aids on haigus, aga see pole ju haigus.

Õnne valem

Ants: Ega me vist oskagi elama õpetada. Ja kui isegi õpetaks, siis ega noored seda kuulda võtaks. Sa võid talle ju rääkida, aga sulle vaadatakse kalanäoga otsa: räägi-räägi, vanatoi, küll ma ise tean, mis teen!

Jaan: Teisega arvestamise oskus.

Ants: See on küll kõige olulisem nii abielus kui kõiges muus.

Jaan: Enesekontroll. Hoolivus.

Kalju: Kuidas noored peavad elama, ega seda meie dikteerida saa.

Jaan: Aga nõu saab ikka anda.

Tagasi üles