Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ilona Toots: kas 42 on liiga vana, et end käsile võtta?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kurvikas Ilona on oma välimusega alati komplimente teeninud | FOTO: Erakogu

Ei ole, olen täiesti veendunud. Ehkki faktidega kellelegi silmade vahele lajatada ma ei saa. Olen alles oma tee alguses. Mul on usku rohkem kui pekki puusadel ja mugavusi põues, sest ma tean, et selle koheva mundris kartuli sisemuses on täitsa ponks mugul peidus. Aga kuidas siis ma täna ikkagi omadega siin olen, et peeglist vaatab vastu lodevus? Kas on hilja end käsile võtta? Nende küsimustega maadleb portaalis Minu Pere Ilona Toots.

Olen elu aeg sporti teinud - lapsena alustasin võrkpalliga, 30-aastaselt lülitusin ümber jalgpallile ja ning mitmekülgse Aleksei tuules lehvides sai nii korvpalli, judot, tennist, rannajalgpalli ja muud proovitud.

Kõige hirmsam karistus lapsepõlves oli see, kui mind trenni ei lubatud, aga õnneks juhtus seda harva. Hiljem olin juba omaenese peremees ja käisin iga päev trennis, kui tahtsin. Vahel ka kaks korda.

Kaalutõus pärast lapse sündi

Kui meil Alekseiga tütar sündis (olin siis 26), oli mul kindel tahe spordiga jätkata. Igatsesin seda ja kadestasin teisi, kes võisid tulla ja minna, millal isu oli. Samal ajal lapsega kodus olles avastasin, et olen magusasõltlane ning lopsakas nagu renessansiajastu naine.

See on justkui psühholoogiline lõtv püksikumm, mis rasedaid ja väikelastega kodus olijaid tabab – mul on õigus süüa, sest ma teen tähtsat tööd, ma ju kasvatan meie last!

Ei möödunud päevagi, mil ma kooki, torti või šokolaadi sisse ei ahminud ning see kaal, mis lapsega sünnitusel kadus, tuli lobinal pekina tagasi. Kuni ühel päeval mul kihvatas sees. Otsisin internetist üles Kaalujälgijad ja tellisin endale koduse kaalujälgija paketi.

Millise õhinaga ma seda ootasin ja kuidas lugesin kaanest kaaneni kõik läbi. Sellest algas uus elu. Mulle meeldis see süstemaatilisus ja kord, mida pidi jälgima ning mulle ei olnud üldse vajalik ümbritsevate tunnustus või kaasatundmine. Hoopis suuremat rahuldust pakkusid riided, mis tasahilju selga hakkasid mahtuma ja energia, mis minusse voolas.

Kolme kuuga kadus mu turjalt 12 kilo ning oma 160 cm kasvu juures tundsin ma 59 kiloga end lihtsalt vaimustavalt hästi. Aja jooksul hiilisid vaikselt kilo-kaks tagasi, ent kaal jäi pikkadeks aastateks pidama. Lubasin endale, et kui ma kunagi veel peaksin lapseootele jääma, siis ma sellist sigadust enda kallal enam ei tee.

Sport hakkas vastu

Mõned aastad enne neljakümneseks saamist tabas mind, suurt spordifänni äkki täielik vastumeelsus. Ma ei tahtnud enam trenni minna ja ennast sundida pingutama. Ilmselt võimendas seda asjaolu, et mul oli juba alandav ja füüsiliselt koormav jalgpallis hambad risti noorte järel joosta ja neile ikka jälle alla jääda.

Naasesin vanade harrastuste aeroobika ja võrkpalli juurde, aga ma lihtsalt ei suutnud, kõik hakkas nii vastu. Arutasime ka Alekseiga seda: tal saabus selline «haamer» seoses judoga juba palju varem ning kuigi õpetamine on ta kirg, siis ise maadelda ta enam absoluutselt ei suuda. Isu on täis.

See on tegelikult nii kurb, justkui palav armastus läheks üle. Aga ju siis on aeg end muule pühendada. Vargsi lootsin kogu aeg, et see isu tuleb tagasi ja proovisin pisteliselt jälle võrkpalli või jalgpalli, sest oli palju toredaid inimesi, kes mind sportima kutsusid. Aga see ei toiminud kohe üldse.

Kaal kasvas veidi, aga see ei seganud mind. Peagi jäin ka meie teise lapse, poja, ootele ning oma totaalseks pettumuseks tegin kõik täpselt uuesti läbi – pärast rasedust ma õgisin end emiseks.

Kui trepist üles tulles sa ähid, peeglisse vaadates tunned kurvastust ja kummardades on su kõhul lõõtspill oma kõikide voltidega, siis just nii sa end tunnedki. Ja süüdistada pole mitte kedagi peale iseenda ja oma himude. Ehkki, aeg on armutu meie bioloogiliste protsesside vastu ja see, mis 20-aastaselt toimib lihtsalt, ei käi enam nii kergelt 40-aastaselt.

Torkan kohe vahele, et mitte ükski kord pole Aleksei öelnud midagi negatiivset mu gabariitide kohta, aga ta näeb ju, et ma pole iseendaga rahul. Pigem on ta torisenud, kui ma liiga klibuks olen end treeninud, aga seda juhtus vaid kord

Kui tunned end halvasti, tuleb käsile võtta

Olen eluaeg olnud veidi vormikas ja ka sellisena hunnikutes komplimente oma välimuse kohta teeninud. Tegelikult pole asi niivõrd välises, vaid hoopis välise ja sisemise mõnusas kombos. Aga kui inimesel endal on paha oma kestas, siis tuleb midagi sellega ette võtta, arvan ma.

Hämmastaval kombel, mida vanemaks saad, seda vähem häirivad sind väikesed ebailud. Kuni ühel hetkel avastad, et neid ebailusid on saanud rohkem kui ilusid ja siis hakkab tööle häirekell. Nagu minul praegu.

Käisin sisemise rahutusega ringi ja otsisin seda tunnet, mis annab mulle jälle mahlakalt jalaga tagumikku ja sunnib end kokku võtma. Punnitasin mis ma punnitasin, aga kunstlikult teda välja ei kutsu, ja nii kulges mitu aastat. Kui ise ei taha sõltuvusest loobuda, siis keegi teine aidata ka ei saa.

Suve lõpul tundsin endas jääd liikumas. Koos Alekseiga otsustasime «Septembris me ei joo» kampaaniaga liituda. Käisin paaril toitumisloengul, kus sain kinnitust oma varasematele teadmistele või uut infot, vaatasin ära dokumentaalfilmi «What the Health?», ja tundsin, et ma olen vist valmis muutusteks. See ei olnud nii, et põmm! ja nüüd ma olen uus inimene, ikka väikeste sammudega edasi.

Olin juba ammu märganud, et mu keha ei vaja tegelikult enam liha. See tekitas puhitust, väsimust, aga ka kasvatas isu. Mu suureks üllatuseks on loobumine tekitanud ainult häid emotsioone ja mu näonahk tänab.

Müstiline on siinjuures see, et kui ma vahel vaatangi lihatoodete poole, siis on isu millegi järele nagu viinerid, nagitsid vms, mis sisuliselt on – Evelin Ilvest tsiteerides – kräpp ja tähendab, et minus tõmblevad maitseretseptorid, mitte lihaisu!

Lisaks, nagu rusikas silmaauku, kutsus tuttav mind kodu lähedale jalgpalliemade trenni – justkui prõks oleks sisemuses käinud ja ma taasavastasin endas soovi trenni teha. Ootan nüüd pikisilmi õhtusi trenne, nagu vanadel headel aegadel.

Loe edasi portaalist Minu Pere.

Tagasi üles