Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Noore Eesti naise pihtimus: kuidas ma sotsiaalmeedia mõjutustel toitumishäire sain

8
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kaisa (27) on olnud alati hea figuuriga, enamike silmis lausa ideaalse kehaga. Sellegipoolest sattus ta ligi aasta tagasi elukaaslasega Austraaliasse kolides toitumishäire küüsi. Kaisa sõnul juhtus see suuresti tänu sotsiaalmeedia mõjutustele ning soovile sama imetlusväärne välja näha, kui Instagramis kohatud fitness-staarid.

«Sotsiaalmeedia on pilgeni täis hämmastavate kõhulihaste ning veatu figuuriga neidude pilte, kes meile kõigile justkui pidevalt meelde tuletavad, et see on uus norm ning meie ülesanne on ka taoline välja näha,» ütleb Kaisa ise. Siin on tema lugu.

«Kõik saab alguse otsusest. Otsusest muutuda ja teha midagi teistmoodi kui varem. Minul käis see klikk möödunud aastavahetusel. Võtsime 2017. aasta vastu elukaaslasega kahekesi Sydneys. Aastavahetus on ikka selline päev, mil tahaks ennast premeerida võrratu pidulaua ja meelismärjukesega. Kuna elukaaslane on täiskarsklane ning mina tarbin alkoholi üliharva (lihtsalt ei maitse), siis vägijooki me tol õhtul ei pruukinud. Aga midagi hõrku tahaks ju endale ometi lubada! Nii me siis hüppasime oma hilisõhtusel jalutuskäigul Sydney kesklinna kõrvaltänava tanklast läbi ning ostsime endale suure tahvli piimašokolaadi, paki M&M komme ning purgi kihisevat energiajooki.

Selleks ajaks, kui kell lõi keskööd ja taevalaotus täitus võimsa tuleshow'ga, olime soetatud maiuspaladega juba lõpparve teinud. Enesetunne oli muutunud erakordselt kehvaks, süda oli paha ja hinges näris süütunne. Nagu narkomaanil, sai suhkrusõltuvus ja ajutise naudingu ihalus minust taaskord võitu.

Ma ei tahtnud enam kunagi ennast nii näruselt tunda. Suursugust Sydney tulevärki silmitsedes lubasin endale, et 2017. aastal võtan ennast käsile ja vaatan, milleks ma võimeline olen. Soovisin muuta oma kehakoostist, toituda tervislikumalt ning lahti saada pidevast ekstreemsest vajadusest magusa järele. Kibelesin testima oma tahtejõu ja keha suutlikkuse piire.

Esimesel paaril kuul olime täielikud trennimaniakid. Jõusaalist sai meie teine kodu, sest veetsime seal aega viiel kuni kuuel päeval nädalas kaks-kolm tundi korraga. Pool aastat hiljem Eestit külastades lasin teha kehale analüüsid.

Kehakoostis seisuga 7. juuli 2017:

Kaal: 44 kg
Pikkus: 159 cm
Kehamassiindeks: 17,4
Rasvaprotsent: 16

Mis ajendas mind kaalu kaotama?

Lähme algusesse tagasi. Küsite: «Mis su kehal enne siis viga oli?» Täiesti aus vastus oleks, et ei olnudki midagi viga. Kuna olen pisikesest peale tegelenud aktiivselt spordiga (seljataga on kümneid aastaid rühmvõimlemist, balletti ja tantsimist), siis ei ole ma mitte kunagi pidanud maadlema ülekaaluga. Olin ka kaheksa kuud tagasi suurepärases vormis, normaalkaalus ja mul oli arvatavasti paljude naiste silmis ideaalne keha. Mis ajendas mind siis kaalu langetama?

Tänapäeva naiste õlule on pandud koorem näha välja täiuslik. Usun, et teiegi olete märganud, et sotsiaalmeedia on pilgeni täis hämmastavate kõhulihaste ning veatu figuuriga neidude pilte, kes meile kõigile justkui pidevalt meelde tuletavad, et see on uus norm ning meie ülesanne on ka taoline välja näha.

Tunnistan, et jälgin ise samuti Instgramis maailmakuulsaid fitness-staare, kes võistlevad rahvusvahelistel lavadel, kelle päevi täidavad tundidepikkused jõusaalitreeningud ning kelle menüü on väga täpselt paika pandud. Igapäevaselt selliste piltide nägemine avaldab tahes tahtmata mõju inimese ettekujutusele ideaalsest kehatüübist. Nii tundsin minagi ühel hetkel survet «vastata normidele» ning ennast samasuguseks, madala rasvaprotsendi ja perfektse kuuspakiga jõusaalisportlaseks treenida.

Teiseks kaalu kaotamise ajendiks oli saavutusvajadus. Kodumaal väljendus mu ambitsioonikus tugevate ülikoolide lõpetamises (mul on Tartu Ülikooli bakalaureuse- ja Tallinna Tehnikaülikooli magistrikraad) ning soovis karjäärialaselt kaugele areneda. Austraalias oleme pidanud tegema lihttöid ning täitma ametipositsioone, mis ei ole üldlevinud arusaamade kohaselt ühiskonnas tunnustatud. Tahtsin saavutada midagi, mille üle ise uhke olla ja mida ka teised inimesed imetlusväärseks peaks. Seega sai täiuse poole püüdlemine minu jaoks eneseteostuse vahendiks.

Kui kaalunumber ja tervislik toitumine muutuvad kinnisideeks

Kahjuks ei osanud ma kaalu õigesti kaotada ega õigel ajahetkel peatuda. Kaotasin piirid ja langesin äärmustesse. Kirjutasin vaimustunult, kuidas tundsin ennast sellel perioodil imeliselt, kuidas mul polnud probleeme ei tervise, vigastuste ega ka energia puudujääkidega.

Jah, füüsiliselt oli minuga kõik korras, kuid vaimses plaanis sain selle protsessi käigus oma hinge väga valusad haavad. Väiksem number kaalul ei teinud mind õnnelikumaks, tasakaalukamaks ega väärtuslikumaks indiviidiks.

Kui keha on pikaajaliselt miinuskaloraažis ehk kui dieeditajat närib pidev näljatunne, siis käib sellega kaasas närvilisus, mis viib omakorda lähedastega suhete halvenemiseni. Olen elukaaslasele meeletult tänulik, et ta minu kõrvale jäi. Käitusin oma kõige kallima inimesega aeg-ajalt väga halvasti, elasin oma halba tuju tema peal välja ega osanud olla arvestav ja armastav. Alati heatujulisest ja positiivsusest pakatavast Kaisast sai närvihaige ning tusane toriseja. Tujude kõikumised häirisid nii mind ennast kui ka mu lähedasi, kuid ma ei võtnud neid kuulda, sest kaalu langetamine muutus minu jaoks prioriteetsemaks kui lähisuhete kvaliteet.

Kogu mu elu keerles vaid toitumise ja trenni ümber. Peas vasardasid pidevalt mõtted, mida järgmiseks süüa. Planeerisin enda menüüd mitme päeva jagu ette. Toit kontrollis mu elu ning tervislikkuse taga ajamine muutus obsessiivseks. Toidu maitsest olulisemaks pidasin selle tervislikkust ja madalat kalorisisaldust. Panin enda jaoks paika kindlad toitumisreeglid, millest eksimisel tabas mind tugev süütunne ja eneseviha.

Ranged piirangud viisid mind ülesöömishoogudeni, mil laadisin oma keha valimatult süsivesikurikaste kaloripommidega ning ületasin meeldiva täiskõhutunde mitmekordselt. Võisin korraga ära süüa kõik külmkapis peituva magusa ning muu «keelatud» kraami, mis mu silme alla sattus. Suutsin lõpetada alles, siis kui keha juba tugevalt oma ebameeldivustundest iiveldushoogudega märku andis.

Kuna jälgisin pingsalt päevast tarbitavat kalorihulka ning makrotoitainete koguseid, siis muutusin oma söögi suhtes maniakaalselt kaitsvaks. Keegi ei tohtinud minu toitu puutuda, sest iga amps oli plaaneeritud ja toitumisrakendusse kantud. Näiteks tekitasin sellest suure probleemi, kui elukaaslane toona pahaaimamatult minu kanafilee ära sõi.

Kilode kaotamine muutus minu jaoks kinnisideeks. Igal hommikul kaalule astudes lootsin seal näha väiksemat numbrit, sest see pakkus mulle sügavat rahulolutunnet. Isegi siis, kui olin ületanud kõik oma esialgsed paikapandud eesmärgid ning kehamassiindeks näitas tugevat alakaalu. Miks? Sest mida saledamaks ma jäin, seda paremini paistsid välja kõhulihased, seda enam trimmis oli nahk ja seda ilusamana ennast tundsin. Sarnanesin oma fitnessi-iidolitele. Ma ei saanud ise aru, kui haiglane see kõik oli, kui ebastabiilne ma tegelikult olin ja kui väärastunud mu ettekujutused olid.

Kas toit kontrollib ka sinu elu?

Minult nõudis suurt julgust ennast avada ning teile oma teekonda niivõrd avameelselt jagada. Kuid leidsin, et selle teema tõstatamine on hädavajalik, sest kui vaadata meie ümber ja sotsiaalmeedias toimuvat, siis võin aimata, et ma ei ole kahjuks ainuke, kes selliste probleemidega silmitsi seisab. Kas tundsid ennast minu kirjelduses natukenegi ära?

See oli minu lugu. Kindlasti on dieeditajaid, kes oskavad kaalu õigesti kaotada, ei lange äärmustesse ning kelle suhted lähedastega muutuvad protsessis isegi paremaks. Loodan siiralt, et käesolev postitus paneb teid mõtlema oma prioriteetidele, sellele, mis tegelikult on oluline ning päästab vähemalt ühe naise või mehe tegemast samu vigu.

Väljatulek stressist, mida teeb kuudepikkune enda piiramine ja samal ajal tugevalt treenimine, võtab aega. Ma ei ole tänaseks sellest haigusest üle saanud, kuid olen endaga rahu sõlminud. Olen teadlik, et toitumishäire on midagi, mis jääb mind terve elu saatma. Pean olema tähelepanelik ning käima kikivarvukil, et mitte uuesti langeda oma kinnisideede küüsi.»

Loe Kaisa teekonda tema blogist.

Tagasi üles