Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eesti rahvuslik aare Anna Haava läks läbi elu üksildase ja inimkartlikuna

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Anna Haava, ERM Fk 493:25, Eesti Rahva Muuseum | FOTO: muis.ee

Eelmise sajandi algul oli üsna tavaline kontsertide kuulutustelt lugeda:  «Sõnad Anna Haava, viis Miina Härma, laulab Aino Tamm.» 1902 kirjutas Aino Kallas: «Anna Haaval ei ole laia silmaringi ega vägevaid kirgi ega uusi maailmu avavat meelekujundust, aga tõeline luuletaja on ta ometigi. Tema luulevald on kitsas ja ta kandlel ei ole just palju keelesid, aga ta kandlekeelte puudutamise viis on peenike ja hõrn ja iseäralik tema omadus.»

«Laanekivi Mann»

Kui Anna Haavalt enne tema 60. sünnipäeva tema elulugu paluti, vastas ta lühidalt: «Mõtelge lihtsalt nagu oleksin ma surnud, ja leppige andmetega, et olen sündinud 3. oktoobril (vana kal) 1864 Tartu maakonnas Kodavere kihelkonnas Pala vallas Haavakivi talus.» Temaga samal aastal nägi samuti Kodavere kihelkonnas ilmavalgust Juhan Liiv.

Talu nimest tuli ka Joosepi ja Sohvi perekonnanimi ja ametlikes dokumentides seisid nende lapsed Elisabeth, Anna Rosalie ja Rudolf Haavakivi.

Annal olid ema tumedad juuksed ja tõmmu jume, kuid sinakashallid silmad ja näojooned meenutasid isa.

Luuletaja kasvas üles hästitoimivas talus, kus oli palju loomi ja kus elas peale oma pere ka sugulasi ja abitöölisi. 1869. aastaks oli kogutud raha seitsesada rubla, et talu päriseks osta, kuid pettuse läbi sai selle omanikuks hoopis isa Joosepi õemees. Anna lapsepõlveaega jäi ka isa osavõtt rahvusliku ärkamisaja suurüritustest ning liitumine Jakobsoni leeriga. Isa viiulimäng, jutustused ja raamatute ettelugemine olid fantaasia esimesteks äratajateks. Ja muidugi ahmis tütarlaps endasse kogu koduümbruse looduse hingematva ilu, mis saatis teda kogu ülejäänud elu.

Pataste mõisas oli läti rahvusest piimarentniku tütar Markov avanud kooli, kuhu Anna viidi üheksa-aastaselt. Kool juhatas kätte peale saksa keele ka vene keele, rehkenduse, maateaduse ja piibliloo. See oli läbinisti väike kadakasakslik maailm, milles tüdrukuke end sugugi armastatuna ei tundnud.

1879. aastal viis isa Anna Tartusse pr Hoffmanni erakooli Peterburi tänaval. Järgmisel aastal võeti tüdruk Anna Rosalie Epensteini nime all vastu Gildi tänava kõrgemasse linna tütarlastekooli. Iseloomult arg ja tagasihoidlik Anna tundis oma kodukootud riietega ennast peente kooliõdede hulgas inetu pardipojana ja tal ei siginenud nendega lähemat sõprust. Eelviimasel kooliaastal võtsid vanemad Annale korteri haritud saksa perekonna von Taubede juurde, kus huvituti kirjandusest ja muusikast. Siin sai värsket õhku kaua allasurutud luule- ja muusikaarmastus ja ärkas seni varjul olnud protest ümberrahvustamise vastu.

«Üks Eesti neiu»

Anna lõpetas kooli 1885. aasta veebruaris ja ta sai kodukooliõpetaja diplomi. Esialgu leidis ta kasvatajakoha proua Krüdeneri heategevuslikus lasteaias. Anna asutas Peterburi tänaval majas nr 27 üüritud korteris kostikodu, hoolitsedes oma sugulaste ja mõne võõra majutamise, toitlustuse ja kasvatamise eest. Ta astus ka Karl August Hermanni laulukoori. Seal lauluharjutustel kohtus ta Jaan Lellepiga, kellel oli luulele avatud hing ja võitvalt ilus lauluhääl.

Kui 1886. aasta suvel suri Lydia Koidula, ilmus Postimehes varjunime «Üks Eesti neiu» all luuletus «Koidulale». See oli Anna esimene trükis avaldatud luuletus. Edaspidi ilmusid tema luuletused pseudonüümi Anna Haava all. Järgmisel aastal Hermanni Laulu ja Mängu Lehes avaldatud luuletused aga äratasid juba tõsisemat tähelepanu. Peterburis õppiv Miina Hermann lõi tema luuletuste sõnadele viisid. Esimene luulevihik ilmus 1888. Nii hea vastuvõtu tõttu sai juba 1890 võimalikuks teise vihiku avaldamine. See oli kõige päikesepaistelisem ajajärk Anna Haava elus. Ta võttis andumusega osa Emajõelinna kultuuriüritustest. Tuglas on Anna Haava luulest kirjutades märkinud: «Ta laulis rohkem kui ükski teine ainult enesest ja ainult enesele. Selle lüürika keskmisemaks tundmuseks on armastus.»

1891. aastast hakkasid luuletajat jälitama üha uued füüsilist ja vaimset tervist vapustavad kaotused. Halvenes Peterburi läinud ja Jaani kiriku õpetajana tööle asunud Jaan Lellepi tervis. Suvel haigestus isa ja detsembris saabus surm. 1892 suvel sõitis Anna Leipzigisse vesiravilasse oma käestläinud tervist turgutama. 1893. aasta suvel tuli teade õe surmast.

Järgmisest aastast pendeldas Anna Peterburi ja Eesti vahet. Peterburis kuulusid tema tutvusringkonda Miina Härma, Mari Raamot, Elisabeth Aspe, Aino Tamm jt ärksad naised, kellega sõlmunud sõprussidemed kestsid kogu elu. Mari Raamot on iseloomustanud Haavat oma mälestusteraamatus: «Ta oli noorena ilus. Käitus alati tagasihoidlikult ja ikka armas naeratus huultel. Tema ei teinud meiega vigureid kaasa, vaid suhtus meie naljadesse heatahtlikult.» Ta leidis tööd majapidajana, seltsidaamina ning vahel ka diakonissihaiglas. Peterburi linna aga Haava ei sallinud, see olnud liiga suitsune, halva kliimaga ja inimesterohke. Pikki perioode leidis Anna tööd ka Kaluuga kubermangus Lev Tolstoi sugulaste juures ja Novgorodi kubermangus oma sugulaste juures Staraja Russas.

Tema suurim kiindumus Jaan Lellep viibis raskes seisus Peterburi haiglas. Samas oli Annal vaja periooditi käia Eestis, et põetada ema ja teisi haigeid sugulasi. 1898. aasta oli kõige traagilisem – surid nii ema kui ka armastatud Jaan Lellep.

«Peale varju ja kätele tööd»

Sajandi algul elas Anna Haava jälle pikemalt Tartus. Hella Wuolijoki on meenutanud temaga läbikäimist Tõnissoni juures, kuhu kogunes pühapäeviti seltskond eesti haritlasi, silmapaistvamad neist Karl Eduard Sööt ja Aleksander Läte. Ta kirjutab, et Anna Haava oli oma unistavate silmadega nagu luule ise. Samuti kohtusid nad Aino ja Oskar Kallase pool vastuvõttudel, mis toimusid Tartu intelligentsile kaks korda kuus Kallaste Tiigi tänava korteris. Seal said kokku sellised inimesed nagu Gustav Suits, Jaan Tõnisson, Villem Reiman, Juhan Luiga, professor Paldrock, helilooja Tobias, kunstnik Kristjan Raud, Karl August Hindrey, doktor Siegfried Talvik jt. See kõik oli üks sõpruskond, omavahel suheldi intensiivselt nii igapäevaselt kui kirjavahetuse kaudu.

1903. aasta lõpul jäi Anna haigeks ja pidi Tartu arstide juurest abi otsima. 1904. aasta lõpust 1905. aasta suveni viibis luuletaja närvikliinikus. Enda sõnul oli tal «suur erkude väsimus ja nõrkus». Kui naine tervenes, otsustas ta proovida vabakutselise põlve, sest arst oli tal raske füüsilise töö rangelt ära keelanud. Kuid sellest kujunes järjekordne vapustus. Pärast haiglaarvete õiendamist jäi Annale kuus rubla, millega ta kavatses kuu aega läbi saada. Aga tal oli väike luulekogu valmis. Võttis siis selle kaasa ja läks Karl Eduard Söödi juurde, kellel oli tollal väike trükikoda Aleksandri tänavas.

Sööt võttis luuletused vastu ja käskis kahe nädala pärast tagasi tulla. Anna läkski siis tagasi, aga Sööt andis talle käsikirja tagasi, öeldes: «Kulla preili, see ei ilmu!» Anna Haava läks mööda Emajõe äärt kodu poole, surmamõtted peas... Aga koju tagasi ta siiski jõudis… Väga uskliku inimesena tänas ta selle eest jumalat.

Siis tuli Annal idee minna Postimehe toimetusse. JaanTõnisson tuli trepil vastu ja küsis: «Miks te nii kurb olete?» Haava rääkis oma loo ära. Tõnisson ei pärinud midagi rohkemat, ütles vaid, et andku see kogu tema kätte. Ning andis siis luuletajale raha elamiseks. Aasta lõpus sai Haava Postimehes tõlketööd ja asus ka raamatuid eestindama. Enne I maailmasõda jõudis veel trükis ilmuda kolm uut luulekogu. 17. augustil 1908 esietendus Vanemuises Peterburi konservatooriumi 23-aastase üliõpilase Artur Lemba «Lembitu tütar», esimene eesti helilooja komponeeritud ooper, mille libreto oli Anna Haavalt.

Keskseks emotsiooniks üksijäänud Haava elus sai kiindumus Heinrich Koppeli vastu, kes oli Jaan Lellepi lapsepõlvesõber. Anna Haava tundmused arenesid ühise kodu loomise suunas, millele teiselt poolt suudeti vastata ainult osavõtliku sõpruse ja eluaegse austusega.

Elutingimused Tartus olid väga kasinad ja sundisid Annat kolima ühest äärelinna üürikorterist teise. Eriti rasked olid I maailmasõja ja vabariigi algusaastad.

Anna Haava, UTKK F 19/A11, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus / muis.ee

Vabariigi tulekuga sai Haava viiesajamargalise pensioni, mis 30ndate lõpus tõusis kaheksakümne kroonini kuus. Toimetulekut raskendas aga arstiabi kallidus: 1921. aasta lõpu poole tabas luuletajat osaline halvatus, mis küll pikkamööda paranes. Valusamalt kui kunagi varem tajus luuletaja kodutust ja üksindust. Kestvas kibestumises sündisid tagakiusamise kinnismõtted. Ta jäi kõrvale kõigist kirjanduslikest rühmitustest; Looming ei avaldanud aastail 1920-1930 ühtegi ta luuletust ega retsenseerinud ta luulekogusid, kuigi neid ilmus Haaval sel perioodil tervenisti kolm.

Meeta Haldre on meenutanud, kuidas Anna Haava jutustas talle oma loometööst. Ta olevat kirjutanud tavaliselt öösiti. Ärkas keset ööd üles, võttis paberi ja hakkas kirjutama. Kui Miina Härma, kes tema luuletusi ikka viisistas, kord olevat Haavat haiglasse vaatama läinud, tuisanud ta palatisse sisse, kasuka toolile visanud ja öelnud: «Misasja sa siin raiskad aega? Mul on nii palju viise, aga pole sõnu! Tule nüüd üles ja hakka kirjutama!» Siis olevat Haava talle vastanud, et käsu peale ei saa tema ühtegi asja kirjutada.

Kõrged juubelid

75. sünnipäevaks kinkis Tartu linnavalitsus Haavale korraliku korteri Tähtvere pargi lähedal Koidula tänava majas. 1941. aasta lahingu ajal peitis naine end naabermaja keldri varjendisse. Voldemar Veski leidis ta sealt pärast lahingu lõppu: «Seal leidsime Haava ühes nurgas, põrandal küljealuseks kokkupandud tekk, teine pealevõtteks, peaaluseks padjake, mille all kogukas käsikiri. Aitasime siis luuletajal kogu temale kuuluvaga korterisse tagasi kolida.»

Saksa okupatsiooni ajal püüdis Anna kirjastada kahte oma käsikirja. Avaldamisvõimalust aga ei tulnud. 1944. aasta sõjasügis sundis Haava sõjapakku Põltsamaale, kus ta sattus haiglasse veresoonte lubjastuse ja kõrge vererõhu pärast. Järgmise aasta kevadel sai luuletaja haiglast välja ja siirdus tagasi Koidula tänava korterisse.

Haava eelistas viimaste eluaastate vältel kodust üksindust, tegi jalutuskäike ümbrusesse, vahel käis surnuaial venna haual. Anna kartis inimesi, talle ei meeldinud nendega suhelda ja ta ei tahtnud, et keegi tal külas käiks.

Betti Alver on meenutanud, kuidas ühel sõjajärgse aasta hommikul ilmunud Anna Haava hoovi poolt Vallakute köögiakna taha, koputanud tokiga aknale ja nõudnud: «Kaua see jama veel kestab?»

Meeta Haldre on jutustanud, kuidas temast sai ainus Haavale lähedane inimene luuletaja vanaduspõlves. Nimelt nägi ta 1950. aastal Tartus leivasabas seismas vaevalt jalul püsivat eidekest, kelles ta tundis ära Anna Haava. Kaastundlik naine aitas vanainimese poe ette pingile istuma ja ostis talle ise leiva ära. Sellest päevast peale hakkas ta poetessi eest hoolitsema. Kord küsis Meeta, mida Anna Haava sünnipäevaks soovib, ja sai vastuseks, et tarvis oleks madratsit. Kirjanik näitas oma abistajale voodit tagatoas, kus oli madratsi asemel kaltsuhunnik. Kui Meeta kingiks ostetud sulekoti ära viis, puhkes luuletaja lausa nutma ja ütles, et tunneb end nüüd jälle inimesena. Kui kord timurlased saadetud Anna Haavale appi puid riita laduma, siis töö lõppedes teatanud trepile ilmunud luuletaja käsi tõstes: «Aitäh taevaisale!» Lapsed olnud vähe pettunud.

90. juubelit tähistati kontsertaktusega ülikooli aulas ja talle anti ENSV rahvakirjaniku aunimetus. Ise naine sinna enam kohale minna ei jõudnud, aga talle toodi koju raadio, et ta saaks seda kuulata.

1957 sai Haava ordeni «Austuse märk». Siis oli ta juba voodihaige ja suri 13. märtsil 1957. Hüvastijätt toimus ülikooli aulas. Anna oli juba aasta varem lasknud oma matusteks valge kleidi õmmelda ja oma soovi kohaselt sai ta ka valge kirstu. Matused olid väga rahvarohked. Anna Haava sängitati Tartu Maarja kalmistule.

Miina Härma on tema luuletustele loonud üle kahekümne viisi, Mart Saar kuusteist. Peale nende veel Konstantin Türnpu, Leo Virkhaus, Karl August Hermann, Aleksander Läte, Mihkel Lüdig, Cyrillus Kreek. Enamasti ei möödu ükski laulupidu ilma «Ei saa mitte vaiki olla» lauluta.

Aino Kallas on veel öelnud: «Miskipärast meenub Anna Haavat mäletades ikka hõbe, nagu oleks ta hing hõbedast. Mitte kiirgav, sätendav hõbe, vaid õrnalt tuhmunud, nagu kuupaisteline vesi puude varjus või pilve hõbedane palistus.»

Tuginetud Ello Sääritsa koostatud eluloole ja Meeta Haldre, Friedebert Tuglase, Hella Wuolijoe, Mari Raamoti ja Betti Alveri mälestustele.

Tagasi üles