Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

VIDEO! Kõige kuumaverelisem reketimäng

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Padel on erakordselt lõbus reketimäng, mille ka algaja kiiresti käppa saab.
  • Padel arendab koordinatsiooni, kiirust, täpsust, võhma ja ruumilist mõtlemist.
  • Eestis avati esimene padelikeskus sel sügisel Rocca al Mares.
  • 14.–15. oktoobril toimub Eesti esimene padeli GP - kõigile vaatajatele tasuta.

Kui pinksil ja tennisel oleks poeg – selline lõbus, lärmakas ja krutskeid täis –, kannaks ta nime padel. Padel on reketisport, mis jõudis Eestisse alles sel sügisel, ning loomulikult kihutas Arter kohe proovima, kuidas see imeasi käib. Selgus, et kuulujutud kõige kirglikumast reketimängust polegi liialdus…

Spordisõpru kiusab tihti üks ja sama häda – vaheldust tahaks! Ka lemmikalast saab lihtsalt villand, kui liiga pikalt sama vagu künda. Tahaks midagi täiesti uut… Padel on selles mõttes usutavasti parim lahendus, sest uuemat ala Eestis vaevalt leidub. Ning kui proovid midagi tundmatut, saab keha eriliselt mõnusa restart'i – mitte ühegi kandi pealt pole võimalik vana rasva peal liugu lasta.

Paljusid hoiab tundmatu ala tagasi ka, sest kes ikka tahaks vabatahtlikult koba olla. Padelis aga seda hirmu pole – isegi kui näed erksavärvilist reketit esimest korda elus, saad õige varsti mängust osa võtta. Kõigele mõistagi otsekohe pihta ei saa, pallile sealjuures, kuid mängulusti see maha ei võta.

Eesti esimene padelikeskus avas äsja uksed Rocca al Mares. «Hispaanias hakkas padel mulle hirmsasti meeldima, ei suutnud maha suruda soovi see äge ala ka Eestisse tuua,» ütleb padelikeskuse rajaja Armin Kõomägi. Mulle piisab paarist minutist mängukirjelduse kuulamisest, et uudishimu lakke lennutada – tahan ka! Tegu on paarismänguga, nii on mul avastusretkele vaja ka kaaslast. Kartmatu majandusreporter ja Postimehe pinksiäss Lennart Ruuda on kohe käpp kampa lööma. Kõik, kes varem tennist, squash'i või lauatennist harrastanud, saavad pedeliga kuulu järgi iseäranis ruttu sina peale.

Proovin veel, kuid tunnetuse tärkamisest pole mingit elumärki. Pigem rapsin reketiga, nagu üritaksin panniga karu tappa.

Meil on vastas kaks kõige kõvemat padeliproffi, keda siitmailt üldse leida võib – Rocca al Mare padelikeskuse juht Siim Tuus ja Eesti esimese padelikooli juht Fredi Vöörman. Reketid kätte ja läheb lahti!

Padeliässad Siim Tuus (vasakul) ja Fredi Vöörman. | FOTO: Sander Ilvest

Pannid, karud ja kärbsed

Alustame esimestest löökidest. Reket on küllalt raske, mingit tunnetust mul pole, nii virutan kohe palli pihta paraja paugu. Neoonkollane pallike lendab nagu püssikuul üle väljaku ja putkab üle kõrgete klaasist seintegi. «Püüa pehmemalt lüüa,» õpetab Siim sõbralikult. «Pole vaja nii kõvasti taguda, ega padel mõni jõutrenn ei ole.»

Proovin veel ja veel, kuid tunnetuse tärkamisest pole mingit elumärki. Pigem rapsin reketiga, nagu üritaksin panniga karu tappa. Leiduks siin vaid mõni selline! Minu paugud lööks ta kindla peale uimaseks. Pall ei püsi eriti väljakul, kuid tuju sellest ei lange.

Lennartil aga läheb asi õige libedalt, paari löögiga on ala käpas. «Sain ruttu tunnetuse kätte ja tajusin enam-vähem, kuidas ja kuhu lööma peab. Eks mul oli lihtsam, kuna olen elus palju lauatennist mänginud. Keeruline on padelispetsiifiliste reeglitega harjuda.»

Fredi Vöörman vaatab minu raevukat kolkimist veidi aega leebelt naeratades ning näitab siis ette hulga ettevalmistavaid harjutusi: «Lüüa tuleb pigem õrnalt kui tugevalt, väljak pole ju kuigi suur.» Tema tehnika meenutab pigem liblika püüdmist. Õpin mõlema poolega lööke esialgu lihtsalt palli põrkelt õhku pildudes. Esimesed edusammud tulevad minutitega ja vaimustus aina kasvab. Vahel küll kahtlustan, et asi pole ikka päris aus. Minu veidrad liigutused platsil meenutavad pigem kärbsepüüki kui õilsat pallimängu. Kuid Siim ja Fredi pilluvad kangekaelselt positiivsust. «Padel on reketialadest kõige lihtsam – baastaseme, mis juba punkte lugeda ja mängust täit rõõmu tunda lubab, saab väga kiiresti kätte. Lihtsalt proovi. Proovi veel!»

Minu veidrad liigutused platsil meenutavad pigem kärbsepüüki kui õilsat pallimängu, kuid Siim ja Fredi pilluvad kangekaelselt positiivsust. | FOTO: Sander Ilvest

Tsementranne

Õige hoie. | FOTO: Sander Ilvest

Profid väidavad, et padel on reketialadest kõige vähem tehniline, kuid ABC peab siiski paigas olema. «Õige hoie on väga oluline,» näitab Fredi ette. «Keera reket küljega enda poole ja pane nimetissõrme nukk vastu käepideme külge.» Oh, kui lihtne on igal muul veidral viisil reketit pihku krabada. Minu loomupärane eelistus tundub kalduvat pannivarre hoidmise suunas… Kuid asjatundjad ei lase mul oma rannet lõhkuda, vaid panevad asja kohe paika.

«Lüüa tuleb käega, mitte randmega,» õpetab Fredi. Polegi nii lihtne – tahaks kangesti randmetega kaasa lehvitada nagu balletitantsija. Mõned aastad, mis ma väikeste luikede leeris olen veetnud, mulle padeliplatsil kasuks küll ei tule. Katsun mõttes randmed tsementi valada, löögid muutuvad kohe palju täpsemaks ning õige pea läheb ka päris mäng lahti. Eks mu paarimees päästab kõvasti palle, mille järele tõtt-öelda peaksin mina jõudma. Aga tühja sellest, kõik saavad kõvasti joosta, hüpata, püüda ja naerda.

«Padelimängus arenevad täpsus, reaktsioonikiirus ja koordinatsioon väga kiiresti,» selgitab Siim. «Ma olen märganud, et lisaks muule kasulikule arendab see ka ruumilist mõtlemist – kasutad lööke ja oskad õige pea hinnata, kuidas pall põrkab ja lendab. Nii et väga mitmekülgne ja kasulik kardiotreening.»

«Sai ikka korralikult kütta jah,» nõustub ka Lennart pärast kaht mängutundi. «Andis täitsa korraliku füüsilise koormuse. Tuli nii liikuda kui ka mõelda. See mäng pakkus õige meeldivaid emotsioone, kuigi ma ei kujuta ette, et sinna kõrvale ka väike naps tehakse. Oleks tahtnud seda proovida, aga paraku tuli hiljem autorooli istuda.»

«Sai ikka korralikult kütta jah,» oli Lennart mänguelamusega väga rahul. | FOTO: Sander Ilvest

Väike naps ja tõsine trenn? Tuleb välja, et padeli puhul üks ei välista teist. «Mulle see mäng vist seetõttu nii hästi sobibki, et siin on palju kirgi ja see on nii seltskondlik,» räägib Siim, täispurjes naeratus näol. Tõtt-öelda reedab noormehe miimika, et rõõm ongi tema tavapärane emotsioon, küllap sai väärt harjumust võimendatud Ameerikas elatud aastatel. Siim on varem kakskümmend aastat kõval tasemel tennist mänginud, kuid nüüd padelile pühendunud. «Padelis on lõbu osakaal suurem kui üheski teises reketispordis! Siia ei tulda üksnes trenni tegema, vaid see on seltsielu aktiivses vormis. Paarismängu käigus saab energia üles ja ühtlasi kõik jutud räägitud. Ja kui väheks jääb, on väljakute keskel baar täiendavaks suhtluseks või kaasaelamiseks.»

Padeli-karid – mis ja kus?

Iga haarava ala värvilise pealispinna all on peidus ka takistusi. Uurin, mis need padeli puhul olla võiksid. «Kui algajana väga kõvasti lööd ja rannet kasutad, võib käsi pärast valus olla – näiteks sinul võib nii juhtuda,» muigab Siim sõbralikult. Õhtul selgub, et prohvetlik ettekuulutus vastab tõele. Käsi väriseb nii, et vesi loksub pluusile ja pastakas ei püsi peos. Kuid see on pigem naljakas kui tülikas ja hommikuks ammu unustatud. Mängus erilisi ohte ei varitse, isegi palliga piki pead saades pole kõva kolakat karta.

«Alguses võib takistus olla see, et nii mängijaid kui ka reegleid on ühel platsil palju – keeruline on kõike korraga meeles pidada,» ütleb Lennart. «Hiljem võib olla keeruline seltskonda kokku ajada, vaja on ju ikkagi nelja inimest.» Mõtlen kiiresti oma sportlike sõprade peale – no seltskonna taha asi juba ei jää! Pigem näen elurõõmsa ala kaudu kohe veelgi avaramat suhtlemishorisonti avanemas.

Päris uitmõtte ajel väljakule muidugi ei satu – esmalt on vaja aeg broneerida, sõpradega kokku leppida, varustus hankida. Rocca al Mares olla tavaline, et sõpruskond lihtsalt astub uksest sisse, rendib reketid ja hakkab pihta. «Kui tennises on servimine kõige keerukam, siis padelis vastupidi kõige lihtsam asi. Nii et mäng läheb kohe lahti!» räägib Siim. «Platsil kogu aeg elu käib, tempo on üleval, see tõmbab kohe kaasa. Ja ega võistlusmoment polegi siin mängus nii tähtis kui lõbu!»

Padel pole üksnes trenn, see on seltsielu aktiivses vormis. Vasakult: Siim Tuus, loo autor, Fredi Vöörman, Lennart Ruuda. | FOTO: Sander Ilvest

MIS ON PADEL?

Mäng: Padelit hakati mängima 1969. aastal Mehhikos. Eesti ainus padelikeskus asub Rocca al Mares.

Varustus: Padelireket jääb kaalult 355 ja 385 grammi vahele, hind 20–400 eurot. Muud erivarustust tarvis pole.

Padeli põhireeglid:

Servitakse altkätt ehk põrkelt ja puusa kõrguselt või madalamalt.

Pall, mis lüüakse vastaste poolel ilma põrketa seina, on out = punktikaotus.

Pall, mis põrkub mängus pärast mahapõrget seina, on mängus kuni teise põrkeni.

Löögiks vastase poolele võib kasutada oma väljakupoole seina, aga mitte võret.

Jooned on platsil ainult servimiseks – servitakse diagonaalis asuvasse servikasti.

Servist ei tohi pall põrgata servikasti küljel asuvasse võresse, sel juhul on serv viga. Klaasi võib pall põrgata, kuid pärast seda ei tohi pall maha põrgata.

Otse õhust võib palli lüüa.

Reketiga või mis tahes kehaosaga võrgu puutumine punkti ajal on punktikaotus.

Punktilugemine ja pooltevahetus käib samamoodi nagu tennises.

Tule turniirile!

Just sel nädalalõpul, 14.–15. oktoobril toimub Eesti Padeli Liidu korraldatav esimene padeli GP, mille tulemuste põhjal selgub ka esimest korda Eesti edetabel. Pealtvaatajatele on turniir tasuta, lisainfo padeliklubi.ee. Finaal algab pühapäeval umbes kell 15.

Tagasi üles