Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Justin Petrone: metsa seenele

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Me elame maal, kus vaikimine on kuld. Vahel on raske oma tundeid peidus hoida.
  • On hea tunne tunnistada, et on midagi eesti elust, mida ma täiesti mõistan.
Justin Petrone. | FOTO: Margus Ansu

Iga päev kaotame viis minutit valgust. Natuke naksatud hommikust, tükike tõmmatud õhtu arvelt. Nagu väike kollane kala, kelle suur tume kala alla neelab, nii ma mõtlen vahel. Või nagu kahvatu nägu, mis kaob tumedasse metsa. Just niimoodi see sügis saabub. On enda sisse vaatamise aeg. Suveseiklused ja pettumused on möödas. Kevadised lootused on ammu vabaks lastud. Jäänud on vaikne, hubane enesega rahuolu. Puhkus ja rahu. Mulle meeldib see.

Mõned päevad on mõnusalt hallid ja märjad. Ja siis tulevad päevad, mil päike on nii vapper, et murrab end läbi. Taevas muutub eresiniseks, kuldsed ja punased lehed küpsevad kiirte käes. Imeline ilm mitte ainult õues pesu kuivatamiseks, vaid ka näiteks metsa seenele minekuks. Ma saan aru, miks eestlased niimoodi seenemetsade sõltlased on, see tundub mulle olevat mu uue kodumaa üks intiimsemaid ja sensuaalsemaid kogemusi. On midagi erilist olla puudest ümbritsetud, käed samblas, see rahustab ja samas ka erutab. Jumal seda teab, mitu eesti beebit niimoodi metsas tehtud on. (Ja võiks olla veel rohkem.)

Mulle meeldib ka see, kuidas tekib hasart. Kuidas silmad liiguvad, käed rabavad. Oledki saanud terve rea jälile, üks leid viib teiseni, kuni saabub murehetk: sa ei saa ju kogu metsa endaga koju kaasa viia. Tõsi, ma ei ole väga tõhus seeneline. Tunnen vaid mõnda sorti – kindla peale puravikku ja kukeseent – ja kui leian ilusa seene, siis võin seda tükiks ajaks imetlema jääda, selmet kõrvalt uusi jahtida. Kord unustasin isegi noa koju, võtsin vaid pange. Õnneks leidsin auto esmaabikarbist pisikesed käärid. «Nagu MacGyver!» ütlevad seepeale eestlased.

On hea tunne tunnistada, et on midagi eesti elust, mida ma täiesti mõistan. Väga sageli jäävad eestlased mulle müstikaks. Ma ei saa aru, miks nad tahavad nii palju vaikida või miks peab kõik juhtuma aja peale... Paljud minu ümber elavad kummalises maailmas, kus pole ebavajalikke sõnu, tundeid ja mitte ühtegi mõttetult kulutatud sekundit.

Ma saan aru, miks eestlased niimoodi seenemetsade sõltlased on, see tundub mulle olevat mu uue kodumaa üks intiimsemaid ja sensuaalsemaid kogemusi.

Saadan näiteks inimestele kirju, nad ei vasta – mitte et nad oleks mu peale pahased, vaid neile tundub, et on juba piisavalt suheldud, pole mõtet kulutada rohkem tähestikku. Siis kohtun inimesega juhuslikult tänaval, küsin: «Kas said mult kirja?», ta vastab: «Jah.» Kõik. Kujutan ette, et Eestis leidub paare, kes on armunud ja kokku kolinud ja lahku läinud sõnu kasutamata. Kuidas see täpselt võimalik on, seda ma ei tea. Võib-olla nad vaatavad teineteisele silma ja saavad sealt vastuseid.

Olen vahel mõelnud, et huvitav, kuidas saab üks eestlane aru, et teine eestlane on temast tõsiselt huvitatud. Kas ühel hommikul ilmub üks teise ukse taha, ühes käes kohver ja teise kaenla all lemmikloom? Me elame maal, kus vaikimine on kuld. Aga vahel on raske oma tundeid peidus hoida. Vulkaan võib pursata, midagi on vaja öelda!
Ühesõnaga, mis inimestevahelistesse suhetesse puutub, siis on mul sageli tunne, et ma ei saa mitte millestki aru.

Just seepärast mulle meeldibki seenele minna. Mina, mets ja ei kedagi teist. Isegi kui kohtad mõnda teist inimest, nuga käes, ei ole siin ka mitte mingisugust arusaamatust. Kuidas saaks olla valestimõistmisi sellises pühas ja toitvas paigas?

Tagasi üles