AINULT TELLIJALE

Justin Petrone: metsa seenele

  • Me elame maal, kus vaikimine on kuld. Vahel on raske oma tundeid peidus hoida.
  • On hea tunne tunnistada, et on midagi eesti elust, mida ma täiesti mõistan.

Justin Petrone.

FOTO: Margus Ansu

Iga päev kaotame viis minutit valgust. Natuke naksatud hommikust, tükike tõmmatud õhtu arvelt. Nagu väike kollane kala, kelle suur tume kala alla neelab, nii ma mõtlen vahel. Või nagu kahvatu nägu, mis kaob tumedasse metsa. Just niimoodi see sügis saabub. On enda sisse vaatamise aeg. Suveseiklused ja pettumused on möödas. Kevadised lootused on ammu vabaks lastud. Jäänud on vaikne, hubane enesega rahuolu. Puhkus ja rahu. Mulle meeldib see.

Mõned päevad on mõnusalt hallid ja märjad. Ja siis tulevad päevad, mil päike on nii vapper, et murrab end läbi. Taevas muutub eresiniseks, kuldsed ja punased lehed küpsevad kiirte käes. Imeline ilm mitte ainult õues pesu kuivatamiseks, vaid ka näiteks metsa seenele minekuks. Ma saan aru, miks eestlased niimoodi seenemetsade sõltlased on, see tundub mulle olevat mu uue kodumaa üks intiimsemaid ja sensuaalsemaid kogemusi. On midagi erilist olla puudest ümbritsetud, käed samblas, see rahustab ja samas ka erutab. Jumal seda teab, mitu eesti beebit niimoodi metsas tehtud on. (Ja võiks olla veel rohkem.)

Mulle meeldib ka see, kuidas tekib hasart. Kuidas silmad liiguvad, käed rabavad. Oledki saanud terve rea jälile, üks leid viib teiseni, kuni saabub murehetk: sa ei saa ju kogu metsa endaga koju kaasa viia. Tõsi, ma ei ole väga tõhus seeneline. Tunnen vaid mõnda sorti – kindla peale puravikku ja kukeseent – ja kui leian ilusa seene, siis võin seda tükiks ajaks imetlema jääda, selmet kõrvalt uusi jahtida. Kord unustasin isegi noa koju, võtsin vaid pange. Õnneks leidsin auto esmaabikarbist pisikesed käärid. «Nagu MacGyver!» ütlevad seepeale eestlased.

Edasi lugemiseks:

Oled juba tellija? LOGI SISSE või SEO LEHE TELLIMUS

Tagasi üles