Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

SEIKLUSVIDEO: Mida näeb Rummu karjääris vee all?

Sukeldumine avab täiesti uue maailma!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Veealune video: sukeldu koos meiega Rummu karjääri varemete kohale.
  • Palju kaalub akvalang? Miks sukeldumine on parim stressimaandaja? Loe ja tead!

Rummu karjäär on kuulus üle terve Euroopa, kuid põnevaim osa sellest peitub vee all. Kuidas kuivamaa inimene seda kõike näha saaks? Loomulikult sukeldudes! Arter hüppas vette tundmatus kohas ja avastas, et elu vee all on palju põnevam kui maa peal.

Sukeldumine tundub kõrvalt vaadates üsna riskantse ettevõtmisena. Juba tõsiasi, et inimene ei saa vee all hingata, lööb mõnelgi paanikanupu punaseks… Kuid uudishimu jääb siiski peale. Mõelda vaid, veega on kaetud tervelt 70 protsenti maailmast ja niisama kuival maal koperdades jääks see kõik ju avastamata! Otsime ruttu hea instruktori ja karsumm vee alla.

Soojemat vett oodata ei tule meile pähegi. Lähenemas on ülemaailmne sukeldujate suursündmus Divers Night, mis sel aastal tipneb ühise vee alla laskumisega 4. novembril, ja kui kevade poole avavetes veealune elu käima läheb, oleks hea juba oskajate liigasse kuuluda. «Kursustel osalejad eeldavad vahel, et kõik tuleb sõrmenipsust, aga päriselt nii see ei käi,» räägib Eesti sukeldujate klubi instruktor Terje Meos. «Neid, kes vee all kohe ise ujuma hakkavad, on sajast üks. Aga igaüks, kes tahab, õpib hõljuma – see võtab lihtsalt veidi aega.»

Sukeldumisbuss on nagu tubli tank, mis murrab läbi ka kõigist takistustest teel. Vasakult: Kristina Herodes, Terje Meos ja sukeldumisfänn Katrin Lepp. | FOTO: Eero Vabamägi

Rummu karjääri juurde viiv tee on hullem kui kuumaastik, auto rappub aukudes hirmuäratava kolinaga. Aga Terje tankisarnane sukeldumisbuss murrab igalt poolt raginal läbi. Seiklus läheb lahti esimesest sekundist. Tunnen juba, kuidas tuju tõuseb ja adrenaliin peale tulvab, sest on ometi äraütlemata lahe teha midagi sellist, mida pole kunagi varem proovinud!

Kalad ujuvad sõna otseses mõttes näkku, kogu parvega. Mulle tundub, et neil on veidrat veealust kolli sama huvitav uudistada kui minul neid.
Sukeldumine Rummu karjääris. Vasakul instruktor Terje Meos, paremal esmasukeldujast seiklusajakirjanik Kristina Herodes | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

«Sa ei karda üldse või?» nöökab Terje oma mõnusal käredal häälel, kui kahte kalipsot ülestikku selga sikutan. «Ma olen siin näinud ikka igasugu hirme! Kardetakse vee alla minna, pead vette panna, vees hingata, mõni kardab külma. Pime ja jube! Aga nii kui pea vette pistavad, avastavad, mis imeline maailm seal on. Ja välja tulles on silmis õnne ja naudingu pilk.»

Terje on täpselt selline inimene, kes sisendab kohe usaldust. Konkreetne ja otsekohene, ei tulista tühikaalus kiidusõnu, vaid teeb asjad klaariks ja vajadusel kutsub ka korrale. Ma ei oska midagi oodata ega arvata, nii võtan lihtsalt tema energia üle. Inimene mu kõrval tõepoolest tunneb asja. Terje on üle 4000 korra vee all käinud ja 800 inimest sukelduma õpetanud. Ise on ta ala tulihingeline fänn ja mulistada päevad läbi vetesügavustes, balloon seljas, on tema unistuste töö.

Akvalang kaalub tubli 30kg, kuid vee all seda tunda ei ole. | FOTO: Eero Vabamägi

Appi, kui raske on paks olla!

Inimesel teadagi lõpuseid pole, nii eelneb vee alla laskumisele hulk ettevalmistusi. Kostüüm seljas, on aeg abivahendid külge kruvida. Esmalt läheb metallkolakatega rihm ümber talje. «Suurem osa inimkonnast on positiivselt ujuvad, mis tähendab, et inimene püsib lihtsalt vee peal. Raskusvöö sõltub inimese kaalust, ülikonna paksusest ja vee soolasusest. Eestis me arvestame nii: kehakaal jagatud kümnega pluss kaks kilo.» Kuid see on alles avalöök. Istun sukeldumisbussi äärel ja vinnan selga akvalangi, mis koosneb balloonist, ujuvuse kontrolli vestist ja regulaatorist. Püüan end püsti vinnata, aga oh sa juudas, kui raske kogu see kupatus on! Kogu elu samas kaalus inimesena pole mul aimugi, kui palju lisakilod liikumisvõimet vähendavad. Mõtlen aupaklikult kõigile paksudele – nad peavad kahtlemata heas vormis olema, et jaksaks oma keret ringi vedada.

«Kolmkümmend kilo tugevalt,» kommenteerib Terje varustuse kaalu. Arvutan ruttu – ligi 90 kilo, huh, korralik koorem. Pole ime, et jalg all tudiseb ja püsti püsiminegi juba treeninguna tundub. «Aga vee all sa seda ei tunnegi, liugled nagu udusulg!»

Õnneks kulgeb tee veepiirini allamäge ja vees pole sukeldumisvarustusel tõesti enam mingit kaalu. «Prillide sisse tuleb sülitada ja siis vees puhtaks loputada,» teatab Terje. «See on tavaline aluselise-happelise keskkonna reaktsioon, mis võtab udu ära – töötab alati!» Ees ootab kõige tõsisema takistuse ületamine ehk kohanemine vee all hingamisega.

Uut infot tuleb nii palju, et millelegi muule mul aega mõelda ei ole. «Peamine on enesekontroll, tuleb jääda hästi rahulikuks. Hobisukeldumine põhinebki õigel hingamisrütmil,» selgitab Terje. «Ainult ära sa nii palju nüüd naera, vee all naeratada ei saa!» Otsik suhu ja pea vee alla. Ossa raks – minu kollased lestad tunduvad otse nina all olevat. Kui lahe! Jään neid vaimustunult jõllitama ja hingamine läheb justkui kogemata rööpasse. Mullijuga tõuseb välja hingates veepinnale, see on ka päris vahva vaatepilt ja heli. Mulle meeldib, tahan juba allapoole minna! Pead veest välja tõstes näitab instruktor veel ette tähtsad käemärgid, sest vee all rääkida ei saa. Ülespidi pöial ei tähenda veealuses keeles sugugi seda, et asjad on parimas korras. See märgib hoopis – tahan üles! Kõik korras öeldakse vee all pöialt ja nimetissõrme O-ks ühendava OK-märgi abil.

«Väga tähtis on tasakaalustamine – seda tehakse läbi kinnise nina puhudes. Kõrvad teevad krõksu või vile, kuidas kellelgi,» räägib instruktor. «Vee alla minnes rõhk kasvab ja tekib valuaisting, kui suure hooga kohe sügavale minna. See on loomulik reaktsioon. Ma ise tasakaalustan ka esimesel kümnel meetril pea iga poole meetri tagant.» Vee all mulistades selgub, et tasakaalustamise trikist ma päris hästi veel aru ei saa. Midagi seal maski ninast kinni hoides pusserdan ja kõrvad ragisevad rõõmsalt kaasa. No vahet pole, et ma ei tea, mida teen – igatahes see toimib.

Veealused avastused. | FOTO: Eesti sukeldujate klubi

Maagilised vaated ja müstilised müürid

Õige pea hakkab veealune muinasjutt lahti rulluma. Kõik tundub nii teistmoodi! Lagunenud vanglamüürid, laternad ja okastraadid näivad nii ligidal, et tahaks neid käega puudutada. Tegelikult on minu ja varemete vahel mitmed meetrid vetesügavusi. Kalad ujuvad sõna otseses mõttes näkku, kogu parvega. Mulle tundub, et neil on veidrat veealust kolli sama huvitav uudistada kui minul neid. Karjääri põhja peidetud vangla mõjub nagu mingi apokalüptiline linn, kus aeg on peatunud ning vesi võimust võtnud. Ma olen täiesti lummatud. Ja tõesti, hirm ei tule pähegi, siin on lihtsalt nii palju teisi, kordades kirkamaid emotsioone!

Täna pole päikesekiiri, mis läbi veepinna kiirtevihke maaliks, kuid valgust on piisavalt ja nähtavus hea. Kogu maailm on roheline ja kõigest seninähtust täiesti erinev. Pärast müüride kohal kulgemist jõuame puulatvadesse. Otse minu kõhu all on kõige kummalisem mets, mida ette saaks kujutada. Raagus puud, sammal seljas, kalad okste vahel. Sukeldume puude vahele, see mets on korraga väga surnud ja väga elus. Olen nii õnnelik, et olen siinsamas vee all ja seda kõike näha saan!

Korraga tunnen, kuidas hakkan tõusma, ja vups! olengi veepinnal. See oli küll ootamatu. Esimene mõte on: oi kui kahju, et juba läbi. Teeme veel ühe tiiru! Aga Terje sikutab juba maski eest. «Sa olid erakordselt rahulik,» ütleb ta tunnustavalt. «Kõvasti üle keskmise. Kehaasend hea ja jalgu liigutasid õigesti. Ei ujunud jalgratast – pole vaja seal vee all lestadega vändata ega kätega sipelda.» Naerame mõlemad südamest. No ei saa salata – veepealsel elul on samuti omad plussid, saab segamatult naerda! Vee all on sul ju lont suus, pole sellist võimalustki.

«Sa elasid asjasse sisse, vaatasid ringi ja hingasid väga rahulikult – see näitab kohe, et inimesel ei ole hirmu. Mõni tuleb ja kardab vett, lainet, laeva, kalu ja kõike muud. Igast 25st hurraaga kohaletulijast on ikka üks selline, kes näo vettepanekust kaugemale ei lähe, ei saagi oma hirmust üle. Siis ma mõtlen küll, et miks ta üldse tahab sinna vette ronida.»

Sukeldumisinstruktor Terje Meos. | FOTO: Eesti sukeldujate klubi

Nauding, mitte sport

Veest välja ronides püsib mul suu kõrvuni, ilma et ma seda ise tähelegi paneks. Kas mul oli enne vee alla minekut mingeid stresse ja muremõtteid ka peas? Kes seda enam mäletab, nüüd on igatahes plats puhas ja meel kerge. «Sukeldumine ongi super hea stressileevendaja,» teab Terje oma pikaajalisest kogemusest öelda. «Väga rahustav, mõtted lülitab täielikult välja. Sa ei saa siin ju kõrvaliste asjadega tegeleda! Lihtsalt oled, hõljud hetkes, hingad. Vee all tekib lendamise tunne – saad liuelda sügava põhja kohal, ilma selleta et kukkumise hirmu tunneks. Minu jaoks on see nagu meditatsioon.»

Kehal on tunne, nagu oleks korraliku trenni selja taha jätnud, kõik lihased surisevad mõnusalt. Kuulen, et ka sellel on tõepõhi all – sukeldumine põletab sama palju kaloreid kui tempokas jooks. «Me liigume 800 korda tihedamas keskkonnas kui õhk, see on väga hea trenni eest! Ja mis eriti positiivne – ka ülekaal pole siin piiranguks. Alates kümnest eluaastast kuni pensionärideni, kõik võivad veealust maailma avastama minna. Saavad hea vormi ja vastupidavuse, nii et ei pane tähelegi.» Terje sõnul on Eesti sukeldujate seltskond väga kirju ja lustlik kamp. Kuigi vee all oled oma mõtetega üksi, on kaldal tore muljeid vahetada, reise plaanida, lõkke ääres istuda ja nalja visata!

Sukeldumine muutub aina populaarsemaks, kuid kus rohkem harrastajaid, seal ka rohkem õnnetusi. Teadmatus on suurim hirmu külvaja ja kuivalt maalt kõõritades on kerge alast liialt ohtlikku pilti maalida. «Sukeldumine on ohutu seni, kuni sa teed asju korralikult, oled rahulik ja ei valeta oma tervisliku seisundi kohta,» teatab Terje. «Üksi kunagi vee alla ei minda ning igale poole pole vaja ronida – statistika näitab, et hobisukeldujatega juhtub õnnetusi siiski haruharva.» On olemas ka solo diver'id ja tehnilised sukeldujad, kes lausa 40 meetri sügavusel käivad, kuid nende litsentsile on palju karmimad nõudmised, igapäevast sukeldumisseltskonda see ei puuduta. Eestis saab teha endale PADI OWD litsentsi, mis kehtib igal pool maailmas ja lubab laskuda 18 meetri sügavusele. Tunnen selgelt, et olen nakkuse külge saanud. Snorgeldamine veepiiril pole midagi võrreldes vabadusega mööda veealuseid avarusi ringi liuelda ja minna sinna, kuhu ise tahad. Mind enam veendunud kuivamaalaste paati üle tulema ei meelita, sest nüüd ma juba tean – vee all peitub liiga palju põnevat ja ilusat.

«See on täiesti teine universum! Sa lülitad end absoluutselt sellest maailmast välja – vaikus, rahu, kuuled ainult oma mulle. Olla iseenda mõtetega ja omaenda maailmaga – see on fantastiline!»

Konna elul pole häda midagi! | FOTO: Eero Vabamägi / Postimees

Kuidas saada sukeldujaks?

Sukeldumine on hobi, mille turvalise harrastamise aluseks on PADI OWD litsents. See kehtib üle maailma, lubab laskuda kuni 18 m sügavusele ja tõestab, et inimene on läbinud kursused, tunneb tehnikat ja vajalikke ohutusnõudeid. Kursusse kuulub teooria basseinis ja neli avaveetundi.

Alaga tutvumiseks sobib proovisukeldumine. Kursuse saab läbida Eesti sukeldujate klubis sukeldujad.ee.

Diversnight 4. novembri õhtul

Diversnight on rahvusvaheline sukeldumise suursündmus, mida korraldatakse Põhjamaades juba aastaid. Ühine sukeldumine sai alguse Norrast ning toimub igal aastal novembri esimesel laupäeval. Eesti seltskond koguneb Rummu karjääri soojakutele viivas kohas kell 18.30, vees peavad kõik sukeldujad olema 20.17. Kellaaeg on kõikides maades üks. Vette minemiseks peab olema AOWD litsents, varustuse rent on tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine info@sukeldujad.ee.

Kaldale kaasa elama võivad kõik tulla. Peale sukeldumist on traditsiooniks saanud ühine kuuma tee joomine ja pirukate söömine.

Tagasi üles