Lugeja koristamisest: mees kipub ikka kõrvale hiilima

Dagmar Lamp
, Sõbranna.ee juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Täna loosime välja Samsungi robottolmuimeja, kuid enne seda veel mõned meie lugejate lood sellest, kuidas nemad koristavad.

Aimi: «Elan korteris, kus sai hiljuti kapitaalremont tehtud. Kahjuks ei saanud uuenduse käigus mujal elada. Koristama pidi iga päev. Kõik see tolm ja muu sodi. Õudus kuubis. Nüüd, kui remont lõpetatud, tundub koristamine lihtsana. Tõmbad lapiga siit-sealt kergelt üle, lihtne. Eriti, kui kuu aega tagasi tähendas koristamine suuri prügikotte, mis täitusid nõiaväel.»

Helju: «Meie peres on koristamisega nagu on. Vahel on erimeelsusi, sest leian, et igaüks peaks enda järelt koristama. Tolmu ja muud sodi koguneb niisamagi. Kaarti ei tõmba ja münti ei viska, et välja selgitada, kes koristab. Lastega on lihtne, kui ei korista, siis taskuraha ei saa. Abikaasa ja koeraga on juba raskem. Esimene üritab tihti kõrvale hiilida. Aga heastamiseks niidab ta muru või on muud moodi kasulik.

Leian, et ei tohi halba eeskuju näidata, vastasel juhul ei tohiks ka teistelt koristamist nõuda.

Hea nipp on see, kui elamise üldpilt on puhas ja korralik. Siis ei teki käega löömise tunnet, et las olla ega hullemaks ei lähe. Kas või selleks, et ootamatute külaliste tulekul jääks korralik mulje.

Üks suurimaid väljakutseid on vabaneda koerakarvadest. Karvad nagu liimuvad vaibale ja tekstiilmööblile. Siiani on parimaks lahenduseks olnud korrapärane koera kammimine. Osad kohevad vaibad sai samuti välja vahetada madalamakarvaliste vastu.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles