Teadupärast kehtis Hiinas pikalt ühe lapse poliitika ning neid lapsi hakati nimetama kui isekate ja ärahellitatud laste generatsiooniks. Nüüdseks on selgunud, et paraku vastab väide, et üksikud lapsed on ärahellitatud, suuresti tõele.
Mis asi on ühe lapse sündroom?
29. september 2017, 17:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringud kinnitavad, et õdede ja vedade puudumine muudab lapse tõesti isekamaks, vähem suhtlusaltiks ja enesekesksemaks, kirjutab Business Insider.
Mõned teadlased toovad aga välja, et üksikud lapsed on jällegi edukamad koolis ja neil on kõrgem enesehinnang. Seega ainsa lapsena olemisel on ka mõned plussid. Samas teised uuringud näitavad jälle vastupidist.
Arieli ülikoolis Isrealis tehtud teadustööd aga väidavad, et ongi olemas selline asi nagu «ühe lapse sündroom.» Eriti varases eas, on teised sugulased lapse arengu kohapealt väga olulised. Näiteks vennad või õed näitavad eeskuju ning etendavad võimalikke valikuid ja suhtemustreid elus.
Lapsed, kellel on õed või vennad, tajuvad palju paremini omanikutunnet. Kui ikka öeldakse, et seda mänguasja ei tohi võtta, sest see kuulub kellelegi teisele, siis laps saab juba varakult paremini aru inimsuhete toimimisest. Või näiteks kui tehakse midagi järjekorras, siis laps oodates oma järge tajub, et elukorralduses toimivad piirangud ja reeglid.
Teadustöö kinnitab, et selliseid sotsiaalsete suhte olukordi on üksikutel lastel vähem, mis jällegi paneb nad kehvemasse seisu. Üksikutel lastel on raskem aru saada jagamisest, interaktsioonist ja sotsiaalsetest reeglitest. Seda on muidugi võimalik asendada sellega, et lasta lapsel suhelda ja mängida teiste omavanustega.
Üks uuring paljastab ka, et üksikute laste asju struktuur on veidi teine ehk üksikud lapsed on küll üldiselt loomingulisemad aga vähem võimekad ühiste arusaamade mõistmisel.
Üksiku lapse sündroom väljendub ka selles, kui vanemad näiteks lahutavad ja laps jääb veel enam üksi. Kui aga oleks sellel lapsel vend või õde, siis see vähendaks tunduvalt lapse emotsionaalset stressi, mis tuleneb vanemate elumuutusest. Seetõttu on väga oluline, et üksikul lapsel oleks oma sotsiaalne võrgustik, mille kaudu ta saab asendada vendade või õdede puudumist.