Aarne Leisalu: võrdne palk on turumajanduses võimatu

, Ettevõtluskonsultant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Leisalu
Aarne Leisalu Foto: Erakogu

Ettevõtluskonsultant Aarne Leisalu leiab, et naiste väiksem palk sama töö eest on paratamatu, kuna naistel on füüsiliste iseärasuste tõttu tööandja silmis suurem riskitegur, ja seda seadustega reguleerida oleks rumalus.
 

Mehele-naisele, noorele-vanale, puudega-tervele, kogenule-kogenematule ... sama töö eest sama palk? Tõepoolest! Äärmiselt tore ja humaanne printsiip. Kinnitame seda veel seadusega ja ongi paradiis kehtestatud.
Püüdmata millegagi vähendada selle humaanse printsiibi tähtsust, peab ütlema, et reaalses elus pole asjad siiski nii lihtsad.

Töötaja «hind»

Turumajanduses, millise tee oleme ühiskondliku kokkuleppega valinud, määrab teatavasti kauba hinna selle tarbimisväärtus, kvaliteet, vastupidavus, kestvus, kasutusperspektiiv, riskid, sobivus äriskeemi jms. Inetu küll teatada, aga samasugused parameetrid määravad ka tööjõu hinna tööturul.

Sama töö eest võrdse palga nõue on igati põhjendatud tööde puhul, milles põhiliseks teguriks on vaid tööjõu hind. Need on kvalifikatsiooni, olulist ettevalmistust, teadmisi, töösse pikaajalist sisseelamist ning meeskonnatööd jms mittenõudvad tööd.

Mida laialdasemaid vahendeid kasutab ühiskond ja tööandja töötajate väljaõpetamiseks ning tööprotsessi kaasamiseks, mida rohkem sõltub tööprotsessi edukus sellest konkreetsest töötajast, seda rohkem hakkavad tööjõuturul tema hinda määrama muud tegurid kui otsese konkreetse tööülesande täitmise eest saadav töötasu. Ning peamine nendest on töötajaga seotud risk.

Võib öelda, et tööandja maksab rohkem nendele töötajatele, kellel tema arvates on tema ettevõtte suhtes vähem  riske, st töötajale, kellelt ta loodab suuremat pikaajalist panust ettevõtte hüvanguks.

Loomulikult loob ta siis ka nendele töötajatele põhjalikuma motivaatorite süsteemi. Nii nagu väärtpaberite hinnad aktsiaturul, ei kajasta ka siin töötajale makstav töötasu ja muud motivaatorid mitte enam otseselt tasu töö eest, vaid suures ulatuses nn perspektiivitasu ehk ootus- ja lootustasu.

Töötaja riskide hindamine

Analoogne olukord on ju ka kindlustus- või pangandustoodete müügil. Millegipärast ei nõua me keegi võrdset kindlustusmakset sama kasutusväärtusega puit- ja kivielamule. Lepime ka sellega, et erinevate tagatiste korral on meie pangalaenu intressid erinevad, ehkki äriplaan on igati paljulubav.

Miks toimetatakse riskirohketel turgudel märgatavalt kõrgema kasumiootusega kui stabiilsetel turgudel, ehkki müüdavad kaubad on täpselt samad?

Mingitki kvalifikatsiooni, sisseelamist ja töövahendeid nõudvate tööde tegemiseks palgatud erinevate töötajate töötasu on erinev nendega seotud riskide ja ootuste erinevuse tõttu. Ja mitte selle tõttu, et tööandja ilmtingimata soovib diskrimineerida naist mehe, noort vana, kogenut kogenematu suhtes.

Paraku on riskide hindamise aluseks ühiskonnas välja kujunenud üldised tõekspidamised, käitumismallid, aga ka ettevõtja-juhi isiklikud kogemused ja hoiakud. Ka pangas või kindlustusseltsis hinnatakse kliendi riske ikkagi nendesamade väljakujunenud keskmiste kriteeriumite järgi ning enamikul juhtudel on konkreetse isiku omadustel küllalt väike kaal. Meeldib see meile või mitte. Ning on igati ­õige, et ühiskond peab tegema läbi pika arengu selliste arusaamade muutuse teel.

Iseküsimus on see, et naine, kellel oma füüsiliste iseärasuste tõttu on tööandja silmis kõrgem riskitegur, peaks saama väärilist palka (või lisatasu) laste kasvatamise ja ka kodutöö eest. Tekiks juurde üks dimensioon nn naiskarjääris ning ülalmainitud vaidlused (ja ka feminism) kaotaks kiiresti pinna jalge alt.

Ning kindlasti on nende tegevuste puhul vähegi normaalse motivaatorite süsteemi kehtides meeste šansid võrdset töötasu saada äärmiselt väikesed. Oluline polegi, et lapsi kasvatavad vanemad, vaid et sellega tegeletaks. Oluline on, et igaüks saab oma töö ühiskondlikule väärtusele ja riskitasemele vastavat palka.  

Samas on ka hulk valdkondi, kus mehele sama töö eest naisega võrdset palka nõuda on  absurd, sest turg nõuab lihtsalt teistsugust giidi, teenindajat, missi ... meeldib see meile või mitte. Töötajana ei meeldi, aga olles ise teenindatava rollis, eeldame ja nõuame just meile harjumuspärast. Ja kui ei saa, siis asume teise äriettevõtte kliendiks.

Lihtsalt vastava turu iseloom on selline ja tahtes edukas olla, tuleb selle turu nõuetele vastu tulla. See suhtumine on väga vaevaline muutuma, ehkki just sellega peaks ühiskond direktiivse reguleerimise asemel tegelema.

Võrdne tasu seaduse jõuga?

Aga kui oleme kehtestanud printsiibi «võrdse töö eest võrdne tasu» seaduse jõuga? Äriprotsessid paraku ei allu eriti hästi direktiivsele reguleerimisele. Tulemus oleks vaid see, et suurema riskitasemega töötajad surutakse tööprotsessist välja või paneb rangelt seadust järgiv firma oma uksed lihtsalt kinni.

Ja võibki juhtuda analoogne situatsioon Jaapaniga, kus mehele läinud naiste tööprotsessis hakkab kohe ilmnema hulgaliselt «puudusi» – peamiselt sellepärast, et töötajast enne lahti ei saada, kui tuleb talle lapsehooldustasu maksma hakata. Sellele lisanduks nagunii veel uue töötaja otsimise ja tööprotsessi kaasamise kulud. Ning seda üldsegi mitte tööandja ebahumaansusest või pahatahtlikkusest, vaid olelusvõitlusest turul püsimise eest.

Analoogseid näiteid «targast» seadusandjast ja «rumalatest» majandustegelastest leiab küllaga ka mujalt. Ning lõppude lõpuks maksab töötaja need seadusandja tekitatud pidurid oma elatustaseme alanemisega või maksude kaudu kinni nagunii. Ehk oleks targem kehtestada loodus- ja äriseadustele paremini vastav tasakaalustatud minimaalne regulatsioon, mitte tekitada ebakõlasid ja siis neid abisüsteemide ja uute regulatsioonidega kinni mätsida?  

Iseküsimus on sellise seaduse kehtestamise ja kontrolli kulud ehk kui palju sellise humaanse printsiibi kehtestamine ühiskonnale maksma läheb, meie keskmist elatustaset alandab ning kontrollijate ja kehtestajate oma tõstab. Siiski ei tohiks unustada, et enne tuleb midagi toota, kui seda sotsiaalse õiguse kehtestamise ja humaansuse nimel kulutama hakata.   

Ülalmainitud printsiibi jõuga rakendamine surub probleemi vaid põranda alla ning vaateväljast eemale, tekitades suuremaid probleeme mujal ja teisel ajal. Selline on juba kord probleemidest ja protsessidest mööda vaatamise olemus ja tulemus. Või soovime vaid formaalset seadusandlikku deklaratsiooni? Sellisele libedale jääle ei tohiks tänapäevane, avatuse ja edukuse poole püüdlev ühiskond minna.

Seega, vaatamata kõikvõimalikele humaansetele taotlustele ei maksaks turuprotsesse reguleerida nendesse ja nende järelmitesse süvenemata ning kvalifitseerimata töö lähtekohast. Oma rumaluse (või poliitikute) rumaluse eest tuleb ikka endal (või siis ühiskonnal) kunagi maksta.

Ja tavaliselt on tulevikumaksed rumaluse eest määratult kõrgemad praegustest kulutustest selle tegemata jätmiseks või läbimõeldud teostamiseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles