Polümarmastaja kolumn: kas anname armukestele peksa?

FOTO: PantherMedia / Scanpix

Esimene küsimus, mis minu mittemonogaamsest suhtest kuuldes inimestele pähe kerkib on see: kuidas ma suudan mitte olla armukade? Mul on sellele keeruline vastata. Mõned inimesed lihtsalt tunnevad armukadedust rohkem kui teised ning mina tunnen seda pigem vähe. Seega samal ajal, kui minu elukaaslane tõttas oma teisele tüdrukule appi (tööalane ootamatu olukord), istusin mina arvuti taga ja otsisin üle virtuaalsilla kõike mis võimalik armukadeduse kohta.

Leidsin, et monogaamsetel inimestel tundub olevat arvamus, et armukadedus käib käsikäes armastusega. Mõelge kõigi nende mängude peale, kus kellelegi teisele tähelepanu pööramisega üritame oma kaaslast armukadedaks teha, et ta siis tuleks ja kinnitaks: jah, tahan sind, just sind. Kui loodetud afekti, viha, kaklust ja leppimisseksi ei järgne, siis oleme kindlad, et tunded puuduvad. Kui armukadedust poleks olemas, ei eksisteeriks ka suurt osa romantilistest romaanidest. Aga miks?

Armukadedus ei ole isoleeritav tunne, vaid spekter mitmetest eri emotsioonidest. See on kadedus, see on hirm, see on iha, see on üksindustunne, see on usaldamatus, see on palju muud, mistõttu on armukadedusega toime tulemine keerulisem kui lihtsakoelisemate emotsioonidega. Seega on armukadeduse põhjusteni jõudmistest ja iseenda negatiivsete mõtetega tegelemisest lihtsam vältida kõiki olukordi, kus armukadedus võiks tekkida. Truudus on juhuse puudus, eks, ja kui pole inimest, pole ka probleemi. Paneme partneri liikuma marsuudil kodu ja töö ja siis saame olla julged, et kedagi ei teki. Ei, oota - internet. Noh, tuleb tutvumissaidid lihtsalt ära keelata ja pornolehtedele parental control peale panna. Ehk siis endaga tegelemise asemel hakkame piirama teisi.

Parem oleks oma hirmudele silma vaadata ja küsida, mida me siis tegelikult kardame? Suguhaigusi? Seda, et peame lapsed üksi üles kasvatama? Olukorda, kus me ei tea, kus partner on ja oleme tema pärast mures? Tavaliselt on armukadedusesööstul mingi tuvastatav põhjus, moodsas keeles trigger. Mõnikord on need lihtsad ja selged («mina tegin kella seitsmeks söögi valmis, nüüd on kell kaheksa ja tema ei võta telefoni, raudselt kepib kuskil») ja mõnikord tuleb tungida natuke sügavamale, näiteks selleni, et rasketel perioodidel ootame oma kaaslaselt rohkem toetust, mida tihti verbaliseeridagi ei suuda. Mõnikord on meil kompleksid enda suhtes («sel teisel on raudselt kenamad põsesarnad!»). Mõnikord kardame, et partner kulutab ühisteks ostudeks mõeldud raha kellelegi teistele kinkide tegemiseks.

Kui hirmud ja ebakindlused on tuvastatud, saab nendega tegelema hakata. Iga suhte, ka mittemonogaamse, peamiseks tingimuseks on see, et suhe peab olema avatud, usalduslik ja kõik suhte osapooled peavad end tundma väärtustatuna. Seega tuleb julgelt välja öelda, kui partneri käitumised ja käimised sinus ebamugavust põhjustavad ja leida ressursid nendega toime tulemiseks. Ehk siis armukadedus on olemas ka mittemonogaamsetes suhtes ja ilmselt ei kao sealt kuskile, küsimus on selles, kas me anname «armukesele» peksa või katsume olukorra lahendada väärikalt ja partneriga koos.

Tagasi üles