Samsungi lugejamängu raames kirjutab meile lugeja Alina oma pere koristamistavadest ja ütleb, et neil on koristamisega vedanud.
Lugeja: kui mina õhinal suurpuhastus plaanin, teatab peika tavaliselt, et ta peab sel ajal Hiina komandeeringusse sõitma!
21. september 2017, 17:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma olin umbes viieaastane, õpetas ema mulle (mitte, et ta seda juba varem poleks teinud), kuidas enda järel ning enda tuba tuleb koristada. Mulle see mõte ei meeldinud ning ema üritas kavalusega.
Ema: «Kui sa tube ei korista, siis sa suurena mehele ei saa.»
Mina: «Ma võtan endale koristaja.»
Ema: «Aga kui mehel pole nii palju raha, et koristajale maksta?»
Mina: «Siis ma võtan uue mehe.»
Tegelikult mõtles mu küllalt noor peake juba siis, et pole üldse loogiline, et just mees peaks koristajale maksma, kuid see on teine teema. Kindlasti tundus minu jaoks aga ebaõiglane, et koristamine on just «naiste töö». Mul oli vahepeal isegi kahju, et ma tüdruk olin, sest «meeste tööd» olid palju lahedamad – nad sõitsid autodega ning said ehitada ja remontida, pärast seda oli neil lubatud rahulikult diivanil puhata. Naiste tööd olid nii tüütud, igavad ja lõppematud – koristamine, söögi tegemine ning pärast seda uuesti koristamine, katkematu ring. Keegi ei tunnustanud naisi selliste tegevuste eest, kuid näiteks aia ehitus oli saavutus ning selle eest tuli mehi kiita. Koristamine ja söögi tegemine tundusid olevat naistele igapäevased kohustuslikud tegevused, mille tegemine oli nende jaoks loomulik. Ma mõtlesin, et ma ei hakka kunagi koristama.
Nakatusin siiski koristushaigusega vist vereliini pidi ning vanuse kasvamisega on sümptomid süvenenud. Enne külaliste tulekut on minu jaoks elementaarne paar tundi koristada. Esmaspäeva alustamine ilma pühapäevase suurpuhastuseta tundub vale ning rikub nädala alguse ära, sest «ma pole selleks valmis». Viimaseks sünnipäevaks soovisin peikalt uut ja võimsamat tolmuimejat. Vahel mõtlen juba nädala sees õhinaga, et «täna õhtul koristan korteri ära». Asi polegi nii väga selles, et mulle koristada meeldiks, ma naudin seda tunnet, mis tekib pärast koristamist. Tunne, et ma olen hea ja tubli inimene, et ma kontrollin oma elu ning mu peikal on niivõrd vedanud, et ta nii täiusliku pruudi sai. Mõni psühholoog tahaks mulle siinkohal vist mõne diagnoosi panna.
Tegelikult on ka minul vedanud, et ma sellise peika sain, sest meie koristamisharjumused on nii erinevad, et tõepoolest täiendavad teineteist. Minule meeldivad suurpuhastused. Kolm-neli tundi põhjalikku koristamist, kus võib vahel teha näiteks 45-minutilise peatuse, et põhjalikult hambaharja puhastada. Aga igapäevasteks pisikoristusteks ma olen liiga laisk. Joon teed ning tass jääb kapi peale. Panen pesu kuivama ning sealt läheb ta otse selga, liigset vahepeatust kapis tegemata. Pole õudsemat ajaraiskamist kui nõude pesemine pärast hommikusööki. Aga peika mõistus töötab teistmoodi (ma siinkohal ei taha kuidagi rõhuda sugudevahelistele erinevustele, see on lihtsalt meil nii). Tema arvab, et asju saab jooksvalt korras hoida ning igapäevane paariminutiline koristamine on kõige efektiivsem. Kui mina aga õhinas suurpuhastust planeerin, teatab ta tavaliselt, et tal on vaja Hiina komandeeringusse sõita. Aga mis mul sellest, sest koos suurpuhastust tehes saab mu saavutusvajadus palju vähem rahuldatud. Mingu Hiina! Tegelikult läheb nagunii kalale.
Ma arvan, et kodurahu eelduseks ongi vaja kodutöösse ühtset (mitte soorollipõhist) panustamist. Nii et kumbki ei tunne, et on petta saanud. Pigem on mõlemal tunne, et neil on täiega vedanud.
Rohkem mõtteid oma elu korrastamise teemal saab lugeda minu blogist www.maapealonparadiis.blogspot.com.