/nginx/o/2017/09/21/7123019t1h9497.jpg)
Aastatel 1946-1997 ilmunud ülipopulaarne ajakiri «Noorus» oli mitmes vallas suunanäitajaks. Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga raamatusse «Nooruse lugu» kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994. Avaldame siinkohal katkendi raamatust.
Nautige seksi rõõmsalt ja turvaliselt!
Tervishoiuteemadest tekitasid minu kümne tööaasta jooksul kõige rohkem kära lood AIDSist ja turvaseksist.
Seksist olime kirjutanud nii 1985. aastal, kui ilmus ühelt armeenia arstist ajakirjanikult ja kirjanikult tõlgitud «Avalik kiri abielueelikutele», kui ka mitmel korral järgmisel aastal (läbi mitme numbri ilmus Vladimir Levi «Vestlusi intiimkasvatusest» Jüri Ojamaa tõlkes; günekoloog Silvia Kaldma «Pole tarvis alustada seksist» kujutas endast nõuandeid neidudele abielueelsete seksuaalsuhete asjus; Maris Makko lugu sünnitamisest «Kuidas sind küll hoida» täiendasid väga head fotod Jüri Vendelinilt ja Viktor Rudkolt jt).
Samuti avaldasime järjejutuna katkendeid Juri Rjurikovi «Tunderaamatust», mis oli pühendatud armastusele. Rjurikov oli Nooruse lugejatele juba ammu hea tuttav. Tema väga populaarne raamat «Kolm kiindumust. Armastuse minevik, tänapäev ja tulevik» ilmus eesti keeles Nooruses juba 1973. aastal ja alles seejärel kolm aastat hiljem eraldi raamatuna. Lisaks ilmus talt aastate vältel Nooruses rohkesti artikleid ja kirjutistesarju abielu psüühikas toimunud muudatustest, seksuaalkultuuri alustest, inimeste vastastikusest sobivusest jne.
Sotsioloog Arvo Kuddo kirjutas 1986. aastal läbi mitme numbri perekonnasuhetest. Lugeja sai teada, et viiendik kõigist emadest on Eestis vallalised (ligi 5000 last sündis aastas väljaspool abielu). Lahutumus oli suur, kõige ohtlikumateks osutusid 3.–4. abieluaasta – arvatavasti seetõttu, et abikaasade seksuaalne kohanemisperiood on selleks ajaks lõppenud. Kui huvid, tutvusringkonnad jm ei lange kokku, siis tekivad pinged, mida ei ole enam kuigi kerge maandada. Ainult pooltel juhtudel astusid lahutatud uuesti abiellu. Iga saja sünni kohta tuli 140 aborti (Soomes ainult 20). Ja sotsioloogi järeldus: perekond vajab eriti tema tekkimise ja kujunemise algaastatel rohkem tuge.
Näis, et Nooruse lugeja on seksuaalse tervise teemadega üsna harjunud. Aga kui 1988. aasta esimeses numbris ilmus Priit Hõbemäe artikkel «A nagu AIDS» koos Regina Luki aktipiltidega (aktidel muide lillevanikud ümber), oli see paljudele nagu punane rätik härjale. Meile heideti ette, kuidas me ikka tohime niisugusel hellal teemal kirjutada.
Artikli sissejuhatus selgitas, et AIDS on nii meditsiiniline kui sotsiaalne probleem, mille lahendamisel põrkuvad üksikisiku ja ühiskonna huvid. Alustuseks oli juttu AIDSi nakatuda võivatest riskirühmadest ning Nõukogude seadusandlusest seoses AIDSi nakatumisega. ENSV peanarkoloog Anti Liiv ennustas:
«AIDS tuleb meile kindlasti. Praegu pole teda veel registreeritud, aga selle edasiliikumise lainet ja tõenäolisi kokkupuutepunkte arvestades saame ta kindlasti lähema viie aasta jooksul endale kaela, tõenäoliselt prostitutsiooni kaudu, edasi jõuab AIDS narkomaanideni. Meie jaoks on kõige olulisem kolmnurk Soome–Leningrad–Tallinn. Nii prostitutsioon kui narkomaania on Eestis ja Leningradis tihedalt seotud. Kõige olulisem kanal on siiski Soome turistid ja sellepärast peab hoolikalt jälgima just soomlaste olukorda. Kui Soomes AIDS-i levik suureneb, siis süveneb ka selle meile ulatumise tõenäosus.»
1987. aasta 26. novembri seisuga oli Soomes registreeritud 191 AIDSi nakatumise juhtumit, neist 75 protsenti Helsingis. Artikli autor pidas vajalikuks kirjutada prostitutsioonist, laboritest, süstaldest, haiguse olemusest üldse. Samas ilmus ka teine artikkel «Tere tulemast AIDS-i klubisse!» – hoiatus ülemeelikusest ja mõtlematusest tingitud juhututvuste ja juhuseksi eest.
Siin raamatus teisal kirjutan ka, kuidas mõjusid need AIDSi lood, Regina Luki aktijoonistused ja selle Nooruse numbri esikaanel olevad võrksukkades naisejalad komsomolijuhtidele Moskvas.