Hakkasin täna meenutama, et millal täpselt ma viimati mingi meesterahvaga koos elasin. Pärast teist kohvi sain aru, et see aeg jääb umbes viie aasta taha ja mis veelgi olulisem – tuleb välja, et ma olen endalegi üllatuseks siiani ainult ühe mehega koos elanud. Tagantjärele vaadates ei saa ma tegelikult täna enam absoluutselt aru, miks keegi peaks vabatahtlikult tahtma oma kompsusid kellegagi samasse konkusse lükata. No kui üks põhjus välja arvata.
Ma olen naine, kes on harjunud omaette olema ja elama ning kui päevakorda tekib küsimus kategooriast «kas me peaksime nüüd kokku kolima?», siis tabavad mind kohutavad hirmujudinad. Endalegi üllatuseks ma ju tegelikult tahan seda, aga mida kuradit ma siin siis värisen?!
Viis aastat on piisavalt pikk aeg mõistmaks, et ma ei vaja enda kõrvale ühtegi meest – saan kõigega iseseisvalt väga edukalt hakkama! Vaja riiul kokku kruvida? Pole probleemi! Torud umbes? Põhimõtteliselt lahendatud! Ei ulatu lambipirni vahetama? Tool tuleb appi ja seda ilma igasuguse virinata! Kõik on paika loksunud! Teen, mida tahan, millal tahan ja kellega parasjagu tahan! Ja kui ei taha, siis ei teegi midagi, sest mis siin salata – mõnikord tundub homme palju ahvatlevam variant.
Mille jaoks on vaja kõik see asendada lõputu pesukuhjaga triikimislaua peal? Milleks loobuda hommikutest, mil ärkad üles ja võid rahulikult omaette toimetada, teades, et keegi kuskil juhuslikult jalgu ei jää? Rääkimata sellest, et kapis on niigi piinlikult vähe ruumi… No ja internet saab ka ilmselgelt ühel hetkel maailmast otsa, kui mingid Samsungid seda tarbima hakkavad.
Nüüd saavad vist küll igasugused vabandused otsa, sest ainus, mida hing tegelikult ihkab, on hommikuti selle ühe ja ainsa kõrval ärgata. Selle nimel oleks justkui valmis leppima nii kasvanud pesumajanduse kui pooletunnise sabaga vannitoa ukse taga.
See on täiesti sürreaalne, kuidas üks inimene võib mängleva kergusega isegi ebameeldivad asjad üsnagi ideaali-lähedaseks muuta. Ärkad hommikul vabatahtlikult varem üles, keedad kohvi ja püherdad õnnes. Kakled rõõmsa ümina saatel pesumajandusega, sest äkitselt on ka sellest kummaliselt rahuldustpakkuv tegevus saanud. Õpid uuesti armastusega kokkama ja proovid sealjuures oma kulinaarseid saavutusi mitte ülesoolata. Ja vannitoa ukse taga oodates võtad lihtsalt väikse viisijupi üles!
Tundub, et rõõmsast üminast ongi mingi uus ja eriti kihvt kirjutamata reegel saanud – alles paar päeva tagasi kostus voodisse, kuidas lugupeetud härra selle saatel tööle hõljus. Vot just see ongi põhjus, miks kellegagi kokku kolida – need pisikesed, ent äärmised olulised nüansid, mis jätavad endast märgi, millega konkureerimine tundub pea võimatu ülesandena.
Seda kõike aga ainult juhul, kui sinu kõrval on see päris õige inimene. Keegi, kellega koos olles kaotab terve ülejäänud maailm tähtsuse. Keegi, kes sind innustab ja motiveerib. Keegi, kes oskab sind hoida ja armastada. Keegi, kelle mõistmiseks pole tegelikult vaja isegi poolt sõna lausuda. Inimene, kelle õnn on sinu õnn, ja vastupidi. Sinu isiklik Imeline.