Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kapis elab koll! Soome lastearst annab nõu, mida teha laste hirmudega

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Vida Press

Voodi all on koletis. Kapis elab koll. Ema sureb ära. Need ja veel paljud muud on väikelaste puhul väga tavapärasteks hirmudeks. Kuidas peaks aga lapsevanem käituma, kui pisike inimene muret kurdab?

Yle palus nõu anda pediaater Janna Rantalal, kuidas kartva lapsega suhelda ja millal peaks vanem muret tundma.

Pimedusehirm

Paljud lapsed kardavad pimedat. Rantala ütleb, et lapselt peaks küsima, mida ta täpselt pimeduses kardab. Kas laps teab, et ta saab pimedas hakkama, eriti kui on magamaminekuaeg? Lihtne lahendus on jätta öölambike põlema.

Surmahirm

Tavaliselt hakkavad seda kartma viie-kuue-aastased lapsed. Rantala sõnul on väga oluline, et lapsed mõistaksid surelikkuse kontseptsiooni. See on oluline arengu osa. Kätte on jõudnud hetk, mil laps saab aru, et ta ei jää vanemaga igavesti kokku ja vanem võib surra. «Surmahirm on armastuse väljendus, see näitab, et laps tahab vanemaga koos olla,» selgitab arst. «Väike laps ei mõista surma kui sellist, aga ta mõistab, et see kaasneb vananemisega. Lapsevanem peaks olema aga kergendunud ja õnnelik, kui laps sellesse arenguetappi jõuab. See tähendab, et ta on arenenud õigesti.»

Lapsele võiks öelda: «Muidugi sa kardad, ka mina kardan. Me armastame üksteist ja tahaksime alati kokku jääda. Ma olen siin.» Seda, kas lapsele peaks lubama, et ema ja isa ei sure kunagi, peaks otsustama iga lapsevanem vastavalt oma religioossetele tõekspidamistele. Kui aga lapse surmahirm on tulnud koos raske haigusega, tema enda haigusega või kasvab see hirm paanikaks, siis tasub rääkida spetsialistiga.

Koll voodi all või kapis

Kui laps kardab oma fantaasiavilju, näiteks kolli kapis või voodi all, peaks lapsevanem koletisest huvituma. Küsi talt, millise koletisega on tegu. Mis värvi ta on, mida ta sööb, laps võib ka pildi joonistada. Mida aga teha ei tohiks – lapsele ei tohiks püüda ratsionaalselt selgitada, et kolli pole olemas.

Kodus üksiolemise hirm

Kui laps kardab üksi kodus olla, tasub võtta aega, et talt uurida, mis on täpselt tema hirm. Kui see on selge, saab juba püüda luua võimaliku stsenaariumi ja käitumisvariandid läbi mängida. Laps võib õppida erinevaid hirmuga hakkamasaamise tehnikaid – muusikakuulamist, lõdvestusharjutusi või turvalisusele keskendumist. Need sobivad suuremate laste puhul, kes peavad üksi aega veetma. Kui hirm on aga halvav ja laps ei suuda üksi kodus olla, tuleb rääkida psühholoogiga.

Terrorirünnakud ja koledad uudised

Mõnikord kardame me kõik, et juhtuda võib terrorirünnak. Ka lapse puhul ei tasuks seda hirmu eitada või pisendada. Rantala soovitab juba iseseisvalt ringi liikuva lapse puhul rääkida läbi, mida ta saab teha, et tal oleks turvaline. Tasub ka rääkida sellest, mida ta täpselt kardab. Lapsele saab selgitada, kuidas teatud olukorras käituda. Hirmsa situatsiooni jaoks tasub paika panna ka tegutsemisplaan, mida sel juhul teha.

Hirm õudusunenägude ees

Kui laps kardab magama minna, peab temaga rääkima sellest, mida ta tegelikult kardab. Kas ta on näinud halba und? Rantala sõnul aitab alati see, kui lapsevanem ei tee lapse hirmu maha ning tunneb selle vastu siirast huvi. «Hirm kuulub elu juurde ja me saame sellest koos rääkida ning ka saame sellest koos üle,» ütleb Rantala.

Hirmudest ei pea lahti saama

Rantala rõhutab, et hirmudest ei pea ilmtingimata vabanema. Hirm on loomulik ja peabki olemas olema. Paljud hirmud on täiesti normaalsed ja arengu osad. «Need on lapse jaoks emotsionaalselt olulised, sest nii kommunikeerib ta oma vanemale, et ta vajab teda, et ta on tähtis.» Kõige olulisem on, et vanem kuulaks hukkamõistuta, mida laps püüab öelda. «Maailm on tema jaoks kohati hirmutav koht ja ta tahab õppida sellega kohanema.»

Tagasi üles