Henrik Visnapuu muusa Hilda viis ühe mehe enesetapuni ja kannatas igavesti abikaasa truudusetust

Hilda Visnapuu

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Ing, Ingeborg, Hingeken, Alaea – need on hüüdnimed, mida Henrik Visnapuu andis oma muusale ja abikaasale Hildale. Ing oli kaunis naine, justkui hea ja õilis ingel, kes oli alati luuletaja jaoks olemas. Pagenduses kirjutas Visnapuu oma elule tagasi vaadates Ingiga koos veedetud aja kohta: «See oli päikeselähis, mu elu periheel.»

Aamoripost tõi kord armastuse

Tõnu Franzdorf oli pärast vallakooli lõpetamist täiendanud end iseõppijana ja teeninud aega Poolas. 1890. aastal tuli ta Eestisse tagasi ning asus elama Narva. Ettevõtliku mehena asutas ta seal raamatukaupluse ja viskas silma üsna jõukale leskprouale. Sellel olid küll juba lapsed, kuid takistuseks see polnud. Nii abielluski Tõnu Franzdorf 1897. aastal Ann Englismanniga ja järgmise aasta lõpul – 14. detsembril – sündis neil ühine tütar, kellele pandi nimeks Hilda-Elfriede.

Raamatuäri läks hästi ja 1905. aastal ostis Tõnu Franzdorf trükikoja. Pärast mitmekordset taotlust sai mees loa asutada Narvas ajaleht.

Selles turvalises väikekodanlikus maailmas sirgus Hilda Franzdorf nooreks kauniks neiuks, kes tundis mõõdukat huvi kirjanduse vastu ja proovis vahel ka ise veidi luuletada. Juba koolipõlves avastati Hildal tiisikus, mida tol ajal kuigi edukalt ravida ei osatud. Pole siis imestada, et noor tütarlaps tihti surmale hakkas mõtlema ja mingil määral see tema iseloomu melanhoolseks muutis.

Kuni tema ellu murdis sisse keeristormina tunnetetulv ühel peoõhtul mais 1917.

See oli pidu, kus rahva lõbustamiseks mängiti tol ajal moes olnud «aamoriposti». Pidulistele kinnitati rinda numbrilipik, mille abil võisid kirju vahetada ka võhivõõrad. Preili Franzdorfi number sel peol oli 77. Nii saigi ta ootamatult otsekohese kirja:

Jumalik tütarlaps! Teie olete kõige ilusam siin pidul. Kui ma võiksin olla nii õnnelik ja saata Teid koju. Mina olen poeet. Uskuge, teie iludus on teinud minu südame nukraks. Keegi Int

Selle kirja oli saatnud 27-aastane luuletaja Henrik Visnapuu. Arvatavasti ta sai loa neiut koju saata, sest sellest ajast sai alguse tundeküllane kirjavahetus. Kohe leiutas Visnapuu oma muusale ka nime – Ingeborg, mis peagi lühenes Ingiks.

Siuru santlaager-boheemlane 

Kirjanik Henrik Visnapuu, ERM Fk 2989:170, Eesti Rahva Muuseum,

FOTO: muis.ee

Sama aasta mai algul oli Henrik Visnapuu saanud koha Tallinna Teataja toimetuses. Ilmumas oli tema luulekogu «Amores» ja vormuma hakkas Siuru sõpruskond. Üksteisele lähenesid F. Tuglas, M. Under, H. Visnapuu, A. Gailit, A. Adson ja J. Semper, kes organiseerusid «Kalevipojas» esineva muinasjutulinnu Siuru nime all, et ühiselt jätkata kirjanduslikku tegevust.

Kirjanikkude ühing Siuru, ERM Fk 2966:208, Eesti Rahva Muuseum,

FOTO: muis.ee

Visnapuu luuletusi oli avaldatud ajalehtedes juba 1913. aastast peale, seega evis ta juba teatavat armastuslüüriku mainet. Tema luule oli täis nii mehelikku praalivust, groteskset väljakutsuvust kui ka õrna lüürikat. Visnapuul seostus kõik naisega. Tema esimene luuleraamat tekitas palju kära: autorile heideti ette moraalitust ega andestatud talle julgeid kujundeid.

1917. aasta septembris asus Visnapuu Tartusse, et ülikoolis õppida. Järgmisel aastal toimus Saare talus Pühajärvel «Siuru suur suvi» ning Visnapuu sõitis edasi-tagasi Pühajärve ja Põhja-Eesti vahet. Siurulaste seas said kõik endale hüüdnime. Visnapuu oma oli Vürst. Nii hakkas ta alla kirjutama ka kirjadele, mida saatis oma Ingile.

Keegi «blond poiss»

Siis algas Vabadussõda ja Visnapuust sai rindekirjasaatja. Talle saadetud kirjad Ingilt olid täis kõige hullutavamat õnne esimese armutunde tärkamisest:

Ingeborg on õnnelik. Isegi hää vürst ei tea seda, kui õnnelik on Ingeborg. «Ingeborg, miks naerad?» – jah, miks naerad, Ingeborg? – õnn! – õnn! – oi hää, parim vürst!

Ingeborg on rõõmust hull!... On kui vallatu väike laps. Tahaks tagasi rahva hulka. Tahaks muusikat, laule, hõiskeid, kõlavaid hõiske ja lilli.

1919. aasta kevadel naasis poeet tsiviilellu ja avastas, et tema muusale oli ilmunud austaja – keegi blond poiss. Ing kirjutas avameelselt, kuidas see teda külmaks jättis:

Tuli meelde: sinisilm, blond poiss, minu poiss. Naeratus, vallatus, ja minu pilkav terav naer. Milleks see?... Olen liig teravaks läinud. Naeran: keegi otsis minus päikest. Rumal poiss. Ütle, vürst: miks otsitakse naeses ikka ainult päikest, jah – ainult, sest seda on nii kerge olla, nii vähe, iga ilus tütarlaps on ja võib olla seda Sinule ja mitmele. Kui vähe nõuavad mehed! /…/ Tahaks ikka olla ja tunda, et olen – sinu Ing.

Nii nagu Visnapuu oskas kirjutada, keegi teine noorele neiule kirjutanud polnud. Visnapuu kirjad muutusid tihti rütmistatud proosaks ning arenesid kohati lausa värssideks. Suvel kohtuti Rakveres, Tallinnas, Toilas. Pärast 1918. aastat oli Toilasse elama asunud Igor Severjanin. Ing ja Vürst tutvusid temaga, kui suvitasid koos Johannes Barbarusega ja Hilda kooliõe Emilie Rodega (Siuts) Toilas. Severjanin aitas Visnapuu luuletusi vene keelde tõlkida.

Siuts ja Ing

FOTO: Fotis

Visnapuu küsis Severjaninilt arvamust Ingi kohta ja kirjutas naisele, mida see vastas:

Ütles, Sa nägeda vähe väsinuna, tüdinuna elust. Sul olla kerge muige suunurgas, mis väga naist ehtida. Sa olla minu kui poeedi vastu mitte liig osavõtlik. Siis tunduda iseloom oma ette.

Eks selline mulje võis ujedast noorest neiust tõesti jääda. Oli ta ju varem liikunud vaid väikelinna kammitsetud raamides. Otsekui tuleviku ettekuulutuseks kirjutas Ing:

Olen seni sinuga, kuni tunnen, oled mulle võõraks jäänud, oled õnnelik kusagil mujal ja olen Sulle ainult raskuseks. Seni olen Sinuga.

Visnapuu kirjad muutusid järjest tulisemaks, olles ilmekaks tõendiks, kuidas sündis tema lembeluule tippteos «Kümme kirja Ingile». Septembris nõudis Henrik lausa ultimatiivses vormis, et Ing tuleks Tartusse. See kohtumine sai pöördeliseks. 25. septembril 1919 kirjutas Visnapuu Hildale:

On esimene kord, mil võtan suhu mulle kallist nime – naine.

Kui Hilda Narva tagasi jõudis, ootas teda unustatud «blond poiss» – Lembit Seestrand, kes oli kolmeks päevaks tulnud, et temaga hüvasti jätta. Noormeest ootas ees liinile saatmine. Hüvastijätuks rindele mineku puhul kirjutas Hilda talle:

«Sind nii väetid, vallatud, noort ja blondjuukseis ei taha ära anda igavesti… Olen kurb, kui noorelt surraks… Sinu armastus oli püha. Pää langeb madalale ja tahaks palvetada niisuguse armastuse eest! Kui see ikka ainult nii oleks! Andsid mulle oma paremad tunded ja olin siis mures ja valus.»

Pärast seda saatis naine tunnetest tulvil kirja Visnapuule, milles tunnistas, et on pidanud tegema raske valiku. Visnapuu vastas:

Ma ei sunni sind millekski, ma ei nõua ega küsi sinult midagi./…/ Ma ootan, õnn on võimalik, ma usun, õnn on olemas.

«Tahan sulle hääd»

Hilda valis Henriku. Oli ta üldse kõhelnud? See ei meeldinud sugugi Tõnu Franzdorfile. Visnapuu püüdis potentsiaalsele äiapapale end demonstreerida teoinimesena ning tegi ettepaneku luua osaühisus, mis moderniseeriks trükikoja. Kuid sellest plaanist ei saanud asja ning Visnapuu maine ei paranenud.

1920. aasta kevadel suri tütarlapse ema. Peale selle käis Hilda Tartus arstide juures ja need keelasid talle tuberkuloosihaiguse pärast emaõnne. Kõik see mõjus noorele neiule ahastamapanevalt, nii et ta kirjutas oma luuletajale mitmeid kirju täis sügavat kurbust:

Olen sulle raske, piinan ja söön su hinge. Tahan sulle hääd, tahan olla, et sa ei tea, olen kus, kes. Ma ei taha, et minu pärast loobud oma unistustest ja elust. Tahan sulle ja enesele hääd. /…/ Ära lase mind enesest kaugele minna, ära jää südamelle võõraks, hoia mind nüüd, kus mul on palju valus, olin tugev siis, tahan olla nüüdki.

Nagu sellest veel vähe oleks olnud, ilmus uuesti Narva ka Lembit Seestrand. Tubli noormees oli pärast sõja lõppu jäänud üleajateenijaks ja olles tõlgendanud hüvastijätukirja ilmselt sõbralikkuseavaldusena, polnud kaotanud lootust Hildat endale võita. Seda enam, et tundis perekonnapea tugevat toetust oma plaanidele.

1920. aasta lõpul plaanitses Henrik optimistlikult ühiseid jõule Ingiga. Just oli ilmunud luulekogu «Käoorvik», kus olid Ingile pühendatud ja temast inspireeritud luuletused. Eeskätt kümme kirja Ingile, ületamatu armulaulude tsükkel.

Kuid Hilda ei tahtnud Tartu sõita. Temas võitlesid armastus ja kohusetunne, soov olla oma isale hea tütar. See sundis Visnapuud Narva kirjutama:

Nii ytelda ainuke inimene, kelle kyljen südämega ripud ja seegi tahab ära põgeneda eest kuhugi «kuusiku». Noh, kui selle taga jälle yks blond poiss ei ole, siis on vähe imelik. Olen mina kyll nende blondidega hädän. Elu võtavad väljä.

Ja tõsi ta oli. Lipnik Seestrand oli teinud abieluettepaneku ja Hilda isa asus oma tütart tõsiselt survestama. Võib kujutleda väikelinna ontliku pürjeri, mitme hästi kasvatatud tütre isa, kristliku perekonnapea muret oma noorima tütre pärast, kes mitu aastat «elab armukest» skandaalitseva ning boheemitseva, pidevas rahanäljas mehega. Mehega, kes oma armuseiklustest «roppudes lauludes» kogu maailmale pasundab. Kes on maitselage, peaaegu uulitsapoisilik, ja seejuures ka poosetav ja vigurdav. Kui sellises olukorras tuli tütre kätt paluma auväärses ametis, kindla palgaga tõsine noormees, siis… Hildagi nõrkes hetkeks ja kavatses end isa tahte alla painutada. Oli ta ju juba kolm aastat oodanud oma luuletajast Vürstilt otsustavat sõna, kuid seda polnud senimaani tulnud ega paistnud tulevatki.

Kui Hilda sellest kavatsusest Henrikule kirjutas, sai ta vihase kirja:

Ära kõrbeb süda. Ah, ma´i usu mitte, mis loen. Need read valetavad, need tähed valetavad. Ma usun seda, mida ütles suu enne Tartust ärasõitu:«„Ing ei tee midagi, mis oleks Vürstile ja Ingile kahjulik!» /…/ Kui ma sind vähem armastaksin, kui ma sinuga vähem kaasa oleksin kannatand, ma ei annaks sinule iialgi andeks, et sa end nõnda alandad, pakkuden end inimesele, keda sa ei armasta.

Samal päeval saatis Visnapuu kirja ka Ingi isale.

Igasugune katse teie poolt oma tütart ära kaubelda nagu trükimasinat on asjatu ja hävitab teie tütre südames ainult armastust Teie vastu.

Rohkem lahus kui koos

Nähtavasti jõuti isaga mingile pooli rahuldavale kokkuleppele, sest suhtlus Ingi ja poeedi vahel jätkus samamoodi kui ennegi. Henrik oleks tahtnud, et Ing koliks Tartusse pansionaati, ära isa mõju alt, kuid seda Hilda siiski ei teinud. Ta veetis oma suve hoopiski Pärnus ja Viljandi lähedal Siniallikul Barbarustega.

1939, dr. Johannes Vares-Barbarus, PäMu _ 21 F 1905:4, Pärnu Muuseum SA,

FOTO: muis.ee

Oma lühiajalise stuudiumi Tartu ülikoolis katkestas Visnapuu 1921. aasta kevadel ja sügisel sõitis pikemale matkale Nõukogude Liitu. Sealt saatis ta Ingile kirju, kus palus kannatust tema ootamisel, sest

Sinu tsipa teeb seda, mis on tema elu eesmärk.

See pikk teineteisest eemalolek kaugendas armunuid. Järgmise aasta jaanuaris jõudis Visnapuu tagasi Eestisse, kuid oli kõik raha kulutanud ning vireles Tallinnas Kuld-Lõvi hotellis. Ing ei soovinud sõita Tallinna, kuid ei kutsunud Henrikut ka Narva.

Alles kevadeks suudeti vastuolud ületada ning abiellumine sai teoks. Franzdorfid pidid mõru pilli alla neelama seegi kord – ei tulnud kombelist laulatust. Visnapuu ei sallinud pastoreid. Eduard Vildest eeskuju võttes otsustas luuletaja tsiviilabielu kasuks. 27. mail 1922 vormistati Tallinna Statistika Büroos abielu, tunnistajateks kirjanik Richard Roht, ajakirjanik Woldemar Koch, kunstnik Peet Aren ja Alide Kuldama.

Kauaoodatud abielu tõi peale rõõmude kaasa ka kannatusi. Noorpaaril polnud kodu loomiseks kapitali ning Henrikul olid peas hoopis suurejoonelised plaanid jätkata poolelijäänud õpinguid Berliinis. Sügisel sõitiski värske abielumees Saksamaale, jättes nooriku vanematekoju. Esialgu suurlinna jõudes oli Henrik vaimustuses sealse elu odavusest ja hakkas naisele peale käima, et see sõidaks talle Berliini järele. Mehe meelest oleks olnud hea nõu, kui Ing isalt raha nõudnuks.

Kui naise südant endale ei saa

Hilda austaja Lembit Seestrand polnud kuhugi kadunud. Abielu registreerimine ei olnud jahutanud austaja indu. Nüüd, kui abikaasa oli välismaal, muutus noormees eriti lootusrikkaks. Ta tuli Hilda juurde ja püüdis teda hullutada abielu lahutama ning tema omaks saama, ähvardades vastasel juhul teda või ennast maha lasta. Kuid need lootused ei õigustanud end – naise süda kuulus jäädavalt oma mehele.

17. novembril 1922 ilmus Päevalehes lühisõnum: «Narvast. Enesetapmine. 13. novembril lõpetas oma elu revolvri kuuli läbi suutükiväe 2. väljapatarei lipnik Lembit Nigulas Seestrand. S. oli 26 aastat vana.»

Visnapuu pidas selle kurva sündmuse süüdlaseks oma naist ja kirjutas talle kiivusest meeleheitel sapise kirja:

Armastasin siis, oli esimene palavik, et ei pannud tähelegi, et olin sulle õhtusteks vahelugemisteks vaid, et ootasid, millal võtaksin Sind, et saaksid lahti omast peigmehest, keda sa ei armastanud. Siis oli sinul pooltosinaid igasuguseid blond ja muid poisse, kellest sa ühtegi ära ei raatsind anda. Ja siis olin mina? /…/ Olin 28 aastat vana, kui sind armastama sain. Ei olnud see enam poisikese unistus, vaid mehe tunne /.../ Ma ei saa aru, mille pärast oli sul tarvis siduda mind abiellu. /…/ Seod abiellu ja hoiad haiglase kirega kogu aeg teise inimese ergud pingul /…/ Olen aastate viisi ootand, et tärkaks sinun mõni huvi mõne töö või enesetäiendamise vastu, mis annaks elule mõtet, mis köidaks elu külge. Kuid sinul on jätkund huvi vaid oma «poiste» vastu, sa oled oma talendi sinna kaevand, nüüd hakkab ta sulle verist vilja kandma.

Hilda sõitis 1922. aasta jõuludeks Berliini. Pärast austaja enesetapust kodumaal puhkenud tagarääkimisi ja skandaale vajas ta rahu. Vaatamata Henriku-poolsetele ilmselgelt ülekohtustele süüdistustele suutsid nad ära leppida. See suurlinnas koosveedetud aeg saigi üheks õnnelikumaks ajaks nende elus.

Järgmise aasta kevadel käis Henrik Eestis Ingi ema päranduseasju ajama. Hilda loovutas oma osa päranduseks saadud kinnisvarast oma poolõdedele ja need nõustusid selle välja ostma. Nüüd oli jälle võimalik Berliinis ära elada.

Visnapuust ei saanud «kodanlise sooja pesa» punujat

Pärast teist võõrsil veedetud talve otsustas Ing kodumaale tagasi pöörduda. Saksamaa niisked ja rõsked talved ei sobinud kuidagi tema tervisele, pidevalt kippus ta haige olema. Koju tagasi jõudnud, suundus ta kohe Toilasse, kust kirjutas mehele, et tunneb end kuivas, külmas ja karges talveõhus palju paremini.

Henrik, kellel ülikool jäi suutmatusest õppemaksu tasuda pooleli, proovis veel veidi Berliinis tööd teha, kuid pidev rahahäda ja võlad sundisid ka teda aprillis Eestisse tagasi. Koos asuti elama Elvasse, kus värske männimetsa õhk Ingi tervisele hästi mõjus. Kuid alati energiline Henrik ei osanud vaikset abieluõnne nautida. Suvi läbi tegi ta Gailitiga koos ringreise mööda Eestit ja plaanitses uue ajakirja asutamist. Seda ei toimunud, aga tellijatelt ettevõetud raha pärast puhkes skandaal.

Sügisel koliti Tartusse. Visnapuu proovis nüüd vabakutselise leiba. Nad üürisid kolmetoalise köögiga korteri Lille tänav 2.

Henriku vanematele oli antud eluaegse teenistuse tasuks väike asundustalu Luunja silla läheduses. Kuna nad vanaduse ja haiguse tõttu ei suutnud enda eest hoolitseda, võttis kirjanikust poeg vanemad enda juurde, proovides talu eest hoolitsemise oma õlule võtta. Luuletaja isa ja ema surid mõlemad 1928. aastal.

Kaspre talu unarusse jäetud perenaine

1929. aasta algul siirdusid Visnapuud Luunjasse, päritud Kaspre tallu elama. 

Luunjas

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Ing ei olnud eriti vaimustatud taluperenaise ametist. Tema, kes oli kasvanud linnas, ei teadnud sellest suurt midagi. Ometi pidi ta hakkama saama ja oma vaiksel moel ta seda tegigi. Naine pingutas tihti end rohkem, kui tervis oleks lubanud. Taluelu raskused jäid naise õlule, sest Henrik viibis suurema osa ajast Tartus. Mehel oli üüritud Lossi tänavale väike poissmehekorter ja vahest harva saatis ta sealt naisele krooni või paar, tundmata erilist huvi, millest tema naine peaks ära elama. Polnud siis ime, et Ingil tuli vahest sentide eest mune müüa, et hinge sees hoida.

Hilda kirjad, mida ta mehele linna läkitas, sisaldasid nüüd majapidamis- ja loomamuresid. Kui vahel väga raskeks läks, põgenes Hilda sõbranna juurde Pärnu. Johannes Barbarus ravis aastakümneid sõpruse poolest tema tiisikust nii, nagu oskas. 1931. aasta veebruaris läks Ingi tervis nii halvaks, et ta pidi minema mõneks ajaks Tartu sisehaiguste kliinikusse.

Henriku sissetulekud, kuigi ebaregulaarsed, polnud sugugi nigelad. 1932. aastal sai ta Tallinnasse Draamastuudio teatrisse dramaturgiks ja see tagas stabiilse sissetuleku. 1935. aastast sai temast koguni riigiametnik – Visnapuu asus tööle riikliku propagandatalituse kultuuriosakonna nõunikuna. Palgale lisandusid honorarid, preemiad ning kultuurkapitali toetused. Kuid laia joonega elu Tallinnas oli kulukas, Ingini jõudis sellest kõigest väga vähe. Mitte niipalju, et ta oleks saanud sanatooriumi minna. Tallinnast Luunjasse jõudis Henrik ikka harvem ja harvem.

Pole luuletajat muusadeta

Visnapuus oli midagi igavesti janunevat ja otsivat. Ta ei rahuldunud sellega, mis tal käes oli, vaid ta jahiinstinktid sundisid teda ihaldama ikka seda, mis oli veel saavutamata. Et Visnapuu oli aldis abieluvälistele kiusatustele, see sai Hildale peagi selgeks. 1933. aastal kirjutas Ing kibedusepurskega:

Armas ja naine? Kui ilusasti kõlab, kahju ainult et mu kõrv pole seda aastaid kuulnud – ja sinu kiri – see on alati võlts olnud.

Sina ütled – ebanormaalne – ära – see on ju su unistus, et naine elab teises ilmaotsas ja ei küsi sult leivarahagi, ja kui Sul kord meelde tuleb, siis lähed ütled korraks tere ja lähed jälle oma teed ning naisel pole vaja teada, kuidas Sul läheb või kus Sa elad ja kellega. Ära teeskle ometi!

Ja Sinu tuba! Ah, taevake! Sul pole raha – see on põhjus, miks Sul pole tuba. Tütarlastel on kui linnukestel kõigil oma pesa, pole sinusugusel käol vajagi mingit ulualust. Ära pea mind naiiviks, et ma usun Sind ainult oma kodus armastavat. Taevaisa on annud sulle vakkalise südame, kuhu mahuvad hää peotäis naisi korraga sisse.

Ja osav oled Sa lahutama oma südant kehast ja oma hellusi – kuule, Visna – ära unusta, et ma Sind tunnen 15 aastat. Kõnele ja poseeri neile, kes Sind vast tundma saavad.

Ükskord pidid sellised kõrvalsuhted ka tõsisemate tagajärgedeni viima. Nii oligi - Henrik leidis omale uue muusa – Sii. Ingile ei jäänud mehe muutumine märkamata. Eesti oli väike ja ringkond, kus Hilda Visnapuu liikus, veel väiksem. Ta sai oma mehe kiindumuse objekti nime üsna pea teada. Selleks oli mehest 26 aastat noorem, Draamastuudios näitlemist õppiv Ellen Saul.

Teadmine ja leppimine

Ega luulejataja ja nooruke näitlejatar oma keelatud armastust eriti peitnudki. Koos käidi kohvikus, näitlejate ja Henriku sõpradega koosolemistel. Nagu Visnapuule omane, valas mees oma tundmuse ka värssidesse. Nagu paisu tagant voolas ikka uusi ja uusi luuleridu.

1930ndate aastate lõpus ilmusid Ingi kirjadesse sagedased sapised märkused:

Milleks sa teeskled ja teed sõnu – ma ei maksa ju sentigi rea eest.

Nüüd pole sul siis enam tarvis teaaterit teha, - sellest ei tule midagi.

1939. aastal õnnestus Henrikul asuda uue kodu loomisele Tallinnas Nõmme mändide all Orava tänav 4. Ta kutsus Ingigi sinna ja naine koliski linna. Kaspre talu jäi tema isa Tõnu hoolde, kelle Hilda oli kutsunud enda juurde vanaduspõlve veetma pärast tolle teistkordset lesestumist. Kuid kerge see linna asumine polnud. Tahes-tahtmata põrkus Hilda Tallinnas kokku oma rivaaliga – tänaval, kontserdil, teatris. Uurivate, kurbade pilkudega jälgis ta noort tütarlast, kuid ei lausunud midagi.

Enne jõule katkes Ingi kannatus ja kodus tekkis raske tüli. Abielupoolte lahkuminek tõusis täie teravusega päevakorda. Ingil olid asjad äraminekuks pakitud. Kuid Visnapuu ei suutnud loobuda. Ing – tema koduhaldjas, keda ta siiralt austas, oli tal olnud juba kakskümmend aastat. Ing jäi ja leppis olukorraga. Leppis sellegagi, et mees ei suutnud lõpetada kõrvalsuhet. Ta teadis, et palju aega talle enam kannatamiseks polnud jäänud.

Ainukordne kokkupuude kahe naise vahel oli Ingi viimaste linnavisiitide aegu ja juhtus kogemata liftis. Mõlema naise silmi tõusid pisarad, kuid teineteisele ei lausutud sõnakestki.

Ei suutnud täita Ingi viimset soovigi

Henrik ja Hilda Visnapuu grupifotol 1939. a KM EKLA, B-37:6676

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

1940. aasta suvel tegi ajalooratas järsu pöörde. Sügisel viidi Hilda isa Peetri surnuaiale. Visnapuu sai priiks oma ametitest, uus võim teda ei vajanud. Küll aga vajas uus võim Johannes Vares-Barbarust uue valitsuse etteotsa. Erilist tegevusvabadust tal polnud, kuid ühe heateo sai ta siiski teha – ta ei unustanud Ingi haigust ja suunas ta Nõmme tuberkuloosihaiglasse.

Järgmisel aastal algas sõda. Lahingud veeresid ka üle Tallinna. Kui haiglas tekkis vajadus patsiente haavatute mahutamiseks ümber paigutada, tekkis Ingil kopsupõletik. Paratamatus, millest Ing terve elu oli teadlik olnud, jõudis lõpuks kätte. Oma surivoodil palus Ing, et Henrik lõpuni tema kätt hoiaks, kuid poeet ei suutnud seda ning lahkus. Järgmisel päeval pani ta lehte kurva kuulutuse:

Julma aja ohvrina pika vapra kannatuse järele uinus jäävalt sügisese pühapäeva päikeses minu ustavaim sõber / HILDA VISNAPUU / sündinud Aruküla (Franzdorf) sünd. 14. dets. 1898, surn. 5. okt. 1941 / Säravana igaveses noorusekauniduses kõikvõitva armastuse sümbolina on minule igavesti üles tõusnud vaikne ja hää ING. / Vaikses kurbuses Abikaasa.

Viis päeva hiljem maeti Hilda Visnapuu Tallinna Metsakalmistule.

Pärast naise surma kutsus Visnapuu Ellen Sauli Luunjasse perenaiseks. Naine lükkas selle ettepaneku tagasi, otsustades abielluda teise mehega ning katkestas suhte Visnapuuga.

Vaid poolteist päeva enne venelaste sissetulekut suundus Henrik Visnapuu Jaagurahu sadamasse ja istus paati, mis viis ta igaveseks kodumaalt eemale. Ta jõudis kõigepealt põgenikelaagrisse Saksamaal ja 1949. aastal emigreerus Ameerika Ühendriikidesse. Henrik Visnapuu suri New Yorgis 3. aprillil 1951.

Kasutatud:

  • Paul Rummo, Ingi ja Visnapuu kirjavahetus, Keel ja Kirjandus, 1968 nr 2, 3, 4, 6, 7
  • Karl Mihkla, Henrik Visnapuu elukäik. Varamu, 1940 nr 1, 2
  • Livia Viitol, Henrik Visnapuud otsimas. Teater.Muusika.Kino, 2010 nr 3
Tagasi üles