Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tiina Park: Gruusia või Kruusia

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Kuidas on võimalik homseks läbi lugeda nii «Hamleti» kui «Romeo ja Julia»?
  • Kõik riigikogu liikmed võiksid ühe tunni päevas töötada raamatukogus.
Tiina Park | FOTO: Erakogu

«Kas te oskate mulle öelda, mis oli Kõrboja Anna koera nimi?» küsis professor Harald Peep minult eesti kirjanduse eksamil Tartu Ülikooli viimasel kursusel. «Mousi,» teadsin ma surmkindlalt.

Teadsin ka seda, et Katku Villu koera nimi oli Neero ja et ta ulgus terve öö, kui Villu end
kahe haavlilaenguga maha lasi. Ülikoolis nõuti meilt ikka teose läbilugemist, mitte kokkuvõtte ümberjutustamist. Seda enam pani mind imestama, et näiteks USAs ei ole selline põhjalikkus üldse kohustuslik.

Ühendriikides elades tuli mu poeg ühel õhtul meie maja kõrval asuvast McLane High Schoolist koju ja palus, et ma ta raamatukokku sõidutaksin, sest homseks pidi ta kaks raamatut läbi lugema. Mulle oli see üllatus.

«Mis raamatud need on?» küsisin pojalt.

Ülikoolis nõuti meilt ikka teose läbilugemist, mitte kokkuvõtte ümberjutustamist.

««Hamlet» ja «Romeo ja Julia».»

See ei ole ju võimalik, mõtlesin endamisi. Kui raamatukokku jõudsime ja 9. klassi kodulugemisest rääkisime, võttis raamatukogu töötaja riiulist kaks imeõhukest vihikut. Üks oli «Hamleti» ja teine «Romeo ja Julia» kokkuvõte. Olin hämmelduses. Raamatukogu töötaja ei saanud vist aru, miks ma juhmilt neid kaht vihikut vahtisin.

«Need on täpselt need raamatud, mis on vaja 9. klassis läbi lugeda,» oli ta kindel.

Praeguseks oleme ka Eestis jõudnud sinnamaale, et nii mõnedki inimesed ei suuda enam lugeda pakse raamatuid. Ent teadmised kaunistavad inimest ja aitavad edasi. Ajakirjandusest on käinud läbi mõte, et kõik riigikogu liikmed võiksid ühe tunni päevas töötada raamatukogus. Minu meelest igati arukas ettepanek.

Ma ei tea, kas Yana Toom näiteks teab, keda armastas eesti naise tapva kirega Kõrboja Anna.

Ilus ju oleks, kui teaks.

Vaatasin suvelavastust «Kõrboja perenaist» just Vargamäel. Selles etenduses oli nii palju Eestit. Lausa uskumatu. Tunnetest nõretaval soojal suveõhtul Vargamäe heinamaal värske heina hangumine ja selle kodune lõhn oli lavastuse üks osa. Mul tuli kohe meelde enda lapsepõlv, kui suviti maal olles pidin heinamaal abiks käima loogu võtmas ja heina kuhja panemas. Kõik suved olid täis rasket tööd ja sellest saadud rõõmu. Tuli teha tööd, siis tuli ka armastus.

Vargamäel oli minu kõrvale pingile ära eksinud üks venelane. Rohkem neid siin vist polnud.

«Kuidas teile etendus meeldib?» küsisin vaheajal.

«Väga meeldib. Mu korterinaaber soovitas. Ütles, et see etendus on lausa kohustuslik kõikidele mitte-eestlastele.»

Naine oli siiralt rõõmus, et oli siia üdini eestlaste seltskonda sattunud. Oleme ikka ajaloo merehädalised, mõtlen Mihkel Muti kombel. Igaüks peab ennast ise päästma.

Küllap nii mõnelegi on lihtsam etendust vaadata kui raamatut lugeda. Ja ega ei peagi kõiki õhtuid lugemisele kulutama. Pealegi pakub elu ise iga päev ikka ja jälle midagi uut mõtisklemiseks.

Ühel hommikul avastasin, et mõnel Eesti inimesel on isegi ülikoolis raske eesti keelt selgeks saada. Arvutid ju teevad kõik tööd meie eest ära. Parandavad isegi õigekirjavigu. Filmisime Gruusias ja võtsime montaažis materjale ümber vahekettale. Järgmisel päeval hakkasin G tähe juurest salvestatud materjale otsima. Olin segaduses, sest ei leidnud midagi. Lõpuks siiski nägin vajalikke faile, ainult et meie tubli monteerija oli sinna selgelt kirjutanud märksõna «Kruusia».

Tagasi üles