Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tartust Riiga jalgrattaga – kuidas siis veel?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Mõnele sõitjale on see päev täis rekordite murdmist.
  • Loo autori jaoks oli see sõit jõudmine uude sajasse.

Viimased pidutsejad astuvad ööklubist välja hommikutundidel, et taaruval sammul koju kotile minna. Samal ajal vuhisevad kirevates riietes ratturid Tartu raekoja ette. «Rattasõit on lihtne – paremaga pedaal alla ja vasakuga juba tuleb samal ajal pedaal üles,» selgitab Andres Sampka 18 ratturile. Taustaks suliseb purskkaev ja laupäeva varahommikuselt inimtühjal raeplatsil müristavad ainult tänavapuhastusautod. Kell on 6.38 ja kuupäev 26. august.

Laupäeva varahommik Tartu Raekoja platsil, mil 19 ratturit ja saateautojuht veel ei tea, mida kõike ees ootaval päeval pakkuda on. | FOTO: Rando Luhaorg

Ees ootab päeva jagu väntamist, et jõuda lõpuks Riiga ja ühtlasi uude sajasse. «Kakssada pluss kilomeetrit pikki rattasõite on tehtud küll, aga üle kolmesaja veel mitte,» räägib triatleet Priit Ailt, üks Tartu-Riia rattamatka korraldava Passion for Adventureʼi asutajaid.

«See on samasugune väljakutse nagu rootslaste kuulus 300-kilomeetrine Vätternrundan, aga ei ole ilge võistlus, kus higipull kogu aeg otsa ees ja pulss laes.»

Paarikaupa kolonnis pedaaliv 19-pealine ratturite seltskond on jõudnud Otepää piirkonna künkaid vallutama. Kolmandat tundi jooksva asfaldi mõõtmise katkestab ootamatu hõige: «Rehv!» Kogenud näpud ja peened abivahendid ning varsti on peenike maanteerattarehv taas õhku täis ja valmis edasi sahisema.

Kassiratta küla silt vilksatab mööda. Satun kõrvuti sõitma Vallo Veinthaliga, kelle sõnul sai ratas välja aetud toreda pundi ja põneva ettevõtmise pärast. «See on samasugune väljakutse nagu rootslaste kuulus 300-kilomeetrine Vätternrundan, aga ei ole ilge võistlus, kus higipull kogu aeg otsa ees ja pulss laes,» selgitab Veinthal. «Stopp! Rehv!» katkestab hõige vestluse.

«Plaanimuutus,» hüüab Ailt nii kõlaval häälel, et isegi külakoerad näikse ärkavat. Esialgu plaanitud Sangaste asemel teeme toidupeatuse nüüd pärast 65 kilomeetri läbimist Restu bussipeatuse lähistel ühe talumaja rohelise postkasti kõrval. Kell on 9.26. Postiljon toob hommikuse lehe. Punane saatebuss vurab kohale. Kohe, kui juht Rando Luhaorg tagauksed avab, on näljased ratturid geelide, batoonide, saiakeste, banaanide ja joogi kallal sagimas.

Punane saatebuss varustab näljased rattureid teel geelide, batoonide, saiakeste, banaanide ja joogiga. | FOTO: Tiina Rekand
Ratturite saatemeeskonna rolli täitis ainuisikuliselt Rando Luhaorg, kes ootas rattureid varem kokkulepitud peatustes toidu ja joogiga. | FOTO: Tiina Rekand
Rattasõidu üks korraldajaid Priit Ailt leidis toidupeatusel kasutuse varujooksule saiakandikuna. | FOTO: Tiina Rekand

Rekordite murdmine

«Kas teipi on? Teeks talle jalakorvid või tühjadest rehvidest,» naerab Luhaorg, kui silmab ratturit, kelle sõiduriist erineb ülejäänute omast. Toomas Põld luges 300-kilomeetrisest rattasõidust mõni aeg tagasi Tartu Postimehest. 12 aastat tagasi õppelaenu eest ostetud ratas sai uued pudelikorvid, liigseks raskuseks olnud pakiraam maha ja valmis. Sõidab ju mees, mitte ratas, ja varem on ta 135-kilomeetrise Tartu rattaralli edukalt läbinud. Imekergete süsinikkiust raami, kõrge pöiaga jooksudega ja muude väntamist lihtsamaks tegevate kallite lisavidinatega ratta omanikud vaatavad tavaliste tossude ja ilma klippideta pedaalidega maastikurattal sõitvat meest kahtleva pilguga.

«Võtke bussist dokumendid, järgmine peatus on juba Lätis,» kamandab Ailt nagu klassiõpetaja ekskursioonil oma kasvandikke. Kell 10.56 ületame Eesti-Läti piiri. Päike paistab ja grupis käib pidev jutuvadin. «Kui selja taga vaikseks jääb, siis on lausa imelik, et ei tea, kas midagi juhtus või jäid teised maha,» sõnab Anneli Haljaste. Koos siinkirjutaga on pika teekonna ette võtta söandanud kolm õrnema soo esindajat.

«Töökaaslane Karin kutsus, aga ta ise otsustas täna hommikul, et siiski ei tule. Pärast Hawaii Express Gran Fondo sõitu pidi motivatsioonilangus olema,» räägib Olavi Mätik. Tuleb tõdeda, et nädal varem, 20. augustil ette võetud 237-kilomeetrine sõit Tallinnast Tartusse annab veel jalgades tunda küll. Läti sirgetel teelõikudel küljetuul ka just ei soodusta edasi rühkimist. Mätik tunnistab, et talle tõotab tulla päev täis rekordite murdmist – varem on kõige pikem sõit olnud 90 kilomeetrit ja pikim järjest sadulas oldud aeg kuus tundi Jõelähtme rattamaratonil.

Jan Reimann jällegi ei tulnud väntama ainult distantsi pärast. «See on mõnus suvelõpusõit sõpradega,» räägib triatlonit harrastav Reimann, kui oleme kuskil lapitekki meenutavatel krobelistel Läti teedel. Väikest asulat läbivat ratturite kolonni nähes jääb roosas mantlis vanem daam seisma ja lehvitab tagasihoidlikult. 130 kilomeetrit on rataste alt läbi vuhisenud, aga toredast suvisest päikesepaistelisest ilmast pole enam midagi alles, tume taevas lööb luugid valla ja peagi moodustub jalanõude sisse väike bassein.

Kümmekond kilomeetrit ja pool tundi hiljem piilub taas päike. Julgemad võtavad vihmariideid vähemaks. Kaks paari eespool sõtkuv Priit Raid topib neoonkollase kileka seljale taskusse. Järgmisel hetkel on aga see tema taga sõitva Mätliku kaherattalise all asfaldil, saab sealt tuule alla ning juba keerdub hoogu maha võtva mehe velomasina külge, nagu oleks sellel sokid jalga tõmmatud. Viga saab ainult kilekas. Sõit jätkub.

«Sinna paremale ei taha üldse vaadatagi,» ütleb Haljaste, kui taas läheneb tumesinine õudus. Ja nätaki! Jälle saame vihma kaela. Teeremont, kruus, sodi lendab, liiv krigiseb hamba all. Jutuvadin katkeb. Cesises kiire lõunapaus ja riiete vahetus. Kilekotistatud jalad kinga sisse, et uuesti varba all lirtsuma ei hakkaks.

«No kuidas on?» küsib Mikk Sampka, kui parklast välja keerame. «Natuke raske on,» pean tunnistama. «Muidugi on raske, 180 kilomeetrit juba sõidetud ka,» julgustab ta. Miku vend Andres oli see, kellel tekkis mõte pikem ühepäevane rattasõit korraldada. «Rääkisin juba veebruaris, et võiks pundis kas Tartust Riiga või siis vastupidi vändata. Sel hetkel sõpradel aga huvi polnud ja nii see ainult mõtteks jäigi,» räägib Andres Sampka, kes on samuti üks Passion for Adventureʼi eestvedajaid. Kui juuni lõpus toimus Läänemere tuur, mil nädalaga sõideti üle 1000 kilomeetri ratastel Tallinnast läbi Peterburi Helsingisse, sai ideealge toitu ja vormus juba päris plaaniks.

Vimkaga teelõik

Nii ongi nüüd jalgades läbi keerutatud juba üle 220 kilomeetri ning sadultunde hakkab tööpäeva jagu täis saama. Raskematel hetkedel aitab sõbra soe käsi seljal. Elevust lisab kiirlaskumine kurvilisel teel Siguldas. Kuna kiiruseandur lendas mõni tund tagasi ratta küljest minema, valitseb spidomeetri ekraanil tühjus. Hea isegi, sest paarilise ekraanil vilksatab korraks kiirusena 59. Sellele järgneb aga 11-protsendine tõus vaikse, kuid väsitava ronimisena.

«Vihmaga läks motivatsioon alla, aga nüüd pole viga,» räägib Eike Sild-Neeme linnapiiris oleva kiire toidupeatuse ajal. Kell 18.20 poe parklas elu keeb: kaks poissmeeste peo seltskonda tõmbavad tähelepanu. 70 kilomeetrit on jäänud. Tuul tagant, tee hea ja asfalt lendab rataste all pärast kosutust moosileiva ja kartulikrõpsudega hoogsamalt.

Teekond Tartust Riiga pakub nii siledaid asfaltteid, teeremonte, kruusalõike, metsavaherada kui ka lapitud maanteid. | FOTO: Rando Luhaorg
Pikal rattasõidul kuluva energiavaru täiendamiseks kõlbab väga hästi ka moosileib kartulikrõpsudega, selle maitsekoosluse tegi Evgeni Nikolaevski. Taustal (vasakult) Priit Raid ja Mait Rahi. | FOTO: Tiina Rekand

«Kas tõesti?» kostab imestusehõikeid, kui 20 minutit hiljem kruusateele keerame. «Ma muidu sõitsin terve teekonna Google Mapsi abil läbi, aga see üks osa jäi vaatamata,» põhjendab rajameister Andres Sampka väikest vimkat. «Kitsed ka jooksevad meist kiiremini!» hüüab keegi naerdes, kui rühime liivasel rajal edasi ja põllul kalpsavad kaks valget kitse ja mullikas. «Kukkumine!» kõlab naerupahvakas, kui Mikk Sampkast möödub ootamatult kuskilt välja ilmunud tuhatnelja tormav väike pruun koer ning Mikk on pehmele liivale sattununa oma rattaga kõrge heina ja väikese kuuse kõrvale külili vajunud. Püsti ja edasi.

Taas asfalt, tuul vuhiseb kõrvus, kaaslase lenksul olev ekraan näitab kiirust 32 ja otse ees on päikeseloojang. Kell on 20.36, kui Riia linna sildist mööda vuhiseme. «300!» lööb kilge ühel sillaületusel ratturite pundi kihama. Edasi on juba sõit ööpimedusse mattuvas linnas, kus hoogu võtavad maha pidevalt süttivad punased foorituled. «Tehtud!» kõlavad ohked, kui pool kümme jõuame juba hotelli ees ootava saatebussi juurde. 311 kilomeetrit ning 11 ja pool tundi sadulas istumist. «Lõpus oli siiber küll,» tunnistab Põld. Varasemad kahtlevad pilgud on asendunud tunnustusega.

Kui päevahigi on maha pestud ja ratturid kogunevad õhtusöögile muljetama, räägib Ailt, et kuigi rattasõiduhooaeg läbi hakkab  saama, korraldavad mehed hiljuti loodud spordiklubi Tri Passion nime all oktoobrist maini triatlonitreeninguid. «Mul on neid mõtteid küll ja veel,» mainib Andres Sampka kavalalt plaanis olevate omapäraste rattasõitude kohta.

«Tehtud!» kõlavad rõõmuohked pärast rekordpika teekonna läbimist õhtul pool kümme hotelli ees. | FOTO: Peep Orlovski
Kui kakssada ja rohkem kilomeetriseid rattasõite on varemgi tehtud, siis loo autori jaoks oli seekordne sõit jõudmine uude sajasse. | FOTO: Evgeni Nikolaevski
Tagasi üles