/nginx/o/2017/08/28/7039365t1h4d5b.jpg)
Emmede Klubis jagatakse oma kogemusi enureesist ehk tahtmatust öisest voodimärgamisest. Üks neist on 25-aastane naine, kelle mure kadus alles teismeea lõpus.
Naine tunnistab: sain voodimärgamisest lahti alles siis, kui süütuse kaotasin
28. august 2017, 17:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naine mäletab, et vanemad küll viisid ta arsti juurde, kuid mingit abi sealt ei saanud. Kuna füsioloogilist põhjust voodimärgamisele ei leitud, öeldi perele, et olukorraga tuleb lihtsalt leppida.
«Mäletan lugu. Oli vana-aasta õhtu, aga ma ei jõudnud üleval olla. Läksin nii 10-11 ajal õhtul puhkama. Kui mind enne südaööd üles ajama tuldi, oli voodi juba märg,» tunnistab ta, et nii see käiski - õnnetus võis juhtuda palju kordi öö jooksul.
Oma mure pärast valas ta väiksena palju pisaraid. «Miks mul see on? Tahaksin ka normaalne laps olla, kes saab ööbida külas, magada kuivas voodis,» meenutab ta toonaseid mõtteid. Lisandusid süümepiinad õe pärast - ka temal ei saanud külalisi käia, sest toas oli paha lõhn. Nii said tüdrukud koos mängida vaid ühe sugulasega, kelle perekond olukorrast teadlik oli. Kooliajast enureesi käes kannatanud tüdruk norimist ei mäleta, küll aga seda, kuidas pidevalt küljes olnud pissihais teda ennast häiris.
Enurees on pärilik probleem ja seetõttu leidis perekond lohutust teadmisest, et kunagi oli sama probleem olnud ka tüdruku tädil, kes kasvas voodimärgamisest lõpuks välja. Nii ka läks. Viimaseid märjas voodis ärkamisi mäletab naine ajast, kui ta oli 16-17-aastane. «Ise oletan, et see asi kadus siis ära, kui esimest korda vahekorras olin,» ütleb ta.