Grethe Rõõm: katkiste laste aeg

Grethe Rõõm

FOTO: Erakogu

Lastekirjanik Grethe Rõõm kirjutab, kui keeruline on distantsilt armastada ja tajuda, et oled armastatud. Võõrsil tööl käimine laastab peresid samamoodi nagu sõda.

Eestlased on ikka helgema elu lootuses kiiganud piiri taha. Kiikavad olude sunnil praegugi. See on mõistlik – kui kodumaal ei jagu tööd ja leiba, tuleb seda otsida mujalt. Ent kui oleks minu teha, seaksin ma seaduseks, et piiri taha võib minna ­ainult koos perega.

Viimati lastele koolis oma raamatutest kõnelemas käies jäi meelde heledapäine poisike. Napilt kümmekond aastat vana. Nii üüratu murega, et see ei lubanud tal istuda ega olla: mis saab siis, kui ta vanaema sureb? «Ta on nii vana, et kui ma öösel haigeks jään ja oksendan, siis ta ei kuule. Toon endale ise ämbri, oksendan ja nutan.»

Poisi isal on uus pere. Ema on Soomes tööl.

Õpetaja ütles pärast, et poiss on tähelepanuhäirete ja käitumisraskustega. «Nii tore poiss, hirmus hea südamega, aga käitumine läheb järjest hullemaks – tal on kogu aeg tähelepanu vaja!»

Eesti kurbade majandusnäitajate valguses tundub mõistlik hankida endale töö välismaal – millestki peab ju elama! Töötukassa andmeil on meil töötuna arvel kümme protsenti tööjõulisest elanikkonnast. Neid, kes on tööta, ent mingil põhjusel ametlikult end töötuks registreerida ei saa, on tunduvalt rohkem.

Regulaarse sissetulekuta on keeruline, kui mitte suisa võimatu elada. Nii minnakse.

Igal pühapäevaõhtul tilguvad sajad südamed verd, kui lehvitatakse minejaile. Või jääjaile. Ei jäta keegi kerge südamega oma kalleid. Aga raha on vaja!

Ja ega ole minemas ju ainult need, kel kodumaal tööd napib. Eesti keskmine brutopalk oli mullu aasta lõpus statistikaameti andmeil 814 eurot. Miinimumpalk 278 eurot.

Minnakse, sest palganumber on teisel pool lahte suurem. See sunnib üle olema südamevalust. Ja toob kaasa katkised pered, lastest kõnelemata.

Firmariided, kallid vidinad ja telefonikõned ei asenda peret. Seda müstilist energiat, mis tekib, kui oled koos oma kallite lähedastega. Energiat, mis aitab üle saada keerulisematest aegadest. Energiat, mis aitab elada. Distantsilt on keeruline armastada ja tajuda, et oled armastatud.

Laps vajab õlatunnet. Ka see, kellel on häälemurre seljataga ja passis seisev vanus lubab õhtuti kauem õues olla. Laps vajab teadmist, et olgu ilm nii tormine kui tahes, on tal keegi, kellele toetuda. See tunne ei teki nappide telefonikõnede või veel kasinamate võõrsilt koduskäikudega.

Kõnelesin hiljuti sõbraga, kes tegeleb lastega. «Ilmeksimatult võib laste käitumise järgi nädalapäeva paika panna: reedeti istuvad nad nagu sütel ja vaatavad üha kella. Issi jõuab kell kuus! Issi jõuab kell kuus! See on nagu mantra, mida korratakse!»

Esmaspäeviti pole harvad juhud, kus laua taga istub laps, kes ei saa sõna suust. «Läheb mööda tund, teine. Siis, kui juhtub, et oleme jäänud omaette, poetab laps kokutades, et issil polnud tema jaoks aega.»

Loomulikult ootavad kodusolijad, et issi jõuaks kõike: et peenramaa saaks kaevatud, puud riita laotud, lastega lahus oldud tunnid tasa tehtud. Ja abikaasaga tahaks aega ka kahekesi olemiseks. Ja juba ongi pühapäevaõhtu uuesti käes...

Nädalas 48 tundi pereelu. Kiirvariant.

Ent laps ei saa turvaliselt kasvada selle kiirvariandi toel! Samamoodi nagu ta vajab tervislikku toitu, mitte ei saa süüa üha kiirnuudleid, peab ta ka tajuma peretunnet siin ja praegu ja kogu aeg! Kui tema pereelu-kogemus tuleb neist nappidest ühistest nädalavahetustest, tähendabki pere tema jaoks miskit pidupäevalist, sellist, mida on harva, jao pärast.

Perest kaugel võõrsil tööl käimine laastab peresid samamoodi kui sõda. Toob endaga kaasa katkised lapsed ja katkised vanemad. Seepärast leian, et kui on otsustatud pikaks ajaks minna, siis mindagu koos perega! Loomulikult on võõrsil jalgu raske alla saada, ent südamevalu ja üksteisest lahku kasvamine on liig ränk koorem täiskasvanul kanda, lastest kõnelemata.

See heledapäine poiss tuli pärast uksele lehvitama. Ütles, et nii hea oli rääkida.

Nutsin pärast tükk aega autos.